Isale Toompeale kaasa

Traditsiooniliselt on eestlastel ikka isad andnud lastele ellu kaasa oma väärtuslikud õpetussõnad. Tänapäev on aga nii kahtlane ja kiiresti muutuv, et lapsed peavad isasid õpetama.

Mina panus eilsest, kui kuulsin, et põllumehed hakkavad Toompeale tungima koos väikeste visside ning sõnnikuharkidega.

* Panna selga puhtad ja korralikud riided (mitte kasutada neid tööl kantavaid kaheksakümnendatest pärit olevaid, kuigi need on puhtad ja terved).
* Panna suhu oma valehambad (pole midagi masendavamat kui hambutu maamees).
* Mitte juua linna sõites, kuna nii võib ju täis jääda (tee maalt linna on teatavasti pikk).
* Juua siis, kui tagasi koduteel ollakse (maamees võib ju linnaskäigu puhul ikka vaikselt tipsutada).
* Mitte sõita oma autoga (parkimine on kuradi kallis ja eeskirjad on ka linnas naa keerulised).
* Mitte ronida sinna, kus on kõige suurem tropp rahvast, kuna suure tõenäosusega on seal varsti ka kaameramees, kelle eesmärgiks on saada "hea" kaader ehk kujutada oma objekti huvitavalt (nt hambutu, räpase ja lollina).
* Mitte vastata "rahvameeste" (nt Peeter V. ja teised toredad reporterid "sõbralikes" telesaadetest) toetavatele küsimustele.
* Mitte ennast üles kütta, kuna tõenäoliselt on tähtsatel poliitikutel mujal pakilisi toimetusi, nii et maamehed ei näegi neid.
* Üldiselt on targem koju jääda, kuna nõudmisi eniveis keegi ei rahulda, ülemus on meeleavaldusel ning seega saab töö "üle lasta", kuid palga siiski välja võtta.

Proua ema lubas isale kõik edasi öelda, kuigi pärast minu asjalikke mõttekäike avaldas ta arvamust, et paps ei viitsigi sellest jampsist osa võtta.

Ma igaks juhuks uudiseid ei vaata, sest kindlasti on seal mõni nende küla (või mõne muu väikse Eesti küla) mees, kellele õpetussõnu linna kaasa ei antud.