Minu...

Tarvo Nõmm "Minu Island. Tule ja jää sümfoonia"
on esimene "Minu..." sarja raamat, mida ma täies pikkuses lugenud olen. Kõigepealt, E. ütles, et see on hea raamat (niivõrd hea, et ta tahtis Islandi kaarti osta ja sealt täpselt vaadata, kus ja kuidas autori rännakud saarel ikka välja nägid). Seega mul olid eelootused :D

Sisuliselt on Island ka pärast seda raamatut väga salapärane ja samas siiski kutsuv riik, midagi sellist, mida ilmselt seda nägemata siiski päriselt ette ei kujuta - ei aita ka filmid ja pildid, mida lugematult olen näinud. Nii et siis koht, mis lummab. Tulles tagasi Eesti muusikaõpetaja(te) elu juurde Islandil, siis jah... Ma ei ole kunagi huvi tundnud, mis printsiibil "Minu..." sarja koostatakse, aga võin järeldada, et koht peab olema 1. eriline ja 2. kirjutaja piisavalt enesekindel ja 3. taotletakse ilmselgelt autentset kujutamist, st seal elanu-olnu otsene üleskirjutus. Vat see viimane käis mulle teose alguses ja lõpus ikka väga närvidele - sisuliselt tore lugu, mis oli kirja pandud stiilis "ja siis ma küsisin Valmarilt ja siis Valmar vastas mulle ja siis ma küsisin jälle Valmarilt ja siis Valmar vastas mulle jälle". Ehk siis liiga palju otsekõnet, ausalt. See on see, miks elulooraamatuidki on aeg-ajalt piinlik lugeda - otsekõne kohas, kus seda olema ei peaks. Otsekõne sobib mu meelest romaani ja näidendisse, aga sarnasesse asjaarmastajalikku teosesse võiks siiski mõttekatked selleta kirja saada. Jõudsingi kohe selleni, mis mind selle sarja juures huvitab - ilmselt just sel põhjusel võtan mõne teose sealt veel kätte - kas tegemist on reisikirjade või autobiograatiatega. Ehk siis memuaristika? Või liigitada memuaristika kohe sinna alla, sest reisikiri on ju ometi autori läbielatu, mitte väljamõeldis (seitsmendate klasside õpetamisel sel aastal tekkis mul sarnane probleem ja ei suutnud ma enda jaoks toona seda selgeks mõelda ja pole seda teinud ka praegu, kahjuks, aga on, mille üle mõtteid mõlgutadan :D).

Teose juurde. Häiriva märkisin juba üles, positiivse vist ka - Island ise on positiivne - kuradi hea kuvandiga riik! Midagi tegemata ja grammigi pingutamata paljude unistuste maa. Sisuliselt kirjeldatakse üksikasjalikult loodust ja seda, kuidas seda loodust järk-järgult avastatakse, kõrvalepõiked on legendaarselt rõvedale Islandi köögile, natuke kohalikke kombeid, palju eestaste külaskäike ja seal olemist. Natuke kõigest ja linnulennult. Praegu tuli pähe, et tegemist on ühe pikale veninud stoppkaadriga või siis katketega ühelt kaameralindilt, mis pika aja jooksul käinud ja nüüd lagunema kippuvast masinast välja võetakse ja üritatakse näitamiseks korda teha.

Pika hambaga vaatan seda raamatut - ühelt poolt justkui tore ja sõbralik, teiselt poolt... toimetamata. Ja ma tahaks, et raamat oleks toimetatud. Et ei korduks üks ja seesama jutt - juhtus nii mõnigi kord. Et stiililiselt oleks vahendid tasakaalus. Et pinge ja rütm ikkagi säiliks. Et kogu aeg oleks ilus, mitte ei kalduks tüütukanti, kus mul on natuke... piinlik lugeda.

Hinnang 6.