Kuidas kuningas kuu... vol 2
Eelmist postitust tehes ja märkides üles kuu tagasi nähtud lavastuse jälgi, ei aimanud ma ausõna, et vaid üürikese aja jooksul lititakse selle sama etendusega tervele Eestile kuklasse.
Ehk siis Uku Uusberg lavastas tänase piduliku kontsertaktuse Vanemuises. Ma ei ütleks, et see nüüd sama hea oli kui tema käe alt tulnud originaal, kuid kuu peale kiputi täna kindlasti. See, kuidas noored ja õnneks enam mitte vihased, kuid kindlad lemmikud kontserti ohjasid ning oleviku lõvi kohale manasid - hääle kaudu mineviku ja tuleviku omad muidugi ka (ei saa me läbi Aarne Ükskülata, ei saa) - tekitas mus, kes ma poole silmaga pisikeses Interneti aknas aeg-ajalt pilgu Vanemuises toimuvale heitsin, algul segadust (arvasin, et kirjutan eelmist sissekannet ikka veel), seejärel pahvakas naeru. Meenusid need kunagised kitsed-põdrad-jänesed, kes vastuvõtul ringi sebisid, lõvi oli teatav äratundmine. Esimesel hetkel ma veel kahtlesin, et tegu on "Kuidas..." kostüümiga, aga pisut vaadates, kuidas ohmuvõitu tegelane läks ja dirigenti kallistas, sain ma aru, et mingit kahtlust pole, seesama lollike. Mõttes viskasin nalja, et järgmisena tuleb punastes kalsoonides Onu ja teeb mõned väga salajased liigutused... Noh, minu imestus ei olnud suur, kui Onu oligi laval! Siis ma hirnusin juba südamest.
Ah et mida see kõik kokku peaks tähendama? Noh, lõvi, punastes kalsoonides vampiirilaadse maskiga näitleja, Vaiko Eplik, kes laulis tõsise näoga: "Olen Vaiko, olen Vaiko", köögiviljade lõhna- ja maitsebuketis toimunud uimastav pidu, mille põhiteemaks ei olnud jook-söök-pidukõne-tants ja trall, vaid dekoltee suurus, on väärikaks jätkuks armsa Eesti veel loetavate sünnipäevade reas.
Muide. Eelmistel aastatel on Kroonika kirjutanud PÄRAST vastuvõttu kleitidest, sonegutest, paarikestest, fopaadest ja fopaakestest. Sel aastal tegid nad seda ENNE. Kui vastuvõttu poleks, ma ei saa aru, millest nad sel nädalal kirjutanud oleksid, veel pikema loo Kati Tootsist? Või hoopis kurja võõrasema loo Kerstist?
Ahjaa. Presidendi kõne oli üle mitme aja huvitav ja sõnumiga. Mõned trafaretsused oleks võinud välja jätta (egas kõike pea üles loetlema, mis aasta jooksul toimunud!), aga iseenesest täiesti tõsiselt võetav.
Elagu Eesti, ahoi!
P.S. Viinapitsi tuleb enne 24. veebruari tõsta, sest krdi-krdi-krt, 25. on ju tööpäev!
Ehk siis Uku Uusberg lavastas tänase piduliku kontsertaktuse Vanemuises. Ma ei ütleks, et see nüüd sama hea oli kui tema käe alt tulnud originaal, kuid kuu peale kiputi täna kindlasti. See, kuidas noored ja õnneks enam mitte vihased, kuid kindlad lemmikud kontserti ohjasid ning oleviku lõvi kohale manasid - hääle kaudu mineviku ja tuleviku omad muidugi ka (ei saa me läbi Aarne Ükskülata, ei saa) - tekitas mus, kes ma poole silmaga pisikeses Interneti aknas aeg-ajalt pilgu Vanemuises toimuvale heitsin, algul segadust (arvasin, et kirjutan eelmist sissekannet ikka veel), seejärel pahvakas naeru. Meenusid need kunagised kitsed-põdrad-jänesed, kes vastuvõtul ringi sebisid, lõvi oli teatav äratundmine. Esimesel hetkel ma veel kahtlesin, et tegu on "Kuidas..." kostüümiga, aga pisut vaadates, kuidas ohmuvõitu tegelane läks ja dirigenti kallistas, sain ma aru, et mingit kahtlust pole, seesama lollike. Mõttes viskasin nalja, et järgmisena tuleb punastes kalsoonides Onu ja teeb mõned väga salajased liigutused... Noh, minu imestus ei olnud suur, kui Onu oligi laval! Siis ma hirnusin juba südamest.
Ah et mida see kõik kokku peaks tähendama? Noh, lõvi, punastes kalsoonides vampiirilaadse maskiga näitleja, Vaiko Eplik, kes laulis tõsise näoga: "Olen Vaiko, olen Vaiko", köögiviljade lõhna- ja maitsebuketis toimunud uimastav pidu, mille põhiteemaks ei olnud jook-söök-pidukõne-tants ja trall, vaid dekoltee suurus, on väärikaks jätkuks armsa Eesti veel loetavate sünnipäevade reas.
Muide. Eelmistel aastatel on Kroonika kirjutanud PÄRAST vastuvõttu kleitidest, sonegutest, paarikestest, fopaadest ja fopaakestest. Sel aastal tegid nad seda ENNE. Kui vastuvõttu poleks, ma ei saa aru, millest nad sel nädalal kirjutanud oleksid, veel pikema loo Kati Tootsist? Või hoopis kurja võõrasema loo Kerstist?
Ahjaa. Presidendi kõne oli üle mitme aja huvitav ja sõnumiga. Mõned trafaretsused oleks võinud välja jätta (egas kõike pea üles loetlema, mis aasta jooksul toimunud!), aga iseenesest täiesti tõsiselt võetav.
Elagu Eesti, ahoi!
P.S. Viinapitsi tuleb enne 24. veebruari tõsta, sest krdi-krdi-krt, 25. on ju tööpäev!
Sildid: Eestis juhtub, Kiiksud, Mäng, Tartus juhtub
Kirjutas Kriux kell 10:13 PM
