Katked

Pikalt olen endasse kogunud, peas läbi mõelnud, alla kriipsutanud, hüüumärgistanud ja nüüd asun tulistama.

Suvi on aiapidude ja muu sarnase kohustusliku koosistumise aeg. Naabritel oli laupäeval kena istumine - nagu neid keskealistel inimestel ikka on. Väike saun, siider, õlu, grill, tubane televiisor - ilmselt koos kergejõustiku MMiga - terrassil küünlavalgel tehtud suitsud koos järjest valjenevate jutukatketega. Kuna ma ei tunne ühtki naabrit ning tunnen neid ära pigem nende päevitunud torsode ja väljaveninud suspede kui nägude järgi - ei käi õues prillidega, ei näe näkku, aga valged või kõrbenud kehad jäävad aeg-ajalt ikka silma alla - siis on koosistumise põhjus mulle teadmata. Näen, palju silm seletab, kuulen - palju kõrv kuuleb. Ja kogu selle elava seltsielu taustal ilmuvad mi casa aeda järgmiseks hommikuks sellised kenad poisid, nagu näeb alloleval pildil. Mi casa asub kohas, kus meil on tinglikult 8 naabermaja, kõikides omad aiapeod, omad suitsused vestlused, hägusad saunad. Allolev eksemplar on suhteliselt vilets näide, sest tegelikult sajab tagaaeda ka suitsetatud kala ja erinevaid kalarappeid/-raipeid; Giordano Bruno lähedal võib maiustada sulaselge šašlõkiga. Mulle küll meeldib väga süüa, ent olukord ei ole veel nii hulluks läinud, et aiast naabrite jääke peaksin manustama. See-eest on koer viimase kuuga paksuks läinud, vajab pidevat pesu, et ta raipehaisu ei levitaks ning jätab "üllatusi" elamisse, sest ta ei jaksa kõike korraga konsumeerida. Kaalun sildi "Loomade ja inimeste toitmine keelatud" paigaldamist.

Väike - sel hetkel juba üksildane - vinku

Millalgi üle-eelmisel nädalal tekkis tuhin koristada ja kraamida. Ikka tulevad sellised hood. Kuna ilmad olid kuumad, sain teki pessu panna - see kuivas umbes paari tunniga päikese käes kenasti ära. Ja siis tuli tarka peakesse mõte ka padjad pesumasinasse toppida. Mu meelest olen neid enne ka pesnud, aga kui neid vägisi masinasse surusin ja luuk kinni ei tahtnud minna, hakkasin pisut kahtlema. Sisse ma need sinna toppisin, kiirpesu sai tehtud, lisaloputus ja tsentrifuug samuti. Masinas võtsin välja... Läbimärjad ja mitte ainult tilkuvad vaid sirinal vett jooksvad padjalaadsed tooted. Leidliku inimesena - oi, kuidas hiljem oma leidlikkust kahetsesin - riputasin need vannituppa dušikardinapuu (mida sõna) külge nirisema. Nirisesid päeva, nirisesid kaks... Nirisesid tüki kolmandastki. Käisin ja väänasin neist järjekindlalt vett välja, aga noh, kerge niiskus tundus sees olevat. Kolmandal päeval tundus ühele, et padjad on kuivad küll ja pani need restile. See nali lõppes suure veeloiguga maas. Padjad pagendati tagasi vannituppa, kus btw huugab põrandaküte ja on ikka päris soe ja ei ole NIIIIIIIISKUST metsikult õhus. Tagasi restile, tuuletõmbuse kätte. Kuuendal päeval kuulutas ekspert, et padjad on kuivad. Kogemata unustasin need siiski veel üheks päevaks kuivama. No seitsmendal võtsin need pesust tulles voodisse ja tundus, et asi on korras. Kaheksanda päeva pilt on nautimiseks.

Kaheksa päeva kuivatatud padjast tekkinud loik

Liigne oleks vist mainida, et padjad said veel päevi kuivada ning praegugi viirastub mulle läbi une, et mind ähvardab uppumissurm.

Mis veel? Hüsteeriline talveks valmistumine on käsil. Olulised etapid proviandi kogumisel on läbitud, mõned kenad tööd ootavad veel ees. Oi, kuidas reha sügeleb, et saaks neid krdi kase- ja kastanilehti kraapida, sõrmed sügelevad, et mädanenud õuntega hullata.

Winter is coming

I AM...

Tuvid, noh

Hilistalvel või varakevadel tegi K. juttu sellest, et sel aastal planeerivad nad täiesti ekstreemsustevaba linnareisi vanasse Euroopasse. Mõtlesin päris pikalt, enne kui otsustasin liituda. Sihtpunkt oli mulle sümpaatne, paheline aura, mis seda ümbritseb, tekitas põnevust. Kevadisel külaskäigul lugesin pool reisiraamatut ka läbi, teise poole pidin rampsist laenama. Margot Roose "Minu Amsterdam" oli veidi õlgu kehitama panev, aga põnevust kruttis see kindlasti. Igatahes olin valmis keskmisest pikemateks inimesteks, jalgratasteks, kanaliteks, narkootikumideks, vana Euroopa headuseks. Seda kõike oli seal piisavalt.

Mälu tarbeks...

Ökokohviku peldikusein

Inimesed on tõesti pikad, naiste osas see nagu ei paistagi väga silma, aga silm (!) puhkas pikkade meeste peal küll. Enam-vähem kõik inimesed, kes olid meiepikkused või lühemad, olid turistid. Seega turistikates sai teistest inimestest üle vaadata küll, seal aga, kus kohalikud mängus, nt loomaaias, see nii hästi ei õnnestunud.

Jalgrattad hirmutasid mul sõna otseses mõttes kõhu lahti. Esimesel päeval kujunes välja refleks, et kellahelinat kuuldes üritasin viskuda paremale-vasakule, samal ajal ka reisikaaslasi informeerides, et kohalik hull läheneb suurel kiirusel. Kusjuures esimesel päeval oli rahvast väga vähe liikvel, kuna vihma kallas nii alla, et kartsin kanalite tervise pärast. Hirmule lisas kaalu ka see, et ühel kenal päeval istusin ise ratta selga ja üritasin kõigest väest sõita. Väristamine kestis umbes 20 minutit, seejärel sain aru, et rattasõit Amsterdamis on tegelikult ohutum kui Tartus, kus ma igapäevane rattasõitja olen. Nipid linnaliikluses ellujäämiseks: sadul võimalikult madalaks, lenks kõrgeks, töökorras kell ja pidurid, võimalikult suur ja raske rattalukk ning kui võimalik, värvida oma ratas pasakarva pruuniks või mustaks.

