Veel üks ääremärkus: kui vaadata paar päeva järjest vabadel hetkedel (ehk siis suure osa päevast) "Friendse", ei saa vist imeks panna, kui koeraga jalutama minnes laulab peas Phoebe Buffay "and that´s how we get hamburgers". Ja niimoodi 58 minutit järjest, kuni koju jõudes laulab Phoebe uue laulu ning järgmist arvutivaba tundi saadab peas kumisev "sticky shoe, sticky shoe, always makes me smile, sticky shoe, sticky shoe, next time I´ll avoid the pile". Kas pole mitte vapustav? (Kahekordne eitus käib asja juurde, mhmh.)

***

Mis edasi? Edasi tuleb terv hulk kräpisid raamatuid, sekka head-paremat ning loodetavasti üks kosutav vihmane päev. Päike, uppumised, haisev Emajõgi ja vaglajutud on piiiisut ebameeldivaks muutunud.

***

Loomarahvas teeb ikka nalja. Ilgest õelusest hängib paks kass toas, hõõrub end igal võimalikul ja võimatul hetkel kõige ja kõigi vastu (Maxima reklaamleht, toolijalg, akulaadija you name it), on enda arust väga salapärane, aga ta saladustel on kalduvus päevavalgele tulla. Väike kiizu räntsatab endiselt maha, kuhu juhtub, mis tähendab, et enamasti laekub ta tuppa kaetuna poole kilo kõiksugu heinapuru, tolmu ja muu kräpiga. Enamasti on ta siiski omas elemendis. Lovely. Koer? On koer. Niutsub, haigub ja väidetavalt laulab. Ma ei tea, kas ta repertuaari on sel suvel ka mõned uued laulud lisandunud, kuid kahtlustan, et aeg-ajalt joriseb ta kapi all Kurjami hitti "Kuumalaine Stroomi rannas" ning mõnel erilisel hetkel esitab paar takti mõnest teisest kuuldud laulust, nt "Sillamäe song" või muud sarnast.

***

Elu on endiselt seiklus. Vaatamata sellele, et võrgupäevik kuueseks sai. Palju õnne mulle ning aitäh mulle kõigi poolt!