Kuidas kuningas kuu...
Vanad võlad vol 1...
21. jaanuaril Vanemuise teatri suures majas Uku Uusbergi lavastus "Kuidas kuningas kuu peale kippus". Tegemist vana looga, mida omatahtsi ja osavalt on interpreteeritud, säilinud on peamine ehk siis moraal, mis õpetab mitte kaotama silmist oma unistusi ning tegema seda, mis elus olulisim.
Vaatasin lavastust ning sain vist esimese kümne minuti järel aru, et tegmist on ilmselt kahe viimase hooaja tipuga Vanemuise teatri repertuaaris. Tõesti. Lihtne klassituba, MHG koor, kes koolilapsi kehastas ning Martin Kõivule hea toetuspinna moodustas, naljakalt abitu ja abitult naljakas Markus Luik, ägeda duona teravusi pildunud Karol Kuntsel ja Maarius Pärn, ripsmeplõksutaja Maarja Mitt, stoiliselt rahulik Tanel Jonas, veriverisniiki Janek Joost ning kaugelt saatenaeru ja kõhuvõppumist tootev Ao Peep.
Lapsepõlv tuli meelde, kui vaatasin, kuidas pöördlava tegi ringe, kuninga troon oli kõrgustes, pehmetest kuubikutest ehitati redelit ning salajast vandenõu sepistav Onu ringi trallis ning ühel hetkel "maa" alla kadus. Tondiloss ja Miki tundusid mulle siis piinlikud ja nõmedad, aga nüüd, olles vaadanud kümneid ja kümneid lavastusi, hakkan ma aru saama, et mingitki emotsiooni tekitav lavastus on parem kui see lihatu kala, mida pidevalt teatri nime all minu koduteatris pakutakse. Kuna "Kuidas..." pakkus mulle nalja-naeru-äratundmist, siis muud öelda ei olegi vaja. Sõnadetagi selge. Kuigi... Küsima ju peab :)
Mõnel hetkel tundsin oma mõtted ära, oma kolleegid, nägemuse sellest, kuidas kujutatakse õpetajaid. Tundsin ära selle lapse, kellel on igav, ja abituse, milles ta ise rabeles ning sellegi, milles rabeleb tema õpetaja, julgemata tunnistada, et ta ei oska ega saa midagi teha, et oleks põnevam.
Ülim õpilane minus on õnnelik, et sai ennastunustavalt naerda ja pisut pitsitust tunda, sest kõik ei ole ideaalne.
21. jaanuaril Vanemuise teatri suures majas Uku Uusbergi lavastus "Kuidas kuningas kuu peale kippus". Tegemist vana looga, mida omatahtsi ja osavalt on interpreteeritud, säilinud on peamine ehk siis moraal, mis õpetab mitte kaotama silmist oma unistusi ning tegema seda, mis elus olulisim.
Vaatasin lavastust ning sain vist esimese kümne minuti järel aru, et tegmist on ilmselt kahe viimase hooaja tipuga Vanemuise teatri repertuaaris. Tõesti. Lihtne klassituba, MHG koor, kes koolilapsi kehastas ning Martin Kõivule hea toetuspinna moodustas, naljakalt abitu ja abitult naljakas Markus Luik, ägeda duona teravusi pildunud Karol Kuntsel ja Maarius Pärn, ripsmeplõksutaja Maarja Mitt, stoiliselt rahulik Tanel Jonas, veriverisniiki Janek Joost ning kaugelt saatenaeru ja kõhuvõppumist tootev Ao Peep.
Lapsepõlv tuli meelde, kui vaatasin, kuidas pöördlava tegi ringe, kuninga troon oli kõrgustes, pehmetest kuubikutest ehitati redelit ning salajast vandenõu sepistav Onu ringi trallis ning ühel hetkel "maa" alla kadus. Tondiloss ja Miki tundusid mulle siis piinlikud ja nõmedad, aga nüüd, olles vaadanud kümneid ja kümneid lavastusi, hakkan ma aru saama, et mingitki emotsiooni tekitav lavastus on parem kui see lihatu kala, mida pidevalt teatri nime all minu koduteatris pakutakse. Kuna "Kuidas..." pakkus mulle nalja-naeru-äratundmist, siis muud öelda ei olegi vaja. Sõnadetagi selge. Kuigi... Küsima ju peab :)
Mõnel hetkel tundsin oma mõtted ära, oma kolleegid, nägemuse sellest, kuidas kujutatakse õpetajaid. Tundsin ära selle lapse, kellel on igav, ja abituse, milles ta ise rabeles ning sellegi, milles rabeleb tema õpetaja, julgemata tunnistada, et ta ei oska ega saa midagi teha, et oleks põnevam.
Ülim õpilane minus on õnnelik, et sai ennastunustavalt naerda ja pisut pitsitust tunda, sest kõik ei ole ideaalne.
Sildid: Mäng
Kirjutas Kriux kell 5:52 PM
