Linn

Märkmeid jätkates... 9. detsembril vaatasin Vanemuises Robert Annus lavale seatud ja muusikaliselt kujundatud Martin Crimpi "Linna".

Sattusin teisele etendusele (ikka juhtub...), kusjuures me olime seetõttu juba ette muretsenud. Nii.

Põhimõtteliselt oli üsna tühjas Sadamateatris neli osatäitjat, minimaalne kujundus (metallist ratastel lükatav laud, mis mõneti lahkamislauda meenutas, kuid seal ka söögilaua jmt funktsiooni täitis, paar tooli, klaver ja klaveritool, diivanike ja oligi enam-vähem kõik). Kui praegu asju üles loetlesin, tundus neid jube palju, aga vaadates on pigem nn tühja lava tunne. Seda tühjust täidab kohati liig valju ja pealetükkiv muusika ja liigere ja silmatikkuv valgus. Lisaks sellele saatsid etendust hingematvad haisupilved, aga need ei tulnud (vist) lavalt, vaid kuskilt publiku hulgast, kus keegi enne etenduse algust hulgaliselt kohvi ja konjakit oli manustanud ja nüüd seda kõõksudes teistega jagas.

Mulle etendus meeldis! Selles mõttes, et ma nägin laval Maria Soometsa, keda oli huvitav vaadata. Žestid ja kehahoiak võlusid mind. Ma uskusin seda, mida ta Margus Jaanovitsile ütles, uskusin, kui ta üritas mehest või tülikast naabrinaisest (Kristel Leesmend) distantseeruda. Jaanovitsi esialgu ülbe- ja nilbevõitu alfaisane sai etenduse käigus saatuselt hoope, esialgu muutus justkui inimlikumaks, kuid siis omandas taas mingi omalaadse julmuse, millega end ümbritseva eest kaitses, samal ajal ümbritsevat ja ümbritsevaid rünnates, olgu selleks naine, naabrinaine, laps või oletatav sõber või kujutletav armuke.

Millest etendus rääkis? Etendus rääkis, nagu ikka, inimestevahelistest suhetest. Sellest, kuidas üks naine ja üks mees elavad oma igapäevast elu, kuidas mees kaotab töö ja ühtlasi tubli jupi mehelikkusest, kuidas naise elu on järjest huvitavam, kuidas laps üritab kõige selle juures lapseks jääda, kuidas veidrikust naaber end ise majuliseks kutsub... Ja lõpuks selgub, et äkki seda ei olnudki. Lõpp oli lame, tunnistan seda, muusika oli põhjendamatult vali ning pimenduspausid liiga pikad. Jah, Jaanovitsil oli vaja riideid vahetada, aga see ei teinud ootamist vähem tüütavaks, aga sellegagi harjus (üks paus oli nt 45 sekundit).

Keeruline on midagi rohkem lisada, sest pärast etendust arutasime seda vist mitu tundi. K. arvates oli tegemist täiesti sisutühja etendusega, kus näitlejatel oli piinlik laval olla, sest midagi polnud mängida. Vaidlesin vastu. Vähemalt selles osas, et isegi kui mingit (uut) sõnumit ei olnud, siis mu meelest said nad selle va vana sõnumi edastamisega edukalt toime. Ja endiselt leian, et asja ette läks Soometsa seni märkamata külje avastamine (habras on vist õige sõna). Ahjaa, üks väike tüdruk luges seal luuletust ka - väga ilmekalt luges :)

P.S. Ma ei saa aru, miks kavas on kaks korda ühtsama juttu?! Äkki ikka tasuks vaadata oma geniaalsed leiutised (ühel poolel on nimelt kokkuvoldituna Londoni metrookaart) enne müüki paiskamist üle?

P.P.S. Kui uksest välja läksime, kuulsime inimesi hädaldamas, et nad ei oska homme tööl öelda, millest etendus rääkis. Päris masendav oleks selle nimel teatris käia, et saaks tööl öelda, millest etendus rääkis...