Kanaleid oli sitaks. Loe, mis loed raamatust, vaata Google Mapsist silmad jõlli, aga no... Neil inimestel on ikka sitta kanti tahtmist olnud, et sellesse kohta oma pealinn rajada. Lugesin netist, palju sildu seal on, aga õnneks on mu päikesest pleekinud aju selle fakti juba unustanud. Ma ei pea kordama, et sarnaselt eelmisel aastal kogetud Pariisile jt vana Euroopa linnakestele, polnud ka selles linnas enamike kanalite äärde piirdeid ehitatud. Võttis esialgu kõhedaks, arvestades, et kohmakusest ka oma jalgade otsa pikali kukun, sirgest teest rääkimata. Vette sain küll, sest vihma sadas kõvasti ning kolm päeva hiljem kenas kohalikus pargis jalutades sain kenasti sadakond meetrit suures lombis sulistada. K. tegi ka väikse kanalisupluse, mille üle kohalikud vanamehed eriti rõõmsalt pihku itsitasid.

Süüa on ju vaja

Kanep on Hollandis legaalne müügiobjekt juba 38 aastat, seadused on tulnud ja läinud, Amsterdam püsib Euroopa narkopealinnana. Seda võin küll öelda, et kanepisuitsu hõljub kesklinnas kõikjal, klaasistunud rastamehi nägin vähe, ülirahulikke turiste - kohvipoodidest väljumas - kambakaupa. Kanep on kena müügiartikkel, saan aru, et see toob riigile ja omavalitsustele, kes nüüd võivad kanepi müügi üle võõramaalastele otsustada, kenasti oirosid sisse. Pole asja, mida ei saa kanepist teha ja pole asja, mille peale ei saa kanepi pilti trükkida. Ja siis küsida selle eest... noh mõned oirod kindlasti. Pulgakomm, 2 oirot, palun, pisike šokolaadikook, 10 oirot, palun... Ja nii edasi. Kena teada, aga pole sihtgrupp hetkel.

Kummil on ka oma poodi vaja

Vana Euroopa headus... Igale asjale võib teha muuseumi. Ausalt. On täiesti ok, et linn on täis pikitud kunstimuuseume, arvestades, et juba 17. sajandil oli igal mehel seinal mõni pilt... mõnest teisest mehest. Noh ja siis võib teha muuseumi kapitagusest, kus keegi elas. Tõe huvides - kapi taha me ei jõudnud, sest pärast kolme korda rämepikka järjekorda nähes otsustasime, et Anne juurde minekuga tuleb oodata, mõni teine kord. Vanade heade juutide juures jäi samuti käimata, kuna nemad avasid oma kannatusi täis putka alles kell 11. See-eest pornopilte aastast, mil fotograafia leiutati (?), sai vaadata hommikust pea südaööni ja pilet oli kõigest 4 oirot. Ja siia vahele-juurde kõike muud. Mulle muuseumid meeldivad, isegi kui tuleb järjekorras seista ja mõnikord ei saa päris täpselt aru, mida need inimesed andunult vahivad.

Õhtu. Mitte Moskva lähistel

Kõige kõrval, mida saab pileti eest vaadata, on vanas heas Euroopas ka seda, mille eest raha ei küsita: võib luusida mööda kanaliääri, trügida meestehordide vahelt läbi punaste laternate rajooni, pingutada silmad punni, et kõveraid maju näha, tunda talla all põranda ilmselget kreenisolekut, märgata kanali ääres kanajalgadel seisvat politseijaoskonda, tunda värinat säärtes, kui mõni ülisuur ja sõbralik koer sinust möödub, lonkida mööda äritänavat, vaadata, katsuda punaseid telliseid. Vana Euroopa, noh. Ei midagi nii peent, kuid Margot Roose "Minu Amsterdam", mis kubiseb kohalikest kuulsustest, eksklusiivsetest õhtusöökidest ja veidrikest, aga killuke siiski. Minu Amsterdam lõhnab vihma, päikese, kanepi, pannkookide ja tõsi, ka kuse järele. Selles on pikad jalutuskäigud, krabisev paberkaart, kohati kohatud (!) naljad seedimise, prostituutide ja homode üle, aga ennekõike hea ja kerge tunne, et kardinaid ei ole vaja ning minna võid ükskõik millises suunas, sest kuhugi jõuad sa ikka välja. Isegi kui vesi ette tuleb.



* Ja selle kõige taustal oli reisiraamat "I am Ozzy". Ma ei suuda mõelda välja ühtki teist raamatut, mida Amsterdami foonil oleks parem lugeda.
"When I was younger, I used to think the whole world was drunk. Then I moved to America and realised it´s just England that´s drunk."
"They teach you how to handle life in England, but they don´t teach you a thing about death. There´s no book telling you what to do when your mum or dad dies."

Mugavustsoon

Mind paneb ennast ka imestama, kui mugavaks ma muutunud olen. Õues on pilved, järelikult ei lähe poodi; muru on kasvanud liiga pikaks, järelikult ei mängi taldrikutega; kõht on tühi, järelikult söön moosisaiu... ja nii lõputult.

Mind ei pane enam imestama see, et lähen reede õhtul kell kuus kodust välja kindla teadmisega, et kella üheksast tulen koju tagasi. Ilmselge paanika tabab mind, kui saan aru, et kella üheksaks ei jõua, pigem mõni minut peale kümmet. Kas saab veel mugavamaks minna? Jah, saab. See on siis, kui ma üldse enam kodust ei välju.

Ma vist ei pea ütlema, et pidu algas kell üheksa. Hea, et enesekriitiline vanainimene, hambad ristis, jalad pedaalidel, kodu poole kimmis. Sest noh, 10.10 algas ju äike ning kohutav vihm. Oleks veel külma saanud või midagi.

Ei, tegelikult ma imestan küll. Selle üle, et ma ise nii rahul olen.

Harilik weirdo

Suvi jõudis (jälle) kohale. Ehk pärast kuuajast vaheaega riietusin napilt, võtsin veepudeli, šokolaaditubaka, raamatu ja lamamistooli ning ukerdasin end nädalavahetuseks aeda. Mida muud tehagi, kui primaarseks on koera valvata, niiduk on pekkis, rohitav rohi on juba rohitud. Pärast paari tundi sundasendis olemist end liigutades  vaatasin päikesest segase pilguga ringi, registreerisin aia taga jalgrattal mööda vurava meesterahva ja talle järgneva proua, kelle suust tuleva kõrv kenasti kinni püüdis ja aju pärast protsessimist otse sellesse kohta edasi saatis, mis naeru vallandab... "Sa võid siin ju rattaga edasi-tagasi sõita!"

Sama naljakas kui  kuuldud lugu MM kurvast ja äärmiselt fcked-up lapsepõlvest, millesse kuulus kassi vastu seina surnuks viskamine ja koera katki lõikamine, nii et ta trepi ees lahti oli.

Weirdo!

Lugemismõnu

Kuna on suvi, loen raamatuid. Ikka nii, et ühe lõpetan, teist alustan, kolm on korraga lugemisel. Suvi, noh. Suvealguse raamatusse - Lutsust laenutatud - oli keegi abistava käega teinud pildil nähtava märkuse. Mul on päris hea meel, et kõik ülejäänud "lugemislaual" olnud teosed on raamatupoe järele lõhnavad, sirgete nurkade, katsumata lehtedega.

