Nullpunkt

Lugesin paar raamatut. Kõige-kõigemad neist olid "Viplala lood" ja "Nullpunkt". Esimene on endiselt übernaljakas, teisele ennustan tulevikku kohustusliku kirjanduse nimekirjas.

Nagu ma aru saan, on Karu raamat juba mitmeid kuid müügihitt, autor ise on pälvinud tähelepanu ning oma teost siin- ja sealpool tutvustanud. Ega ma tea, kuivõrd autobiograafiline antud raamat on ja see polegi oluline, aga seda peab mainima, et selles on midagi, mis enda külge köidab. On muidugi mõista olemas kõik noorteraamatule vajalikud liinid ja arendused (halvad perekondlikud suhted, raha, seks, narkootikumid, vinnid, esimene armastus, kool, idikatest õpetajad jmt), isegi kui kõik need teoses lõpuni ei saa arendatud ja usutavad pole. On aidivalliklikku Anni-lugude romatikat ja protesti, sasshennolikku Rassi-loo attitude´i, ilmarraagilikku "Klassi" rõvedust. Kõik selleks, et lugeja tähelepanu köita ning samas ei ole üle pandud (sõna otseses mõttes). On teatud hetki, mil ma eriti kirjapandut ei usu (kodu totaalne muutumine oli... liiga ilus), mõned liinid jäävad lõpetamata või õigem oleks öelda, põhjendamata, teose lõpp on pisut kunstlik, aga samas ka loogiline ja oleks pidanud ilmselt pisut varem saabuma, sest natsa hakkas asi venima. Kui käesoleval (ja ka eelmisel aastal) valisid lapsukesed lugemiseks Vallikut ja Hennot, siis ennustan, et järgmisel aastal läheb üleüldiseks Karu lugemiseks. Kõik märgid näitavad seda ;)

See tähendab, et kui lapsukesed küsivad, mida lugeda, siis soovitan neile Karu raamatut. Miks? Kuna antud teos on hästi kirjutatud, selles on arrogantsust, elegantsi, hooletut üleolekut, samas õrnust, ebakindlust, hoolivust. Ja siis on roppust ja labasust, mis tähelepanu köidab, aga õnneks on selle kõrvale keskmesse tõstetud need nn inimlikud väärtused, mida üks kirjandusteos võiks süvendada või peegeldada. Ja ma ei pea silmas Zaiidi või Karmot või Paulat.

Kildu saab. Laste ja vanemate ja õpetajate arvel. Poppmuusika, staarielu, kinnised klubid ja kokatripid lisaks. Vanilla Ninja loosse segamine ei ole muidugi eriti äge, sest VN ei ole just väga popp, aga see selleks. Karu raamat ilmselt edestab peagi Anni-raamatuid ning seda väga lihtsal põhjusel: see räägib tänases keeles. Fraas "ema on sul..." on popp ka praegu, mulleteid mäletavad kõik. Nii et tänases päevas kirjutatud ja tänastele lastele (ma tõrgun ütlemast noor, kuna ma hetkel ei saa päris täpselt aru, kes on noorteromaanide sihtrühm).

Ja viimane Johannese repliik läheb ilmselgelt Eesti kirjandusklassika kuldvaramusse, pardon my french "Mine putsi, Paula!"

Eesti kirjandus ikka üllatab :)