Kuumarekord

Poole kümne ajal hommikul helises telefon ja põrisev bariton hr P. küsis, kuidas mul läheb. Hea, et ma nii uimane olin, et õiendama ei hakanud... varajase äratamise tõttu ja selle asemel midagi ebaviisakalt mõmisesin. Aga kui juba üles sai tuldud, siis sai ka üles jäädud.

Kaks tundi hiljem rullisin helesinise käteräti Verevi serval lahti ja jäin sinna kaheksaks tunniks lamama (tõsi, pidevalt oli vaja joogivett tuua, oivalist ja järjest rohkem haisevat kuivkäimlat kasutada, paaril korral tegin varba vees märjaks). Koos partide (tere, tibud!), karjuvate ja pritsivate tattninade, rõvedalt lötendavate kõhtude ja pükstega (noor)meestega suve kuumimat (vist tegelikult ainsat kuuma) päeva veeta ei olnudki nii paha. Õhk oli 28 kraadi ja vesi õhtuks 22, UV päev otsa 6.

Mul on väga suured päikseprillid näkku päevitanud, pisut ajab iiveldama, kõrvus kumiseb, selg on tulipunane, jalad-käed ajavad pinde. Kusjuures ei olnud tark mõte sinna kaasa võtta Lutsust laenatud raamatut, sest kasvatamatud lapsed (ja kahjuks ka lapsevanemad) ei tea, et vees ei pea nii hullu moodi möllama, et veeäärsed inimesed ja nende asjad märjaks saavad. Kuigi. Ega selle raamatuga suurt kaotust kaasne (remark: Tänapäeva noorsooromaanid on vägaaaaaaaaaaaaaaaaaaa mõttetud). Sisuline kaotus ei ole suur, aga põhimõtteliselt ei taha ma, et minu käes raamatud koledaks lähevad (ma päris vähe vihkan seda, kui keegi raamatuid valepidi lahti murrab, järjehoidja kasutamise asemel nurki murrab, tatise näpuga lehti lappab ja raamatu vahele oma ninakolle jätab - kodune kasvatamatus!).

Aaa. Hommikul kohtusin koduses duširuumis sisalikuga (see, kellel jalad all, tegelikult on ta nimi vist vesilik). Ehmatasin koledal kombel, sest ta ujus vee surve tõttu pisut mulle lähemale, nii mõnedki f...d lendasid. Noh. Tüüp ootas seal ka õhtul, ainult et ta oli nüüd risti ukse ette ennast sättinud, ma ei saanud ta olemasolu enam ignoreerida. Seega võtsin prügikühvli ja -harja ning sudisin ta kühvli peale, et ta õue visata (krt, kasse ka toas polnud, muidu oleks need talle peale saatnud). Nii ma siis jooksin, ujukad seljas, sisalik prügikühvlil, hari sõjakalt valvel, et kui sisalik hingab mu poole, siis äsan talle harjaga piku pead, uksest välja ja lennutasin vaese looma tikripõõsasse.

A noh, muidu ma elan linnas, asfalteeritud tänaval asuvas majas, kust jõeni on tubli poolteist või isegi kaks kilomeetrit ning lähema tiigini umbes sama palju maad. Ja dushar ei asu kuskil õues. Koduloomi? Veel kellelegi?