Minu inimesed on olulised. Aeg-ajalt on kena lasta end võõraste inimeste lugudest (st raamatutest) välja tõmmata ja olla kaasa tõmmatud keerisesse, mis kiiresti-kiiresti liigub. Võiks peaaegu kingilikult öelda, et triivin jahmunult, sest tempo- ja teemamuutused on minusuguse aeglase inimese jaoks peadpööritavad.

Kvaliteetaeg seega.

Sumin

Oli hea olla mitu päeva täiesti üksi - koos koertega - kodus, vaadata hommikust õhtuni sarju, lugeda trepil suitsetades "Minu Supilinna", pidada vaikseid ja väikseid vestlusi FB-s, väljuda kodunt vaid saja meetri kaugusel asuvasse poodi minekuks, pesta rahulikult pesu, triikida kiirustamata, koristada kiirustamata, kratsida hajameelselt sääsekuplasid jalgadel ja kätel. Nüüd on nädal möödas, aga väsimus pole üle läinud, suhelnud olen natuke rohkem, lugenud huviga "Minu Inglismaad" ja "Minu Prantsusmaad", mõelnud sellele, kuidas tekib mulje intelligentsest kirjutajast, miks ma vaatan sarja, mis on üdini halb, kuulanud kummalist muusikat, Tõnu Aava ja Sepo Seemanni häält Vikerraadiost.

Sellele järgneb paratamatu: suminat täis pr Ema köök, kõõlumine tellingutel, vaidlused, solvumised, jooksukilomeetrid, tubakapuru, dušijärjekord, halvad telesaated, tühja täis vallaleht, virn mõttetuid raamatuid. Perekond.

Ja siis minu inimesed: tiksumine metsas, kiired lõunasöögid, tundide kaupa naeru, natuke tunnet, et ma ei oska midagi ja ma ei ole neid ära teeninud. Hea on. Perekond.

Koondumine koju: K. tuleb koju.

Suvi

Ma pole veel näinud ühtki sääske, keda sääsepeletis uimaseks oleks muutnud, aga endal on kerge iiveldus õhus levivatest aurudest. Või hoopis alkoholist. Igatahes on suvi ja sääsed kohal. Kummaline on, et hommikul kodust minnes ei näe ma elamises ühtki sääske, panen aknad kinni, aga õhtul koju jõudes astun õuest tuppa tulles keset sääsepilve. Kuskil meie elamises on neil pesa ning söögiaeg on õhtuti. Vähemalt tubastel sääskedel küll. Õueelajad võtavad väikseid ampse igal korral, kui ukse taha filtreeritud õhku hingama suundun.

***
Päikesepõletuse ja päikesepiste sain ka eile kätte. Hommikul oli silmi avada väga raske ja samas olid silmaümbrised ainsad mittepunetuvad kohad, mis peeglist vastu vaatasid. Peaks vähem peeglisse vaatama. Kõrvade pealt hakkab vaikselt nahka kooruma, kukal on nii valus, nagu oleks rasket füüsilist tööd teinud. Ei ole teinud. Kõigest mõttetöö, mis kuhugi ei vii. Kui õhk seisab, ei saagi ju miski kuhugi viia.

***
Tundub, et inimesed ümberringi muutuvad kellekski teiseks, kui nad seni on olnud. Võib-olla ei muutu teised, vaid olen ise muutunud. Kiiremaks, kärsitumaks, pealiskaudsemaks. Pole kindel, et see muutus mulle meeldib. Ja samas on lihtsam. Lihtsam mitte lasta end häirida pisiasjust, millest maailm koosneb. Kese on paigas, pöörlemine stabiilne. Kui nüüd õige hetke ka ära tunneks, oleks väikene pidu.

***
Mulle meeldib pisut uimane Tartu, mis suvel liigub sama palju kui tuuleõhk väljas. Ehk siis seisab.

Maalane

Proua Ema sai aasta vanemaks. Või on küpses eas daamide puhul kombeks öelda, et astus sammukese auväärsema ea poole? Eniveis, käisin maal ja nautisin maalase elu. See tähendab loomulikult söömist, magamist, unetust, täiesti mõttelagedate raamatute lugemist, tundidepikkust hängi televiisori ja kummaliste ajakirjade seltsis ning pastaka närimist ristsõnade juures. Kui isa sünnipäeva aegu olin köögitoimkonnas ning külastasin muuseas kohalikku poodi oma ultraägedas pisikeste koerakestega punases pidžaamas, siis pr Ema sünnipäev möödus väga vaikselt ning pingevabalt. Ainult kartulikoorimine, šašlõki valmistamine grillahjus, kuna polnud vabatahtlikke, kes õues oleks seisnud. Jaa, oli pingevaba.

Maalase elu kõige kummalisem seik oli laupäeva hommikul, kui endale suitsu keerasin ning pr Ema täiesti siiralt küsis, mida ma teen. Mu vastusele, et keeran tubakat, vaatas ta mind kahtlustava pilguga ja küsis: "Kas see on tegelikult ka tubakas, mida sa suitsetad?" Nii oli.

Lisaks avastasin, et pr Ema vihkab mu väikest halli lammast, mis peaks magamistoas voodi ees lebaskil olema. Ehk siis pakib seda järjekindlalt mu maalase sokisahtlisse ning asetab voodikese ette selle asemel beeži vannitoa vaiba. Võib-olla ta arvab, et mu jalad higistavad magamise ajal ning ma paterdan tema parketile koledaid jalajälgi.

Ühe ebameeldiva avastuse tegin veel - see pole küll maaluse seotud, kuid siiski. Nimelt on mu elektrooniline jooksupäevik läinud seda teed, mida lähevad Internetis olevad asjakesed, kui arendajad arvavad, et kõigil inimestel on olemas nutitelefonid koos oma imeappidega. Jahutas jooksuindu. Ausalt.

Meeldivate killast oli aga avastus, et supertraktoriga sõita on hea. Mis ei tähenda, et ma hakkaksin pidevalt niitmas käima. Pr Ema saab sellega suurepäraselt hakkama.

Ja nüüd siis hektiline linnaelu olümpia, raamatute ja halva ilmaga.

Suvi kestab veel.

Herilaste aeg

Vahepeal on tikrid valmis saanud. Mitte meie majaesisel põõsal, vaid ühe kena pisikese suvila juures, mida mitmel korral külastanud olen. Ehk siis seisnud tikripõõsas ja imenud nagu herilane suurtest rohelistest marjadest magusat mahla. Kes neid kesti ikka närib, eks. Ja herned. Koos ussadega, kahjuks. Ja oad. Soolaubadele panen mitmeid panuseid. Ja tomateid olen viimaste päevade jooksul kilose ketšupi jagu söönud. Suvi ju.

******
Maal oli pidu: iss sai vanaks. Külalisi oli sellel peol, kus mina köögitöölisena üles astusin, nii 40 kanti. Oli päris kena, kuigi lähema viie aasta jooksul ma seda enam ei kordaks.

