eXTReMe Tracker

4. veebr 2010

Lugemistest isiklikku

Juba pikemat aega mõtlen sellele, kuivõrd hea on raamatuid lugeda. Lugemisaasta ei ole mind otseselt sundinud raamatu taha istuma, kuid tähelepanu sellele, kuidas, mida, milleks ja millal ma loen, olen hakanud küll enam pöörama.

Ma ei mäleta, et kunagi oleks olnud jaanuari, kus ma nii rahuliku südame ning suure innuga oleksin end raamatutesse unustanud (üldiselt ma vihkan jaanuari, kohe kogu südamest). See nägi välja umbes nii, et töölt tulles väike-suur kütmine ja siis raamatuga kööki laua äärde, kus vaikse raadiosahina ja tulepragina kõrval, oli hea ridu neelata.

Lugemismõnu lisasid mõtted, mida sain oma sünnipäeval toimunud koolituselt. Jah, ma veetsin oma 30. sünnipäeva auditooriumitäie inimestega, kes diskuteerisid hetkeliste lugemistrendide üle. Sain uuesti hoogu, et lugeda Dan Browni, et sirvida Justin Petronet. Mis kõige tähtsam, ma sain kinnitust, et mul on vaja hüpata Millenniumi reele (see teadmine ei tulnud, muide, koolitajalt, vaid hoopis H.-lt, kes samal koolitusel osales). Ma olen väga palju mõelnud sellele, millele Janek Kraavi ning teised rääkivad suud tähelepanu juhtisid. Imelugu küll, aga pärast koolitust vaatasin ma tehtud märkmed üle, korduvalt. Ajaga tuleb ikka kaasas käia, eks. Mainimata ei saa visatud kilde:

"Pildid on väga olulised koduses diskursuses, eriti kui sa süüa teha ei jõua" (J. K. kokaraamatute suure populaarsuse ja seal esineva pildirohkuse kohta).

Või: "Kirjutamine ei ole seotud sellega, kas mul on midagi öelda, vaid sellega, et kirjastaja nõuab raamatut" (J. K. igasugu elu- ja muulooliste teoste buumi kohta).

Ja surematud sõnad süldi kohta: "See meid heast küljest ei näita."

Ma tõesti usun, et lugemine muudab inimest ja inimese muutumise kaudu ka maailma. Ja ikka paremuse poole, eks. Kindlasti on neid, kes ainult saasta üles korjavad ning kinnistavad, kuid lugematult rohkem on neid, kes kirjapandud sõna ajel positiivset korda saadavad. Siiralt usun sellesse ning see on olnud juhtmõte ka minu töös. Ma tõsimeeli usun, et lugemine rikastab lapse maailmapilti ning annab talle avaramad võimalused iseennast ja ümbritsevat haarata, tajuda, muuta. Kõlab idealistlikult? Las kõlab.

Minu kontosse lisanduvad mõned head ja mitmed väga head teosed. Kuna ma pean praegu samaaegselt kolme lugemispäevikut (jajah!), olen üsna killustatud, siis neist kõigist ei kõnele. Senine highlight on Stieg Larssoni Millenniumi-triloogia. Esimese osa kinkisin endale sünnipäevaks, teise osa kinkis kinkekaartide kaudu noorem venna, kolmanda osa olin sunnitud oma raske tööga teenitud palga eest soetama, seda veel ingliskeelsena, kuna eestikeelne tõlge ilmub kuuldavasti kunagi märtsis. Väga lihtsalt öeldes on tegemist ühe väga hästi kirjutatud looga, mis haarab esimesest lehest kaasa ning hoiab oma kütkes kolmanda osa viimase leheküljeni. Natuke julm, natuke kurb, kindlasti põnev, ootamatu. Arvestades, et olen nii mõnedki põnevad raamatud elu jooksul läbi lugenud, tähendab see, et tegu on hästi konstrueeritud looga. Ma ei vigise üldse, kuigi nende 1700 lehekülje hulgas oli ka neid, kus oleks üht-teist võinud-saanud muuta, et lugu lõpuni usutav oleks. Okei, ütlen otse: see oli kohati põnevam kui Dan Browni "The Lost Symbol". Larssoni saagale 10 ja Brownile 9 :) Mihkel Mutile, kelle teosed samuti järjest lugemisel, annan "Rahvusvahelise mehe" eest 9, sest Rudolfo oma sisendusjõuga kinni kleebitud valehammastega oli lihtsalt vapustav kuju.

Raamatute lugemine muide, on hetkel huvitavam kui neist kirjutamine. Sellepärast ongi siin praegu suhteliselt vaikne.

Lugema!

Sildid: ,