Jooksujuttu... Tuleb üks haldjas ja küsib

"Hei, poisid, kas olete valmis?" Mis ma oskan öelda, mõnikord on tunne, nagu oleksin, aga teinekord jälle tekivad teatud kahtlused ning väike hirm poeb hinge. Jutt käib nn üldistest asjadest (mulle meeldib sõna "üldine", kuna sellesse võib toppida põhimõtteliselt kõik maailmas olevad olendid, nähtused, tunded, tegevused, olemasoleva ja puuduva).

Ühesõnaga pika nädalavahetuse - ma ei oska muudmoodi nimetada nädalavahetust, mil ma tegelesin oma lemmiktegevustega 24 h ööpäevas - lõpetab tõdemus, et üldiselt on ju kõik hästi.

Aprillikuine jooksustatsitika on 131 kilomeetrit, kordi 11. Viimasega rahul, sest suutsin end kenasti ja väga regulaarselt õue vedada. Ilmad on olnud nii ilusad, et oleks patt olnud mitte joosta :)

Reedel tegin pärast tööd pika otsa, oli kolmepäevane paus olnud, võtsin veegi kaasa, kuna päike tundus olevat erakordselt ere. Kahest väiksest topsist jätkus 15 km kenasti, kiirus oli kõrgem kui tavaliselt, suur varvas ei valutanud, aga papude kinnisõlmimisega on mul ilmselgeid probleeme, panen kas liiga nõrgalt jalga, nii et toimub loksumine või siis tõmban sellise vihaga paelad sõlme, et jalad lihtsalt ära surevad. Härra peaminister oli ka Tallinnast koju lubatud ning rullis, arusaamatus näol, mööda teed edasi-tagasi, kusjuures turvamees sõitis samal ajal maanteel edasi-tagasi.

N. tänava jooksuhulle sel nädalal ei näinud, nende trennipäevad ja -ajad on ilmselt veel regulaarsemad kui minu omad. See-eest kaardistasin kergekal liikuvat seltskonda.

On terve kamp neiukesi-tädikesi, kes seal keppimisega tegelevad, enamasti liiguvad nad kahekesi, mõnel juhul pole neil keppe kaasas, aga hoogne käte liigutamine, nagu oleksid kepid käes, toimub ikka. Samal ajal vatrab suu lakkamatult. Ma kujutan ette, et kõik töökaaslased, naabrid, mehed, ämmad, sõbrannad ja nende mehed-lapsed, rääkimata avaliku elu tegelastest, saavad oma osa. Ja kui nad koju lähevad, siis hakkavad nad kiirelt saiakesi ja küpsiseid sööma, sest eks ole ju liigutatud ka.

Siis on paar rullivat tüüpi, kes samuti paari kaupa liiguvad, mõned tunduvad olevat noorsportlased, mõned aga ülesvuntsitud tervisesportlased. Esimesed liiguvad, sihikindel pilk silmis, raevukalt raiudes edasi, teised aga liuglevad suhteliselt laisalt jooksjani ning hakkavad seejärel "klassi" näitama, mõistmata, et jooksja ning rullija liiguvad eri kaalukategooriates.

Üksikult liikuvaid rullimehi on samuti kaht liiki: pekised terviseprodi harrastajad, kelle ees ma mütsi maha võtan, sest ma tean, kui kuradi kohutav on oma tagumik kodunt välja ajada ja hakata tegelema millegagi, mida alguses eriti ei oska. Need on ka ilmselt kogu ratastel liikuva kaadri kõige meeledivam osa. Head rahulikud tüübid on, ei ürita kellelegi otsa sõita, ei ürita kuklasse hingata, vaid teevad oma asja. Neile vastanduvad need spordimehed, kes üritavad igal sekundil endale ja teistele tõestada, et nad on parimad. Reeglina on need tüübid viimase moe järgi riietatud, neil on terve hulk vidinaid külge riputatud, nad loobivad rullides käed-jalad koos keppidega nii laiali, et asfaldist lenadb tükke ning sädemeid ning üleüldse üritavad nad mõista anda, et kõik teised on kergekal üleliigsed ja võiksid kuskile mujale minna. Vaatan neid mõtlen pidevalt, kust sellised mehed tulevad ning imestan, et ma ühtki sellist naist kohanud ei ole. Viimati nimetatud rühm spordimehi on tegelikult üks äärmiselt huvitav uurimisobjekt, nii et ma kavatsen edaspidigi oma tagasihoidlikel jooksuringidel nende tegemistel silma peal hoida.

Mõned emmed oma lastega on ka. Laps lohiseb reeglina emal järel, hõigub teda ja üritab mingit vestlust arendada, samal ajal kui ema üritab ahtri pealt pekki maha higistada, kuid see ei õnnestu, sest lapsel on vaja kädistada ning päris üksi teda ju jätta ei saa.

Lapsed omavahel õnneks liiguvad vaid kergeka esimese ja teise kilomeetri vahel ning lõpus, rohkem neid sebimas ei ole, oleks ikka suhteliselt hull, kui nad oma imemanöövreid igal pool täiskiiruses teeksid. Sportides ma igatahes kardan lapsi.

Jooksumehi ja -naisi on samuti terve hulk, aga ilmselgelt on nad vähemuses. Ma kahtlustan, et jooksusõbrad käivad kuskil mujal oma kirge rahuldamas, ilmselt on Tartus paremaid jooksukohti kui kergliiklusteed ja selle ääres asuv kõvaks tambitud kraaviperv. Jooksutüüpidele olen mõttes andnud nimed ning nad ära "märgistanud": on N. tänava jooksuhullud (naabrimees ja naabrinaine), üks tüüp, kes jookseb alati kapuuts peas (Rocky), jope ja lühikeste kossupükstega poiss, kes V. külla pöörab (Joonatan), peenikeste jalgade ja mustade krussis liibekatega noor poiss (Erki), vanem härrasmees, kel kiirus kuradi hea (Vaints)... Tüüpse on veel, aga need on praegu eriti silma jäänud. Nagu näha, liigun ma endiselt mugavustsoonis, sest muidu ei saaks ma mõttes märkmeid teha nende kohta, kes samal marsruudil liiguvad. Mnjah. Mõne kohta on mul juba lugu ka kuklas olemas, aga parem jätan need veidrused edaspidiseks. Väike vaatlus tuleb kasuks :D

Muide, märtsikuus sai täis aastajagu regulaarset jooksmist ja tervislikke eluviise :)

*** "Tuleb üks haldjas..." on pärit Johansonide "Lahtilükkamisest", mis mul postitust alustades taustana kõlas, innustust saanud lugemisel olevast Tolkienist. Raamatute lugemisega on väga pahad lood, aga ei põe, sest igasugust kräppi pean ma igapäevaselt siiski lugema. Raamatujuttu mõnes teises postituses.