******
Olen lugenud mõned raamatud, on olnud häid ja mitte nii väga häid, valik on olnud üsna juhuslik, aga mis teha, kui raamatupoes on käpp sees ja endal pea laiali otsas ning raamatukogus tuleb pidevalt viiviseid maksta (täna jälle!). Ma ei viitsi eriti tsitaate koguda, üldmulje on olulisem, aga Indrek Hargla "French ja Koulu" pani mind oma pseudoajaloolisuse ja äärmustesse minevate karakteritega südamest naerma, nii et kaks väljavõtet:

""Paraku on saatuse tahtel kujunenud nõnda, et kõik minu sõbrad on inimesed, kes suhtuvad rahasse loominguliselt," ütlesin mina. "Ja ma peaksin ka ennast rahakunstnikuks, kelle jaoks need materiaalsed väärtused on vaid tühised varjud vaimliste kõrval. Raha on tegemiseks ja kulutamiseks, rahategemine on looming ja selle kulutamine kunst. Kõik minu vaenlased on aga alati olnud inimesed, kes suhtuvad rahasse formalistlikult, näruselt, lähtudes põhimõttest, et seda on alati kindlaksmääratud hulgal ja selle hulk peab olema kuskil fikseeritud. Nende tühiste hingede jaoks peavad kulud alati klappima tuludega, kusjuures kummalisel kombel ärritab neid see, et raha on loomingulise tegevuse tagajärjel juurde tekkinud veel rohkemgi, kui et raha on pisut puudu jäänud. Meiesuguseid loomingulisi rahainimesi nad põlgavad. Mul pole kunagi olnud muud võimalust, kui neile samasuguse põlgusega vastata."" (lk 117)

"On hetki, mil sa eriti teravalt tunned, et elu pole lasteaed, kus kõik osalised käest kinni ja, lõbus laul suul, ringmängu mängivad. Kus sa võid kõigi peale kindel olla, kus pole petmist, valetamist, riuklikkust ja õelaid juhuseid. Mõnikord on elu nagu nuumsea unenägu tapamajast, mõnikord lahmatavad sinu peale elu ränkrasked tormilained ja ainus, mida sa teha võid, on need mehiselt vastu võtta ja loota, et kunagi sa meenutad seda hetke kui rumalat unenägu."  (lk 231)

Lugesin Harglat ja sain aru, et just õige aeg - olen Pratchetist vaimustuses ning oodanud, et leiaksin midagi sarnast, mis tooks välja rohkem eestlasele igiomast, mitte ei mängiks maailma kultuuris oluliste tekstide ja arhetüüpidega (mitte, et Harglal neid poleks: klassikaline veidrikust teener on olemas :)). Igatahes sai mu silmaring laiendatud ning saan nüüd aru, et Kivirähk oma vimkadega pole mitte üksi. Mis ei tähenda, et Hargla läheb kõigile Kivirähki armastajatele peale - ei lähe kindlasti, sest tegemist on siiski ulmega (tahtsin kirjutada muinasjutt, aga käsi tõrkus; ja samas tõrkus kirjutama ka ulme, kuigi selle žanrina Frenchi ja Koulu lugusid esitatakse). Hea lugemine oli, tõin raamatukogust järje ning loodan, et tegelased ei ammenda end, nagu juhtus Melchioriga 3. raamatu alguses.

Ja Matti Rönkä Viktor Kärppä põnevikud on ka läbi, ootan triloogia 3. osa tõlkimist :)

******
Suvi on hea. On ju?

Mauh

Otsustasin eile kaitsvast kodust lahkuda ja linnatiiru teha. Suvine Tartu lõhnas raudrohu, küpsevate kirsside, asfaldi, sigarisuitsu, tolmu ja märgade koerte järele. Kaubamaja kellassepale viisin oma higistava ja öösiti karjuva kella, kuigi eriti lootust teda elule tuua mulle ei antud. Eks näis, hiljem lähen ja vaatan, mis sest sai. Tasku oli täis naljakalt asjalikke ja samas igavlevaid inimesi, vaatasin sütemaatiliselt läbi spordipoe, aga see on üks naljakas pood, kus müüakse naljakaid asju, mida ma ei vaja.

  

Ja siis käisin raamatukogus, millele ma mõned eurtsid taas kord võlgu olin. Pidevalt tuletan endale meelde, et pikendan tähtaegu või ei laena sealt enam midagi, aga lubadused, need on murdmiseks. Igatahes tahtsin maksta viivist - jah, kogu viivise 2,79 korraga - ja avastasin siis rahakotist kentsaka pildiga 2-eurose mündi. Veeretasin seda mõned minutid sõrmede vahel ja otsustasin paberrahaga maksta. Koju tulles guugeldasin euromünte ja sain jälle targemaks. Ma päris täpselt ei saa aru, kuidas see uudis mu silmade alt läbi pole käinud. Naljakas münt. Näeb välja nagu mõni tüdruku joonistatud koomiks või postkaart skaudilaagrist. Eesti mündid on teadupoolest igavad ja konservatiivsed, nüüd selline we-are-the-world-teema. Konks selles, et tegu on euroala ühismündiga, kujundajaks Austria elukutseline mündikujundaja Helmut Andelinger, vt ka siit. Nii et rahvuskaaslaste konservatiivsusega on kõik endiselt korras.

Kuigi rampsist võetud Kristiina Ehini "Viimne monogaamlane" pani mind mitmel korral kulmu kergitama, peeglit haarama, et veenduda, et ma pole muutunud külmkapiks või pole ebakaines olekus. Mingil hetkel süüdistasin sääsetõrjevahendit - arvasin, et olen seda nii kaua sisse hinganud, et olen deliiriumisse sattunud. Aga võta näpust, täna olid tähed raamatus samamoodi, naine oli endiselt külmkapp, jutud kubisesid Jaanidest, kel enamasti kurb saatus. Raamatukoguhoidjate murest, et inimesed äkki ei mõista kõrget kunsti ja eelistavad siiski Cartlande, sain Ehinit lugedes aru. Lihtsalt terve mõistus ei lubanud panna ühele pildile Ehini raamatut ja proua Ema. Ehk siis Ehini raamat on sama eestilik kui 2-eurone erimünt.

Veidravõitu komplimendid. Ja kui juba veidrustest rääkida, siis Ehini kõrvale olin sunnitud lõunaks sööma karbitäie tuunikala, sest gaas sai otsa ning sügavkülmututatud köögiviljade järele mul neelud just ei käinud. Sestap istusin köögilaua taga, ees karp tuunikala, käeulatuses paar täisteraleiba, jalge ees tiirlemas andunud fännklubi kasside ja koera näol. Viimased laekusid konservi, mitte Ehini peale.

Ja kui öösel kell pool kolm ärgates lugeda kaks tundi Ott Kiluski "Veidrusi ja võpatusi", mis tänu skeenele väga koduse tunde tekitab, on näha, et suvi ei ole mitte luhta läinud.

