Loss
Annaalidesse, et 12. novembril vaatasin Vanemuise väikeses majas Hendrik Toompere lavastatus ja dramatiseeritud "Lossi". Tegemist Kafka krestomaatilise teosega, mis lavakunsti võimalusi arvestades üsna üllatustevabalt lavale seatud.
Tuntud näitlejad, tuntud ja tuttav lavakujundus (Ervin Õunapuu ). Maamõõtja osas Hannes Kaljujärv (kes siis veel?), Frieda Ragne Pekarev (varsti võib küsida umbes samamoodi, kuna Pekarevi kasutatakse ikka päris palju ja ikka ootuspäraselt), ohmoonipaar Artur ja Jeremias Markus Luik ja Martin Kõiv (no ma ei imesta!), muudes osades nagu ikka Kütsar, Saldre, Jaanovits, Jonas, Barabanštšikova, Adlased, lisaks nn uutena Soomets ja Mitt. Kuradi ootuspärased valikud. Nii ei saa eriti mööda panna (osatäitjatega), nii ei saa üllatuda (õnnestumistes). Nagu ma nädal hiljem veendusin - ruttan sündmustest ette -, siis need ongi nüüd Vanemuise näitlejad. Nemad teevadki teatri näo, kujundavad selle, mida vaataja mälestuskilluna koju kaasa võtab. Hetkel ma ei ole kindel, et mulle silme ees avanev pilt meeldib. Seda juba eelpool nimetatud põhjusel. Spieli on ka vähe näha, kuigi seda võinuks antud lavastuses kenasti eksponeerida. Näitlejad teevad oma tööd. Nagu Maxima kassapidaja, kes tõstab kassalindilt automaatsete liigutustega kaupu, ütleb summa, ulatab tšeki. Ma nägin laval samasugust tegevust, kusjuures hea tennindaja preemiat ma neile ei annaks. Ma nimelt ei kannata teatris seda, et mul ei lasta uskuda seda, mida näitlejad räägivad. "Linna" puhul uskusin ma aeg-ajalt Kaljujärve ja Kütsarit, aga neidki mitte pideva joonena, pigem harvadel hetkedel, mis agoonia vahel mingitki lohutust pakkusid.
Kavalehel on tsitaat Kafkalt: "Teater mõjub tugevamini ebatõelisi asju tõeliseks tehes." Teate, selles lavastuses ei tehtud midagi tõeliseks. Näitlejad käisid laval ringi, neil ei olnud mingit ülesannet, neil ei olnud mingit sõnumit, neil ei olnud seal midagi teha. Tegid oma sutsu ära ja edasi. Kehvemini läks neil, kes pidevalt laval pidid olema, kes ei saanud akside vahele kaduda ning seal lava turvalisuses end lohutada. Kahju oli Pekarevist, teine pingutas, higimull otsa ees, aga mängida pole midagi. Ainult groteskne kõnd vetruvatel "kontsadel" suudab köita näitlejat ennast ning hetkeks ka publikut. Muid ülesandeid justkui ei olegi antud. Kaljujärv ja Kütsar vanade kaladena üritavad laialt liueldes välja ujuda ning mõlema pagas on nii suur, et see neil peaaegu õnnestubki. Kahjuks ei saa aga näitlejad tühja koha peale ponnistama hakata, nemad üksi ei ehita, keegi oleks pidanud siiski planeerima, mõõtma, joonised tegema, kontrollima, luba taotlema jne. Luik ja Kõiv üritavad ka publikut köita. Publik tänuliku lambakarjana läheb liimile, inimesed otsivad vägisi neid kahte, sest nad ju alguses tegid nalja (Artur ja Artur, hahaa). Seega otsitakse paaniliselt põhjust, et veel naerda. Kuna näitlejatel suurt midagi teha ei ole, siis nad üritavad publiku tungivale soovile vastu tulla. Nad on head poisid, pole üldse kadedad, nii et saalitäis saab veel veidi kõõksuda.
Ahjaa. See ei ole naljaka sisuga lavastus. See on kuradi diip lugu, mida lavale on hakatud seadma. Kahjuks seati vaid lugu sinna, diip osa jäi kuskile mujale. Püha bürokraatia võiks ju olla aktuaalne teema, aga antud lavastuses seda esile ei seatud. No okei. Ma korra juba trükkisin siia ühesõnalise hinnangu, aga kustutasin samas selle ära. Ma tahan mõista, mitte hukka mõista ning seetõttu jätan kohtuotsuse välja kuulutamata. Mis ei tähenda, et midagi oleks paremaks muutunud. Ei.