Tagasi: juuni

Tuli juuni, läks juuni...
...töökokkuvõtted, veider jutuajamine, mõtlemisaine;
...puhkuse algus, ohtralt alkoholi, hea seltskond, mõtlemisaine;
...blogipaus, suitsupaus, ketasgolfipaus, mõtlemisaine.

Mitmeid häid raamatuid, huvitavaid muuseume, ilusaid õhtuid, kergeid sörke, rutiinist väljarebimist ja uue rutiini tekitamist.

On arusaadav, miks ma seda lugu kuulan?

Kuu

Täiskuu varjab tähesaju. Ei mingeid salasoove. Ei mingeid unistuste täitumisi. Unistada muidugi võib, aga tähtedelt abi täna ei saa.

Kuu jooksul olen olnud kaks korda maal - Proua Ema ja papsi sünnipäevadel - , teinud paar vaatamisväärsuste trippi Lõuna-Eestis, külastanud paari muuseumi, vaadanud kaht suvelavastust, lugenud kaht lugemisväärset raamatut, veetnud aega kahe-nelja titega, väisanud põhjanaabreid, olnud kaks ööd militaarmatka kaardilugeja, vaadanud mitmel korral tagasi ehk meenutanud vanu aegu, teinud mõned ilusad jooksud ja rattasõidud, soetanud uued jooksupapud, suitsetanud nagu korsten.

Viimane on ka põhjus, miks ma kirjutada ei tahtnud. Päh.

Kuu on endiselt nagu juust.

Eestist ja eestlastest otse Soomest

Tõnn Sarv “Peksta ja kallistada. Arvamuslugusid Eestist ja eestlastest”. Paadiga üle lahe sõites ja Värskat juues oli naljakas. Rohkem kui naljakas oli mõtlemapanev. Mulle meeldib suhtumine, mis viimases loos, lausekatke ”riis põldudel kasvab ise”. Kasvab jah, aga kahjuks ei jõua see teadmine eestlase argipäevas mitte eriti tihti kohale. Arrogantsus on vajalik teatud hetkedel, aga kaugele sellega siiski ei jõua. Meie siin lubame seda endale, ei tea, kust me selle õiguse võtame, aga võtame ja oleme seejuures veel kuratlikult õnnelikud, rahulolevad. Mina ka paljusõnaline, nagu näha  Ma usun ja nõustun paljuski sellega, mida T.S. kirjutas, aga samas saan aru, et vabaduse nii kirjutada, panna aeg-ajalt kirja ka klišeesid ja kõigile teada-tuntud käibefraase, pooltõdesid, tuleb äraolekust. Olles seal kusagil mujal, olles see teine, n-ö võõras, on pisut kergem Eestit tajuda. Eestlasi ka. Samas. Võib-olla mõtlen üle – riis põldudel kasvab ju ise.


Ja samas olen ma sellest raamatust ja eestlaste kadedusest nii palju viimase ööpäeva jooksul rääkinud, et ei taha praegu rohkem kirjutada. Mingi fail muidugi laevas tekkis, aga see selleks. Ja rongis ka. Edaspidi siis.

Lastenurk

Maalase elu juurde kuuluvad lapsed ja lasteraamatud.

Wimberg "Suur pidusöök" - raamat, mille kohta E. ütleb õhtuti, et tahab "seda näljakat räämatut" voodisse. Raamat koosneb lühikestest ja pikematest juttudest, umbes pool neist algab sõnadega "Elas kord..." või midagi sarnast ning teine pool on lookesed, mis pärit igapäevaelust - või vähemalt jätavad sellise mulje, et on sealt pärit. See esimene pool pole just minu tassike teed, kuigi mulle muinasjutud väga meeldivad. Võib-olla pole tänapäevased muinaslood kehvad, vaid igapäevased lood on lihtsalt niivõrd head :D Raamatukeses on Kaarli, Rasmuse, Raineri, Riksi ja Eeriku lood, Eeriku õde Annika on ka poiste sekka ära eksinud. E. on igatahes tahtnud, et talle seda raamatut ette loetakse, kõigile lugejatele peale vanaema on raamat meeldinud, aga noh, ma arvan, et vanaema võttis mitte just kõige tugevama jutu lugemiseks. Raamatus on kaks lugu, mis on ilmselgelt teistest nõrgemad, meenutavad mulle liigagi klassikirjandeid, aga see on väike viga. Mu lemmiklooks on "Isa vanaema maasikad", mis ilmselgelt suurim pisarakiskuja, mida ma pika aja jooksul lugenud olen - "Kas sina oleksid pahane olnud, kui vanaema kõige suurema maasika endale võttis?" (lk 36). Õpetsulik iva on paigas ning headus on igasse ritta sisse kirjutatud. Tänapäevastest toonidest "Raha on otsas" oli samuti muhe lugemine ning võiks lapsele hakkamasaamisest üht-teist öelda. Ja pildid olid ka ilusad, ausalt - piltide pärast E. selle raamatu poest välja valiski. Lugesin ja mõtlesin, et kui vanad lapsed on sihtrühm, aga välja ei mõelnud. Ju ta siis ongi mitmelapselisele perele või ootab mõistmiseks ja arusaamiseks lapse kasvamist. Ilus raamat, W., mina ja E. kiidame! Oh ja retsept oli ka raamatus (ma muidugi teen seda asja veits teistmoodi :D).

* Jaanus Vaiksoo "Onu Heino väike pere" - luuletused, mille E.-män sai, kui raamatukogus lugejaks registreeriti ning kuuldavasti on see üks tema suvisest kohustuslikust kodulugemisest. Olid sellised... kuidas nüüd öelda... kohati head ja ladusad luuletused, aga teisalt veits venitatud. Mina oma rikutuses mõtlesin avaluuletust lugedes kohe onu Augustile, aga see selleks. E.-män ja E. kuulasid, suud ammuli, kui vanaema neile äikse ajal lugusid ette luges ning siis meenutas see pomin mulle millegipärast "Atsi patse", mis oli kunagi üks minu enda vaieldamatuid lemmikuid. Nimiluuletuses oli kaks rida, mis mulle tähenduslikult meelde jäid "Oma kodus kõige parem - pole üldse küsimust! Isegi, kui mõni mure tundub vahel süsimust!"

* Epp Petrone "Siis, kui seened veel rääkisid" - jälle ilusate piltidega (Kamille Saabre) raamat. Algus kippus veidi venima ja oli mu jaoks jora, aga mingil hetkel keris ennast lahti ning oli huvitav. Tüdrukute raamat on, tegelikult ka, ja seda seetõttu, et väikesed tüdrukud on võimelised kannatlikult loo arengut jälgima (kusjuures see ongi E.-R. ja R. raamat). Ma saan aru, et hoole ja armastusega kirjutatud-joonistatud - poeb südamesse. Vat nii.

* Tiina ja Sinikka Nopola "Heinakübar, Viltsuss ja beebi", "Heinakübar, Viltsuss ja vaar", "Heinakübar, Viltsuss ja suur Elsa" on ühe sarja raamatud (2., 3. ja 7.) - minu esimene kokkupuude antud sarja, aga mitte autoritega. Garanteeritud hea tuju ja hästi kirjutatud hoogsad lood. Meeldib, et lapsed kasvavad ja probleemid kasvavad koos nendega, ei vaadata reaalsusest kõrvale - eriti viimase raamatu puhul on n-ö pahad teemad (koolikiusamine, vargus) ka sees. Ei saa midagi teha, aga antud huumor meeldib mulle ikka üliväga, lood on sobiva pikkusega ning intriig on alati olemas. Ja muud ma ei tahtnudki nende kohta öelda - lood ise räägivad rohkem, kui mina kirja suudan panna. Loodan, et E.-män nende lugemist naudib :D

***
Ja kogu selle värgi peale mõtlesin ma sellele, kui palju maksavad lasteraamatud, kui keeruline on üht lasteraamatut kirjutada, joonistada ja kirjastada ning panin ühel ööl kirja kaks lastelugu, mis maalase elus juhtusid. Keeruline oli, sest sõnaohtrus lastele ei sobi. Paraku.

***
Illustratsioonide autor Anni Mäger

Jälle kordub kõik

Eile otsustasin teha klassikalise, kuid viimastel aastatel vähe viljeletud maalase päeva, st võtta raamat, kerida end tekile kerra keset hoovi ning lugeda ja päikest võtta. Ei olnud kõige targem mõte, aga selleni jõudsin ma alles kell kolm, kui ma korraks pahaaimamatult tuppa astusin ja proua Ema südantlõhestavalt karjatas ning karjatuse vahel jõudis minuni raadiouudistes teade, et päikese UV-indeks oli 7,8.

Mistap olen suure osa eilsest õhtust ja tänasest hommikust seisnud, võtsin end kokku, kimasin tund tagasi apteeki, manustasin välispidiselt suures koguses Ice Powerit (4,88, et minna kaas blogipuu populaarsete postituste lainega, kus tibinad kirjutavad sendipealt üles iga kuradi kräpitüki, mis nad endale koju veavad). Ei saa öelda, et põlemisintsidente pole varem ette tulnud, on küll, isegi antud hooajal, aga no kurat võtaks, kuna suvi on kuradi kummaline olnud - teatud vahepeatustega minu jaoks (kuidas nädalast Tallinna kämpi ja nädalast haigushoogu suveks nimetada?), siis ma kipun unustama igasugused hoiatused, millega mõistusega inimesed kursis on, kui nad end tekile kerra kerivad ning n-ö päikest võtavad.

Päike sai igatahes võetud, täna teist enam ei paista. Varsti võtan end kokku, kiman raamatukogusse ja toon proua Emale huvitavat lugemist (mida ma loomulikult ühe silmaga ja diagonaalis ka ise loen - ka mul on (varjatud) pahesid).

Maalase päevad on üldiselt ühetaolised: ärkad väikelaste sõimu peale, astud alustuseks vannitoas veeloiku, mille mõni väike inimene on hambaid pestes põrandale unustanud, pesed hambaid, sööd putru ja röstsaia (mõlemat liiga palju), jood kohvi (liiga palju), kuulad väikelaste matsutamist ja vaatad, mõistmatus pilgus, nende poole, kui nad hommikusöögi järel magustoitu küsivad, sest söögi lõpus tuleb ju magustoitu süüa, seejärel vaatad arusaamatult ringi, pesed hunniku nõusid, kui tuleb meelde, kammid juukseid, otsid mõne vana ajalehe ja loed seda, rändad farmi, mis laeb nii kuradi kaua, et vahepeal jõuab mõne raamatu läbi lugeda, jälle söögiaeg, sööd (liiga palju) toite, mida argipäeval ei puutu (kartulisalat, nisumakaronid, veel röstsaiu), pesed jälle nõusid, loed jälle vanu ajalehti, kui veab, teed väikse jooksuringi, vaatad akna taga pääsukesi, hingad rahulikult sisse-välja, kui väikesed inimesed jälle omavahel sõimlevad, sinu magamistoas tundide kaupa armsaid videofilme vaatavad, su voodis rullivad, üksteisega kaklevad, istud teleka ees ja vaatad tühjal pilgul saateid, mida ETV pakub, loed värsket ajalehte, käid veel korra farmis, suure tõenäosusega sööd veel, kamandad väikelapsed pesema, saadad neid kolm korda voodisse, kui veab, jood kiiresti-kiiresti veini või siidrit, vaarud kella kahe ajal magamistuppa, et umbses toas voodis keerelda ning und oodata. Ja siis algab kõik otsast peale, on väikseid variatsioone, aga üldjoontes enam-vähem nii.

Pole lihtne see elu maal :D

Selle suve raamat

Harper Lee "Tappa laulurästast"

Ma usun, et selle suve raamat on loetud. Mitte nii, et oleks projekt ja pikalt loetud, vaid elamuse mõttes. Pühapäeva õhtul Tartusse laekudes kuhjasin erinevaid raamatuid voodi ette, ükski polnud see, mida oleksin kohe tahtnud avada, aga valisin siiski. Valisin sellepärast, et üks seitsmendik valis selle raamatu oma koduse lugemiskontrolli jaoks ning kirjutas sellest kuradi suure vaimustusega, nii et mina vaimustusin tema kirjutatust.

Nii et Atticus, Jem, Nirksilm, Dill, Calpurnia, Koll, valge rämps ja neegrid. Mul pole mõtet hakata kirjutama sellest, kuivõrd õiglane on Atticus ning kuidas ta seda õiglust ja inimlikkust ka oma lastele õpetab, kuidas needsamad lapsed omakorda õpivad Dilliga mängides, naabreid jälgides, kuulates Calpurniat ning vaadates avatud silmade ja südametega oma väikelinnas ringi. Internet kubiseb kirjeldustest-interpretatsioonidest. Minu seitsmendik kirjutas, et see raamat räägib inimeseks olemisest ja teistega arvastama õppimisest, ükskõik kes sa oled, kust sa pärined, missugune on sinu nahavärv või staatus. Ta kasutas pisut lühemat sõnastust, aga mõte oli sama. Samal teemal räägib suur osa raamatutest, eks. Aga ikkagi mind hämmastab, kui keegi on selle nii kirja pannud, et see mind kõnetab, köidab lugema hommikul kella viieni ning tekitab kuskile sisimasse selle hirmuseguse tunde, et kui raamat läbi, siis ei olegi enam midagi. Nii hea, et hirmus hakkab.

Selle raamatuga koos käib eriline lõhn - hilissuve, pimedate õhtute ja küpsevate viljade lõhn. Ükskõik millest räägiti ja milline oli aastaaeg - ega aastaaegade vaheldumist väga jälgitud, korra vaid tuli lumi ning suved saabusid, kui saabus Dill - ikkagi oli mu ninas see lõhn. Kui ma nüüd hästi järele mõtlen, siis on see lõhn heade raamatute lõhn, midagi, mis on minuga kaasas käinud vanaema juures loetud Bullerbyst alates ning ei ole kadunud suitsetatud sigarettide kiuste.