Aga noh, nad said vähemalt kostüüme järgmiseski uuslavastuses kasutada - ülikonnad ju ei aegu!
Tuntud näitlejad, tuntud ja tuttav lavakujundus (Ervin Õunapuu ). Maamõõtja osas Hannes Kaljujärv (kes siis veel?), Frieda Ragne Pekarev (varsti võib küsida umbes samamoodi, kuna Pekarevi kasutatakse ikka päris palju ja ikka ootuspäraselt), ohmoonipaar Artur ja Jeremias Markus Luik ja Martin Kõiv (no ma ei imesta!), muudes osades nagu ikka Kütsar, Saldre, Jaanovits, Jonas, Barabanštšikova, Adlased, lisaks nn uutena Soomets ja Mitt. Kuradi ootuspärased valikud. Nii ei saa eriti mööda panna (osatäitjatega), nii ei saa üllatuda (õnnestumistes). Nagu ma nädal hiljem veendusin - ruttan sündmustest ette -, siis need ongi nüüd Vanemuise näitlejad. Nemad teevadki teatri näo, kujundavad selle, mida vaataja mälestuskilluna koju kaasa võtab. Hetkel ma ei ole kindel, et mulle silme ees avanev pilt meeldib. Seda juba eelpool nimetatud põhjusel. Spieli on ka vähe näha, kuigi seda võinuks antud lavastuses kenasti eksponeerida. Näitlejad teevad oma tööd. Nagu Maxima kassapidaja, kes tõstab kassalindilt automaatsete liigutustega kaupu, ütleb summa, ulatab tšeki. Ma nägin laval samasugust tegevust, kusjuures hea tennindaja preemiat ma neile ei annaks. Ma nimelt ei kannata teatris seda, et mul ei lasta uskuda seda, mida näitlejad räägivad. "Linna" puhul uskusin ma aeg-ajalt Kaljujärve ja Kütsarit, aga neidki mitte pideva joonena, pigem harvadel hetkedel, mis agoonia vahel mingitki lohutust pakkusid.
Kavalehel on tsitaat Kafkalt: "Teater mõjub tugevamini ebatõelisi asju tõeliseks tehes." Teate, selles lavastuses ei tehtud midagi tõeliseks. Näitlejad käisid laval ringi, neil ei olnud mingit ülesannet, neil ei olnud mingit sõnumit, neil ei olnud seal midagi teha. Tegid oma sutsu ära ja edasi. Kehvemini läks neil, kes pidevalt laval pidid olema, kes ei saanud akside vahele kaduda ning seal lava turvalisuses end lohutada. Kahju oli Pekarevist, teine pingutas, higimull otsa ees, aga mängida pole midagi. Ainult groteskne kõnd vetruvatel "kontsadel" suudab köita näitlejat ennast ning hetkeks ka publikut. Muid ülesandeid justkui ei olegi antud. Kaljujärv ja Kütsar vanade kaladena üritavad laialt liueldes välja ujuda ning mõlema pagas on nii suur, et see neil peaaegu õnnestubki. Kahjuks ei saa aga näitlejad tühja koha peale ponnistama hakata, nemad üksi ei ehita, keegi oleks pidanud siiski planeerima, mõõtma, joonised tegema, kontrollima, luba taotlema jne. Luik ja Kõiv üritavad ka publikut köita. Publik tänuliku lambakarjana läheb liimile, inimesed otsivad vägisi neid kahte, sest nad ju alguses tegid nalja (Artur ja Artur, hahaa). Seega otsitakse paaniliselt põhjust, et veel naerda. Kuna näitlejatel suurt midagi teha ei ole, siis nad üritavad publiku tungivale soovile vastu tulla. Nad on head poisid, pole üldse kadedad, nii et saalitäis saab veel veidi kõõksuda.
Ahjaa. See ei ole naljaka sisuga lavastus. See on kuradi diip lugu, mida lavale on hakatud seadma. Kahjuks seati vaid lugu sinna, diip osa jäi kuskile mujale. Püha bürokraatia võiks ju olla aktuaalne teema, aga antud lavastuses seda esile ei seatud. No okei. Ma korra juba trükkisin siia ühesõnalise hinnangu, aga kustutasin samas selle ära. Ma tahan mõista, mitte hukka mõista ning seetõttu jätan kohtuotsuse välja kuulutamata. Mis ei tähenda, et midagi oleks paremaks muutunud. Ei.
Aga noh, nad said vähemalt kostüüme järgmiseski uuslavastuses kasutada - ülikonnad ju ei aegu!
Sildid: Mäng
Kirjutas Kriux kell 11:23 PM