Vanemuises teeb Urmas Lennuk sellest oma loo. Koos Olmaru, Kaljujärve jt. Tutvustuse järgi pole tal seda sumeda suveõhtu mahlakat lõhna, aga mine tea, võib-olla see tuleb. Veebruarikuus Sadamateatris näen.

Isade ja tütarde lood on alati midagi rohkemat kui lihtsalt ühe isa ja ühe tütre lugu, kuigi ka see on olemas.

Ikkagi 10st 10.

Ja siis irooniana vaatasin samal päeval, kui lugesin, väga halba Cameron Diazi filmi "Bad Teacher", kus bad teacher analüüsis seitsmendikega sama teost :D

maa ja ilm

Eelmisel nädalal XI noorte laulu- ja tantsupeol "maa ja ilm" [kirjapilt ETV kodulehelt]. Seekord uues rollis ja kahjuks mitte tantsijana. Veeta 7 ööpäeva 16 teismelisega oli väljakutse. Ma päris täpselt ei saa siiani aru, miks ma selle vastu võtsin, aga ega midagi kahetseda ka ole. Oli palju higi, vähe verd, mõned pisarad.

Seltskond oli kirju, täiskasvanud kompanjonid nagu ikka üle prahi - ega muidu poleks ikka kutsele vastanud ka. Karjatatavad-kantseldatavad objektid aka tantsulapsed tekitasid vastakaid tundeid - ühelt poolt oli tegu rüseleva-rabeleva-karjuva-sõimleva-vaidleva kambaga, kellega koos ei olnud just kõige meeldivam ühistranspordis, tänaval, sööklas, mere ääres [loe: kus iganes] liikuda, sest nende käitumine ei ole just selline, mida Maaja Kallast või ükskõik kes teine etiketi- ja kombeõpetaja heaks kiidaks [loe: see viis kopsu üle maksa ka R.-l, kes on maailma kõige kannatlikum inimene]. Teisalt oli tegu kambaga, kes täitis meie kõige jaburamaid korraldusi, kõndis päevas maha üle 20 kilomeetri, ei tassinud platsi äärde kaasa kottide kaupa tavaari, lõpuks pesi ennast fanaatiliselt, ei oodanud, et me neid 24/7 lõbustaksime või teenindaksime. Neil olid oma kiiksud, nimetan vaid mõned:
* tasuta asjad alates Coca-colast ja lõpetades kasutamata toidutalongidega;
* poes käimine (polnud mingi probleem 6 korda ühe päeva jooksul poes käia);
* soovimatus vabal ajal koos kultuuri või linna nautida;
* Russalka taga riietes ujumine;
* lõppematu "Tõde või tegu" küsimustega "kes sulle siit rühmast kõige rohkem meeldib?", "kes sulle siit rühmast 2. meeldib?", "kes sulle siit rühmast 3. meeldib?" ja nii erinevates variatsioonides igal jumala õhtul ning halvematel päevadel ka hommikul;
* ... (jätka ise, kujutades enda ees kampa 11-13-aastaseid noorukeid).

Vaatasin ära kõik oma liigi proovid, üldproovid, etendused, jättes vahele vaid mõned tantsud, kui käisime kohvijahil. Jõin liitrite kaupa vett, ei ostelnud eriti, sain päeikesepiste ja -põletuse, jubeda kurguvalu, palaviku 38,6, kaotasin hääle - mitte karjumisest või joomisest, vaid päikesest ja väsimusest, külastasin viimasel õhtul EMO-t, mille ooteruumis pärast südaööd otse dusharist tulnuna ja pidžaamas istudes naerda lõkerdasime, pesin ja triikisin veidi :P

Eelmise noortepeoni pidasin end rohkem laulupeo inimeseks, aga tollest saadik olen tantsurahva poolt "ära tehtud" ehk siis laulupidu tundub veniv mu jaoks, samal ajal kui tantsupidu võlub oma kompaktsuse ja konkreetsusega - kõik on väga selge ja voolav, ei mingit masside molutamist või viie laulu laulmist, kõike tehakse kiiresti ja kirega - mitte et laulupeol seda ei tehtaks, aga need, kes on ühest-teisest osa võtnud, saavad hästi aru, millest räägin. On vahe, kas esinejad jõuavad vaataja ette minuti või kümnega. Laulupeol on ka oma häid leide - sel korral näiteks rahvamuusikud (nägin küll alles salvestuselt, aga nad olid head), rokikoorid ja loomulikult ühendkoor. Sel korral kohe üldse ei kõnetanud mutade repertuaar, ka laste- ja poistekoor jätsid suhteliselt külmaks - ja need on ju ometi noortepeo kese. Ja selle pärast ma ütlengi, et olen tantsurahva poolt ära tehtud. Hullupööra rahulikult ja tõmblemiseta tehti proove, korraldused olid hoopis selgemad kui eelmisel korral, kuigi ma tean, et paar selgusetut kohta siiski oli (laulupeo päeva "Põhjamaa" ja juhendajate "Põhjamaa" proovid ebaõnnestusid täielikult, aga esinemised olid sellele vaatamata head :D Järelikult polnudki vaja nii väga proovida).

Tantsupeo asukoha kohta kuulsin loomulikult kahesuguseid arvamusi, aga see oleks ka imelik, kui uuendustele vastu ei hakataks. Lasnamäe nõlva kõrgendamine on hea mõte :D Viiks puud ka veidi kaugemale alalt ja olekski väga ok tantsukoht :D Kusjuures laulukaare alt ei tulnud ühtki tantsijat, kasutamata potentsiaal mu arvates. Proloogi/ finaali jaoks väga sobiv lahendus, et näidata tantsu- ja laulurahva üksmeelt [mida mõistagi tegelikult ei eksisteeri ning juba üldpeo ajal on kõik nii nagu ikka ja siis loodetakse, et ka edaspidi jäävad asjad vanaviisi].







Ise pildistasin laulu- ja tantsupeo avamispäeval. Kusjuures ükskõik millises suunas pilti tegin, ikka olin vastu päikest. Piltidel suured juhid Märt ja Veronika enne tuletseremooniat Lasnamäe nõlval. Peaproovi ajal kahjuks fotokat käepärast polnud, siis ei seisnud nad sugugi mitte nii malbete nägudega, vaid viskasid nalja ning tantsurahva kombe kohaselt tonksasid üksteiselt ka jalaga tagumikku, et üritus õnnestuks. Õnnestus! Mina olen järgmisel peol platsil!

Üldrahvalik minemine

Ma ei üllata iseennast ka, kui märgin, et jaanipäeva ajal sigineb eestlastesse kirjeldamatu kihu kuskile sõita. Mõned päevad tagasi rääkisime K.-ga, kes märkis, et meievanused lastega paaridki sõidavad lehma lellepoegade juurde mõnele saarele. Neil, kel vedanud, on katus pea kohal, kel nii palju vedanud pole, võtavad oma lapsed, halvemal juhul ka koera ning ämma ning üritavad telkides end hästi tunda. Kogu see kamm hakkab peale kilomeetripikkuses praamisabas, jätkub vastvalt saare suurusele ainukeses poes või suurimas kaubandusekeskuses kassasabas ning seejärel on juba muster üks - sääsed, joomine, sademed, peavalu, ebamugavustunne, kodutee ja see kõik ei pruugi minna just selles järjekorras.

Mis seal salata, olen isegi praamijärjekorras olnud, aga seda aastaid tagasi. Siis kui olime veel noored, ilusad, rahutud. Nüüd oleme ainult viimast. Sellegipooles on jäänud kihu kuskile sõita ning pidev küsimus, sellest kuhu ja kellega minnakse.



Noh. Ma ei taha mingi ketser olla ega midagi, aga ma ei tee küll midagi erinevat sellest, mida ühel tavalisel päeval, kui mul linnas suurt midagi teha pole ning lp Perekond lp pr Ema juurde koondub. Kahjuks või õnneks ei ole mul põhjust praamijärjekorras seista, isegi pisikest pehkinud paati pole vaja, et kohale aerutada ning ka kummikuid ei kavatse ma endale hankida, et läbi soo kohale löntsida. Pakin hambaharja ja läppari kotti ning lähen sääskedele söödaks, lp Perekonnale seltsiks, lp pr Emale peavaluks ning valgele veinile hirmuks. Ehk siis tegelikult lähen minagi - üldrahvalik minemine jaaniõhtu auks algab nüüd.

P.S. Pilt on kolm aastat tagasi jaani ajal tehtud Rootsi laeva peal - pääsesime lõkkeotsimiskohustusest ja lõbus oli ka. Ahjaa, laeva peal oli ikka mingi šašlõkivann olemas, nii et eestilik jaanikuhõng ikka õhus. Purjus tüüpidest rääkimata, neid uinus nii tekil kui kajutikoridorides.

Veel üks ääremärkus: kui vaadata paar päeva järjest vabadel hetkedel (ehk siis suure osa päevast) "Friendse", ei saa vist imeks panna, kui koeraga jalutama minnes laulab peas Phoebe Buffay "and that´s how we get hamburgers". Ja niimoodi 58 minutit järjest, kuni koju jõudes laulab Phoebe uue laulu ning järgmist arvutivaba tundi saadab peas kumisev "sticky shoe, sticky shoe, always makes me smile, sticky shoe, sticky shoe, next time I´ll avoid the pile". Kas pole mitte vapustav? (Kahekordne eitus käib asja juurde, mhmh.)

***

Mis edasi? Edasi tuleb terv hulk kräpisid raamatuid, sekka head-paremat ning loodetavasti üks kosutav vihmane päev. Päike, uppumised, haisev Emajõgi ja vaglajutud on piiiisut ebameeldivaks muutunud.

***

Loomarahvas teeb ikka nalja. Ilgest õelusest hängib paks kass toas, hõõrub end igal võimalikul ja võimatul hetkel kõige ja kõigi vastu (Maxima reklaamleht, toolijalg, akulaadija you name it), on enda arust väga salapärane, aga ta saladustel on kalduvus päevavalgele tulla. Väike kiizu räntsatab endiselt maha, kuhu juhtub, mis tähendab, et enamasti laekub ta tuppa kaetuna poole kilo kõiksugu heinapuru, tolmu ja muu kräpiga. Enamasti on ta siiski omas elemendis. Lovely. Koer? On koer. Niutsub, haigub ja väidetavalt laulab. Ma ei tea, kas ta repertuaari on sel suvel ka mõned uued laulud lisandunud, kuid kahtlustan, et aeg-ajalt joriseb ta kapi all Kurjami hitti "Kuumalaine Stroomi rannas" ning mõnel erilisel hetkel esitab paar takti mõnest teisest kuuldud laulust, nt "Sillamäe song" või muud sarnast.

***

Elu on endiselt seiklus. Vaatamata sellele, et võrgupäevik kuueseks sai. Palju õnne mulle ning aitäh mulle kõigi poolt!

Loomad elutoas?

Käin N.-ga Emajõe ääres jalutamas/ Emajões ujumas. Mitu korda oleme juba teinud tiire ja ta juba teab, et õhtul on minek. Mis tähendab, et koeral on rutiinid. Nt on vaja minema hakates s...da üle tee naabri aia taha. Ta ei või seda kodus ära teha. Ilmtingimata on vajalik esimesena joosta sinnapoole, kus nn nudistide rand asub ning seal põõsaste paljaid tagumikke nuuskida. Kindlasti on tarvis kõndida asfaldil, sest muru peal kõnnivad ainult sead. Kogu selle pika sissejuhatusega jõuan ma selleni, et eile tahtsime tavalisse kohta minna (mis mina tean tavalistest kohtadest? Mulle tundub, et see on tavaline, sest K.-ga oleme seal ikka käinud) ja õigupoolest juba natuke N. läkski, kui üks väga harva hambumusega suitsetav naisterahvas hakkas iroonitsedes mukka kõnelema:
"Küll on ikka kahju, jah... Pesete koera puhtaks ja nii ongi vä?... On ikka kahju jah..."
Ma ei saanud aru, mida ta tahab või kuhu ta sihib, aga siis suunas ta oma sigareti umbes 6-aastase roosa mütsiga tüdruku poole ja ütles: "Aga minu laps peab siin ujuma, kus te oma koera pesete..."
Mina: "?"
Proua: "On ikka kahju jah, koer on puhas ja..."
Mina: "Teate, rand on seal pool."
Proua: "Ah, et siin võib siis koeraga olla..."
Mina: "Mina ei tea, kas võib, aga kõik on siin koeraga."
Proua: "Ja siis kohe võib..."
Mina: "Kuulge, jõe ääres on sildid, kuhu koerad ei tohi minna ja mina sinna ei lähe, siin silti ei ole, milles küsimus..."
Proua: "Minu laps peab siin ujuma..."
Mina: "N., lähme minema siit."
Proua (oma lapsele): "Mine vette!"
Roosamütsike: "Mai taha, bäääää!"
Proua: "Näete, näete, nüüd!"
Mina vasakule ära, demonstratiivselt koera vette suunates, tädi vinguva roosamütsikese kallal kaagutades ja endiselt habemesse korrates samal ajal ninast suitsu väljutades: "Küll on ikka kahju..."

Läksime edasi ja ujusime tibude juures ja pea kõik mööduvad inimesed vaatasid N.-t kiitva, aga mitte laitva pilguga. Et siis... Mina ei lähe koeraga randa, lähen sinna, kus pole rand, vaid on pudelipõhjad vees, muda, suured koerad. Miks kuradi päralt ei või prouad koos oma roosamütsikestega randa minna, vaid peavad mudaaugus passima? Ma tean, et vesi on sama ja blä-blä-blä-blä-bläää, aga... Get the grip! SsSSSSSSsssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssssss