?

Kui mu mälu mind ei peta, siis "Tões ja õiguses" oli stseenike, kus ühe pere koer käis teise pere hoovil omi asju ajamas ning sellest tuli üks järjekordsetest pahandustest. Nüüd on nii, et keegi naabritest on meitega riidu kiskumas. Nimelt ilmus mõni päev tagasi ukse taha matile väike julk. Noh, oli teine selline, et arvasin tegemist olevat kõhuhädades vaevleva suuremat sorti varese (haa!) tootega. Polnud lugu - väike koristus ja elasin edasi. Järgmisel päeval koju tulles leidsin ukse tagant jälle hunniku, sel korral pisut vedela konsistentsiga. Pani vaikselt mõtlema. Täna koju tulles ei pannud ma enam tähelegi, et taas ukse taga sulaselge sitt (pardon my french) oli. Õnneks juhtiks B. mu tähelepanu sellele ning vaatas etteheitvalt meie väiksele lõukoerale otsa. Ilmselgelt valesüüdistus, sest koerake oli segaduses ning loogelist mõtlemist kasutades alatu laim: koerake oli päeval toas, mitte ukse taga. Niisiis. Kesse tegi?

Loomulikult on mul elatud elu jooksul nii mõnigi kogemus väljaheidete ning inimestega, seega tekkis mu pähe kuri kahtlus, et tegemist on mõne naabri loomaga, kes meie maja eriti ei salli. Või siis meie loomaaia liikme mõne sõbraga, kes päeva ajal läbi ukse juttu käib ajamas ning siis väikse kingituse ka maha jätab, sest jutuajamine on nii põnev, et ei viitsi trepi kahest astmest alla astuda ning oma ihuhädasid seal ajada. Või siis kõige uskumatum, kuid inimeste veidrusi tundes ka loogilisem mõte: tegemist on meie loomaaia asukate väljaheidetega, mida nad hommikusel tiirul naabrite ülihoolitsetud aeda(de)sse maha on jätnud ning mille lahked naabrid vihahoos ja järjekindlalt tahavad omanikele tagastada. Võimalusi on ilmselt veel, valik on, ütleme, mitmekesine.

Kes iganes sa oled, ole kena ja ära näe rohkem vaeva!

Jah, naabrite koduloomad käivad kindlasti Internetis ja loevad mu blogi.

Kevad südames: linnud

Igal inimesel, kes Eestis elab, on varestega mingi suhe, olgu see siis neutraalne "on kah", "ei koti", "tibu, tule siia" või midagi neljandat. Mõned kevaded tagasi lendas hommikul tööle minnes otse töökoha ees mulle vares pähe (kergelt kiiskav klamber - sellest saati kannan ainult patsikummi, kus metalli ei läigi) ning alguse sai kerge foobia, mida toetas vanameistri linnurünnak. Täna hommikul keset kevadist Tartut kõndis mulle botaanikaaia läheduses vastu üks kiilakas mees. Noh, mõned karvad tal ju peas olid, püüdlikult kammitud, kuid kelm kevadtuul sasis neid siia-sinna. Ja siis ma nägin, kuidas botaanikaaiast startis vares... Ma nägin ette, kuidas vares kerge juuksekompleksiga onku pähe lendab ning seda raevukalt nokkima hakkab. Reaalsus oli peaaegu minu hirmsamast hirmsam flash - vares lendaski onkule pähe, tegi seal kerged kraaped ja kraaksus südantlõhestavalt, enne kui uuesti tuule tiibasse sai ning Supilinna poole lendas. Mina samal ajal katsin vaistlikult käpikuis kätega oma villase loduga kaetud pea ning soovisin, et varesel jätkuks tähelepanu vaid juustetule peale ning ta jumala pärast minu mütsi endale ei ihkaks.

Võib-olla oleks ma selle unustanud, kuid jah... Kui ma paar tundi hiljem üht jutuajamist pidades pilgu aknast välja lasin ning oma poolpimedate silmadega varese kohalolu registreerisin, käis minust läbi vastik jõnks. See vares keksis keset väljakut ning raputas noka otsas mingit pisilast. Poolpime silm ei registreerinud, kes oli tema järjekordne ohver, kuigi kahtlustan, et tegu võis olla siilipoisi või mõne suuremat sorti närilisega, kes linnamelusse ära eksinud. Tüüp - vares - raputas meeleheitlikult end kaitsta üritavat looma, asetas ta seejärel maha ning ründas nokaga: ikka nätaki-nätaki, kuni väike tüüp oli surnud ning suleline lõunaeine kallale asus. Ja mina olin õnnelik, et olen toas, paksu klassi taga, ning mõnevõrra suurem kui kevadine vares.

Ahjaa. Lugesin pärast rõlgeid kohtumisi lindudega "Krabatit". Nii kenad tibud olid seal, ei nokkinud ega midagi.

Kaarnakari (aka gäng) teritas täna oma nokki, aga keegi polnud õnnetu, pigem valitses joviaalne meeleolu, sai söödud (paraku ka joodud) liiga palju.

Jah, Tartus on kevad.

Pilt on ühest suvisest Saaremaa varesest, kes meiega välikohvikus pitsat sõi. Olid ajad.

Asjaoludest_vol-kurat-teab-kes

Miks ma ei streigi?

Ei taha.

(Parafraseerides klassikut)

Võiks ju pikalt filosofeerida, aga pole mõtet. Laupäeva hommikul kirjutasin pisut üle 4000 tähemärgi, mis võttis teema kokku, aga ma ei riputa seda siia ega kuhugi mujale, nagu mul alguses plaan oli. Ma siiralt usun, et igaühel on õigus mõelda ja toimida nii, nagu tema paremaks peab.

Mina pean paremaks minna homme hommikul tööle ning vastavalt laekuvatele isikutele sisustada nende aeg tööandja poolt etteantut juhtnööride alusel. Nii et isegi parema tahtmise juures ei jõua ma HTMi juurde vaatama lõbusat 30-40-minutilist vaatemängu, millel osaleb hulk pedagooge ja hulk asjalisi, kes antud ajahetkel satuvad Peeter Põllu läheduses luusima. Kui neil pikemaks passimiseks seal läheb, näen hea õnne korral pedagoogide horde pärast tööd rampsi minnes, sest streigipäevaks olen ma planeerinud hulk tegemisi, mida muidu nii mugav on edasi lükata.

Ja ma olen lugenud mitmeid lasteraamatuid, mõned neist on olnud über-lahedad ning tekitanud tahtmise jälle laps olla. Kesse keelab, eks.

Mental note: Lapsukesed ei julge enam tunnis valjuhäälselt tunnistada, et nad vaatavad televiisorist lastesaateid. Täna vaatasid nad mind nagu hullu, kui ma ütlesin, et "Nöbinina" on äge. Vahetunnis tuli nii mõnigi mulle eraldi ütlema, et ta vaatab ja talle meeldib ;)

Veider käik vol 2 + asjaoludest

Täna jälle bussiga läbi linna, sest neli nädalat tagasi tellitud asjad laekusid Smartposti eile õhtul kella seitsme paiku. Hommik otsa koolitöid - õigus-õigus-õigus ja väga erilised lapsed - Jim kotti ning bussi.

Buss oli taas rahvast täis, esimest korda nägin, et kasutati keskmise ukse juures olevat plaati, mis mõeldud kärude-ratastoolide bussi pääsemiseks. Päris huvitav leiutis. Ma ei tea, kas mulle tundub või on see siiski reaalsusest pärinev vaatepilt, aga mehaaniliselt ehk bussijuhi elavjõuga tõstatavat plaati pole kohanud, ikka nupulevajutus ja sahin on selle töö tavaliselt ära teinud. See selleks.

Lõunakas oli rahvast paksult täis, täis olid pargitud kõik teeservad, liiklust reguleerisid eriliselt energiliselt vehkivad tüübid. Eks ta ole.

Paki sain kätte, sisu on üle ootuste hea. Mulle meeldib! Näpud sügelevad ühesõnaga.

***
Jimi raamatu sain sõiduga läbi, oli päris hea stiiliga, st mulle meeldib harilik Eesti emo. Ashilevi kohta nii kirjutada, on muidugi paradoksaalne, aga arrogantsus on omas blogis ju lubatud. Ja samas oli see nagu Eesti film - toimub-toimub, aga puänti polnud. A samas ega elus ka pole, nii et mis seal ikka.

***
"Kaka ja kevad" on kuulamisel - aitäh, Päiksekiir!
""See on puhas liiv. Sinna peale saab pissida." Isa oli väga juhmi näoga, aga tänas viisakalt."
"Teie koer hakkab varsti õitsema!"
***
Ei saa kuulamise kõrvale Hvostovi lugeda, sest mõlemad on nii huvitavad, et tahaks süveneda. Nii et tuleb valida.

***
Mis veel? Pägalike kingid on suvaliselt kotti loobitud, pakendamisele pole jõudnud mõelda, tädile mõeldud kink on kinkekotis, hambahari on vannitoast ära toodud ja ootab kottipistmist, alkoholi pole jõudnud varuda, sest arvasin end bussiga sõitvat, aga võta näpust.

***
Noh. Ilusat jõuluaega!

Veider käik

Juhtus eile nii, et keset õppimistuhinat (jajah), helistas minu väike vend, kes küsis, tagamõte hääles, mis ma teen. Ühtlasi tekitas mus piinlikkust, et ma ta vanemale tütrele sünnipäeval ei helistanud ja jõudis siis asjani. Nimelt olevat keegi talle rääkinud, et Lõunakeskuse Imede Ööl müüakse peaagu-et-ilma-rahata PSP-d. Niisiis, koputades veel kord mu südametunnistusele, palus ta mul minna ja oma tütardele 200-eurone jõulukink osta. Pehmikuna olin nõus minema, kuigi väga kahtlev, sest ma pole KUNAGI ühelgi Imede, Ostu või jumal teab, mis öööööööl käinud.

Igatahes pakkisin ma bussisõiduks - jah, otsustasin bussiga minna - Blanchardi kotti ja läksin. Kõik oli kena kesklinnani, kui äkitselt oli buss paksult inimesi täis, kõik peale ei mahtunudki. Bussipeatus oli täpselt Euronicsi ukse ees, seega astusin sisse, pakkisin Blanchardi jälle välja ja lugesin, oodates, millal poe uks avatakse. Inimesi, kes ukse ees trügis, oli umbes 50. Kui uks 19.57 avati, toimus räme tormamine. Kakskümmend sekundit hiljem oli pood rahvast täis ning müügimees teatas, et PSP-sid oli müügil neli ning nende õnnelikud omanikud seisid esimestena kassajärjekorras. 19.58 olin sunnitud väikevennale helistama ja ütlema, et jõuluvana ei too PSP-d.

Tegin tiiru, et väikestele tüdrukutele PSP asemel riideid osta, aga kuna ma 2 nädalat tagasi koos pr Emaga tegin sama tiiru, märkasin, et osa tooteid on poodidest ära korjatud ning ostud jäid tegemata. Seega sõitsin järgmise bussiga koju tagasi.

Blanchard sai läbi, sain kogemuse võrra rikkamaks ning jõulukingid väikestele tüdrukutele ostan neljandat aastat järjest kaubamajast - ei pea trügima, kvaliteet tagatud ning ilusaid riideid ei korja keegi müügilt ära.

Mingi lapsepõlve ulm ja loetud raamatud räägivad sellest, et korstnapühkija on üks äärmiselt romantiline mees. See tähendab, et kõik korstnapühkijad on natuke unistajad ja üldse mitte täiskasvanute moodi, sest missugune endast lugupidav täiskasvanud kõnniks mustade käte ja musta näoga ringi ning turniks peale selle veel katuseid pidi.

Korstnapühkijas ei ole midagi romantilist. Ausalt. Tahm lõhnab ebameeldivalt, korstnapühkija teeb valgesse lakke sõrmejäljed, kõnnib saabastega läbi magamistoa, tassib sinna naabritelt laenatud redeli, topib oma võidunud kaabut kõikjale, üritab olla rahvamees, kisub käega tahma põrandale, kolgib hooga lõõrid kinni ning küsib seejärel mitte just väikest raha.

Minult küsis enne ämbrit ka veel, et tahma sisse panna. Ma ei tea, mis see on, aga inimesed kipuvad arvama, et kui elad linnaäärses majas, siis sul on kodus ämbreid, sa tead, mis on lõõr, oled enne ka korstnapühkijat lähemalt kui 20 meetri näinud. Mul pole toas ühtki ämbrit, kuuris üks plekist pang on, lõõride lahtilöömisest olen kuulnud ainult seoses nohust ja köhast tervenemisega ning korstnapühkijat olen näinud ainult jalgrattal mööda kihutamas.

Igatahes sain ma tunnikese tahma koristada, haisen endiselt, nagu oleks korstnapühkija meile sisse kolinud ning elamist väärt elu jäi küll täna elamata.

Traatharja küljest õnnetoovat traati ma ise lahti ei saanud. Pühkija rebis, aga toas läks see mul pooleks.

Rääkimata sellest, et ma ei tea, kuidas pääseb pööningule ja mil moel tulevad riidepuud seina küljest lahti.

Küll maailmas on ikka palju asju, mida tuleb teada ja osata!

3 x juhtus

Eile hommikul nägin Kesklinna kooli ees maas umbes 8 cm pikkust naela. Lebas teine seal üksi, roosteplekid peal. Mu esimene reaktsioon oli korjata nael üles. Otsisin kohta, kuhu klikkida "claim the nail". Seda leidmata sain aru, et tänaval ikka Farmville´i ei saa eriti kenasti mängida ning see naelapoiss poleks mu viljapuuaeda märkimisväärselt ehitanud.

Toomele jõudes kukkus mu nina ette pekitükk. Selline hea jurakas ja sirgelt jalge ette maha. Kamar oli ka küljes. Hämming oli, aga ei kestnud kaua, sest omanik järgnes talle kiirelt ja loperdades. Ei olnud turult kiirustav pesnionär ega priiskav uusrikas, oli hoopis vares. Rabas kraami noka vahele ja minekut. Kui mu asemel oleks mõni kiirem tüüp olnud, oleks ilmselt läinud kakluseks. Kaldun arvama, et pekiomanik oleks saanud selle endiseks omanikuks.

Kergliiklus teel oli eile väiksemat sorti lokaalne laulupeo rongkäik või vähemalt küla päev. ERMi parklad olid autosid paksult täis. Igast autost tuli välja reeglina rulluisutaja, mõnest ka keppija või jooksja. Viimased olid selges vähemuses ja tegelikult on ka mõistetav, miks nad ei taha hullumeelselt kihutavate või keppidega lahmijate vahel sprotti mängida.

Ei, kevad on äge!

Kodanikukohus

Täitsin täna oma kodanikukohust. On juba välja kujunenud, et valimispäeval ma hääletamas ei käi, püüan seda ikka varem teha. Oma valimisjaoskonnas olen käinud ühel korral, seda ilmselt just valimisealiseks saanuna. Mäletan, et siis sain suure õega koos hääletada, tema ei olnud veel Edgarlinna sisse kirjutatud ja mina ei olnud parasjagu Reformilinna elanik. Nüüd olen juba pikka aega maale sisse kirjutatud, maksud laekuvad sellesse valda, millelt rahandusministeerium distsipliini rikkumise eest tulumaksu kinni peab (rumalad tahtsid koolimaja renoveerida). Igatahes olen saanud valida igaguseid imeinimesi, seni pole nimeliselt ühtki sellist vist olnud, kes isikumandaadiga parlamenti pääseks. Noh, sel korral ma usun, läheb kandidaat 308 ikka otse edasi.

Jajah. Valimised ja kodanikukohus on äärmiselt isiklikud, aga see selleks. Kodanikukohuse täitmisest kirjutan ma õigupoolest mitmel põhjusel ja ikka selleks, et ei kummitaks, vaid siia maha jääks...

Pilt nr 1 on pärit eelmisest nädalast, täpsemalt on kolmapäev, 23. veebruar. Päev enne vabariigi aastapäeva tähistatakse ikka koolides pidulikult sünnipäeva. Meil oli kaks kogunemist - väikestele ja suurtele. Kavas olid laulunumbrid, ajaloorubriik ja pompöössed tantsud. Kõik oli kena ja maitsekas. Väikeste kogunemisel. Suurte omadel oli meil külaline. Külas oli Riigikogulane. Riigikogulane sai sõna. Ja ta rääkis. Ja ta rääkis. Ja ta rääkis. Kogunemine kestis kaks korda kauem kui väikeste oma.

Pilt nr 2 on pärit nädalavahetusest, täpsemalt on laupäev, 26. veebruar. Keset kena päikesepaistelist pärastlõunat hakkab koer tegema koledat häält, millest järeldan, et keegi tuli väravast sisse. Sulen koera tuppa, teen välisukse lahti. Ukse taga on tuttava näoga härrasmees, seljas kollane jope, käes väike valge ämbrike, õla tagant paistab kollases jopsis noormees, kah ämbrikesega. Härra Abilinnapea ulatas ämbrikese, sõnades, et abiks ikka, pani kaane peale oma näopildiga visiitkaardi ja ütles: "Ja nüüd kohustuslikult: tulge ikka valima ka!"

Pilt nr 3 on pärit tänasest päevast, on esmaspäev, 28. veebruar. Hommikust saadik kopsitakse valimiste tarbeks kabiine kokku, pannakse seina peale nimekirju. Meil tööl nimelt on jaoskond. Ja siis ühel hetkel kuulen õiendamist. Nimelt on kamp lapsukesi - 5.-6. klass, igavust tundes roninud kambakesi kabiini, võtnud kätte seal olevad pastakad ning maalinud kenasti ära valimisnimekirjad... Noh, et ise valida ei saa, siis teistel ka ei lase.

Pilt nr 4 on ikka tänasest. Läksin kesklinna, et minna oma kodanikukohust täitma. Ikka seal samas vana kaubahalli ees olid IRLi noored jagamas lendlehti ja nodi, sealhulgas salli ja mütsi peitunud haridus- ja teadusminister. Ma pahvatasin kõva häälega naerma. Ausalt. Ma ilmselgelt ei kvalifitseeru ei noorte ega vanade arvates nende valijana, sest nad ei tahtnud mulle propagandat teha, ei pakkunud oma kena sinist kotikest (S. ütles, et talle küll pakuti mõned minutid hiljem). Mul on teile uudis, head isamaaliitlased (respublikaanid muidugi ka), ma olen alati valinud just nimelt teid.

Pilt nr 5 on ka veel tänasest. Kaubamaja kolmandal korrusel on taas sisse seatud valimisjaoskond neile, kes ei e-hääleta, ei hääleta õiges kohas ja õigel ajal. Igatahes. Selleks, et kandidaat 308 valida, pidin ma seisma kolme laua taga järjekorras, kuulama kolme muti viginat, tundma end täiesti lollina, sest hääletussedel antakse alles teise, aga mitte esimese ümbrikuga, seisma nagu loll, valmisnimekiri näpus, kuna seda polnud pärast hääletamist kuskile panna, samuti olid mu käes kahe ümbriku liimipaberit, sest neid polnud kuhugi visata.

Aga muidu on valimised täitsa okei. Reedel lugesin umbes tunnikese erinevaid buklette. Kurvastuseks leidsin, et Sven Mikseri tol samal päeval või paar päeva varem raadiost kuuldud äärmiselt vaimukas lause leitüki käest rebimise ja lennukilt raha külvamise kohta, on tal juba varem välja mõeldud programmiline seisukoht... Ehk siis Vikerraadio eelmise nädala saadetes rääkisid erakondade esimehes päheõpitud tekste, mitte ei rääkinud midagi uut. Samas. Arvatakse, et inimesed ei loe, ei kuula, neid ei huvita. Noh. Ega mind eriti huvita, kui mind ahviks peetakse ja mitu korda sama juttu räägitakse. Ausalt. Buklettidest sain teada hulga üksikasju a) Sven Mikseri, b) Margus Tsahkna, c) terve trobikonna täiesti võõraste inimeste kohta. Ja K. ütles, et Rahvaliit on ka veel olemas...?!

Keeruline on olla hea kodanik, ausalt.

Ikka valima, siis on õigus igiseda :D

P.S. Ei kutsu kellegi poolt ega vastu hääletama, peaasi, et hääletatakse.

Kroonika aeg

Kuna bloggeri platvorm mu eelmise postituse ise kenasti drafti salvestas, mitte sinna, kuhu ma tahtsin - kuupäev siis oli 11. jaanuar -, siis ma olen pirtsutanud. Et äkki taipab, et niimoodi pole kena teha.

Kroonika huvides olgu üles märgitud, et Kokaraamatus kohvitades nägin täna, kuidas 1) herr kaitseminister endale uued kingad ostis - kingad kaendlas (mitte jalas), oli samm ka uljam; 2) sjuperstaar nr 3 poisssõbraga kino vahet saalis; 3) taldrikud tühjenesid; 4) kilod lisandusid; 5) kuulujutud levisid; 6) vestluskaaslase poolvigaseks pläkutasin.

Järeldused: tuleb rohkem väljas käia, suhelda, prillid ette panna, dieeti pidama hakata, Soome sõita, jooksma minna. A seda kõike jõuab ju, milleks kiirustada...

Seda tahtsin ka öelda, et laupäeval taksoga eksamile sõites sain närvari, mille tulemusena sõimasin taksojuhti üsna toorelt ja hakkan taipama, miks mul takso saamisega mõningatel hetkedel probleeme on. Jeevel.

Järeldused: reedel uuele eksamile minnes tuleb eelnevalt rohkem magada või jalgsi kohale loovida või arvestada, et mul tuleb päääris kaua taksot passida, sest igaüks musuguse harpüia-kliendi juurde ei soovi sõita.

Tahtsin Kaia Kanepi uuest kleidist ka kirjutada, aga tuju läks ära, sest ta kaotas Austraalia lahtiste 2. ringis. Nii et valehäire, moenurgake jääb tulemata.

Kirjandushuvilise keskealise prouana märgin, et lugesin Ruitlase oopust pealkirjaga "Naine" ning mõistsin oma armsalt iroonilise sõbra kommentaari, kes ähvardas oma ülikooliaegset memuaarid kirja panna, ta muidugi märkis, et tuleb hardcore´i rohkem :D Lasteraamatuid olen ka lugenud ja nautinud täiega.

Viimase nädala õhtud ja hommikud veedan jälle Kripsiga. Ta raamatus on Berne´i jaotus maailmapildi ja -taju kohta. See, mida minusugused vihahoos märgistavad sõnadega "kõik on m...id, mina üksi olen normaalne", on seal hoopis viisakamalt kirja pandud: m+t-.

Küll tahaks puhata.

Uit

Vaatasin oma lemmiksarja ja seal mingis igivanas osas on Raivo E. Tammel pikad blondipoolsed juuksed, paljas ülakeha ja punnitav kõht. Näeb välja nagu Farmi-Gabriel.
***

Lugesin oma lemmikaajalehte ja seal värskes numbris tutvustas Priit Pullerits demagoogiavõtteid. Meistritelt õpitud tarkus - ta võttis mudeliks Edgari enda. Näeb välja nagu Kripsi õpikust pärit näide.
***

Sõin täna kooli jõledas kohvikus kala ja kartulit. Kala oli ilmselt surnud loomulikku surma. See-eest sai kaardiga maksta, mis on täiesti kirjeldamatu suursündmus Salme õppehoone osas. Kolmanda korruse koridoris jooksis sirinal vesi mööda seina alla. Loengu ajal hakkas kostma jubedaid räntsatusi, kui katuselt pisut hilinenult lund maha hakati lükkama. Ikka mats-mats, vahepeal oli tunne, nagu sajaks ka rookijaid koos lumega.
***

Kohustuslik euroostude jäädvustus: esimene kaardimakse oli kassiliiva, pähklite ning IT-mehele tänuks soetatud kohvi-kommide eest; esimene sularahamakse oli Zavoodis hõõgveini eest. Kummalise rahavahetuse kummalisim tulemus: koolis (seal samas Salme tänaval) maksab automaadikohv 9 krooni asemel 50 senti (ehk läks odavamaks), kohvikus maksab 11 krooni asemel 1 euro (ehk läks kallimaks).
***

Täna on Jana sünniaastapäev ja mamma surmaaastapäev.

Avalikustamine

Väga Tähtsate Inimeste koosolemisel tabasin end mõttelt, et kuigi ma ei ole Väga Tähtis Inimene, on mul olemas teatud kvaliteedid, millelt ma järelandmisi ei tee. Nt peavad mu riided olema puhtad, käin iga päev duši all ja pesen juukseid - ka siis, kui mu karvumus on parajasti poole meetri kanti, küünealused on alati piinlikult puhtad - ka siis kui küüned on 0,0 cm või 1,0 cm pikad. Ja seda jada võiks jätkata - pesen kolm korda päevas hambaid, lasen vanema inimese enne uksest sisse/ välja, söögijärjekorras ei trügi, nina ja kõrvu ei noki, passin peale, et mu minivariandis aluspesu koos palja kanniga ei välguks jne.

Väga Tähtsate Inimeste koosviibimisel istus 45-aastane daam seelikuga, mis seistes põlvepiirini ulatus, nii et kõik seda osa temast vaadata võisid, mis seeliku all oli. Tegu polnud Britney või Lindsay tüüpi välgutajaga, kes korra ära liputab ja siis rõõmsalt/ kurvalt edasi elab.

Kas ma juba mainisin, et ta vastas istusid ka meesterahvad?

Ja sellepärast, kulla sõbrad, kannan ma seelikut/ kleiti väga loetud kordadel. Kunagi ei või teada, keda oma avameelsus- või avalikustamishoos võid traumeerida nii, et ta kohtus au, väärikuse ja avaliku pildi risustamise eest, sult 17 nahka koorivad.

Tulin linnast. Vol1 ja vol 2

Olin jälle raamatukogus, kodutöö vajab tegemist. Istusin kohe koridori, sest mõtlesin, et tahan küpsiseid süüa, aga keegi eriliselt õel inimene oli asetanud söömist keelavad voldiku mu silmade ulatusse, nii et esialgu sööma ei hakanud. Mängisin Farmville´i ja korrastasin mõtteid. Lõpuks võtsine end kokku ja läksin lugemissaali raamatuid otsima. Leidsin terve hulga. Nägin üht kursakaaslast, kes ka ponnistas, aga alles eelmise kallal. Muidugi tuli kurioosiumina välja, et olin ise pisut üle pingutanud (nii kümne leheküljega või nii), aga see selleks. Võtsin raamatud, läksin koridori tagasi, sõin küpsised ja tulin tulema. Ise mõttes konstrueerides järjekordseid lubadusi, millal ja kuidas kodutöö ise end valmis kirjutab.

Pidin Lutsu raamatukogusse ühe raamatu viima, seega liikusin pooljoostes. Võib ainult ette kujutada minu jahmatust, kui äkitselt Raekoja platsil endakõrgust lumehunnikut nägin. Lamas seal teine nagu mõni eelajalooline loomake. Kaarsilla-poolses otsas oli teine veel.

Naljakas.

Minu meelest on viimased neli päeva lakkamatult vihma sadanud.

******

Kunagi eelmisel nädalal ärkasin hommikul naljaka tundega. Midagi justkui oli juhtunud. Oligi. Lumi oli maas. Mitte üks-kaks helvest või puudervalge kogusekene, vaid paks lumi, millest ärkamisjärgsel ajal vaid paari auto rattad jäljerea olid teinud. Valgem oli. Ausalt.

Aga õueväravast välja minnes sain aru oma väikesest möödapanekust. Lumi oli märg. Raske ja vesine. Astusin sammu ja vajusin mingisse püdelasse olusesse. Ei lasknud ennast häirida - ikkagi lumi, ilus ja valge.

Enne kodutänava algust taipasin, et õigeks ajaks ning kuiva jalaga tööle ei jõua. Ei jõudnudki.

Juuksed tilkusid, saapad lirtsusid ja teksad liibusid kenasti ümber külmetavate põlvede, kui tööle jõudsin.

Nüüd ma siis tean, miks ma seal vahetusriideid hoian. Viigipükse, kampsunit, T-särki, sokke-sukki, kingi, salle, sellikut.

******

Tagasi jajah-maale. Tänane teema on täiskasvanuna koolitumine.

Peaks ju biiti tabama küll?

Rutiinifriik raamatukogus

Argipäev on väsitav, rutiin tambib, aga samas on tervitatav. Kui sellest kõrvalekaldumine kas või kõne alla tuleb, tahab paanika maha murda.

Tõestan väidet. Lutsu raamatukogus oli 2. korrusel oli ukse lähedal riiul, millel oli viimasel ajal ilmunud eesti ilukirjandus. Paar viimast aastat olen sealt kummalisevõitu, ent põnevat ja intrigeerivat lugemist koju tarinud. Võiks öelda, et uuema eesti ilukirjandusega olengi seetõttu kursis, et selle riiuli ees tunde kükitanud olen. Kui ma viimati rampsi läksin, avastasin ma vanast tuttavast kohast ulmekirjanduse. Kohe terve riiuli. Kergelt kattusin külma higiga, kuid astusin paar sammu edasi siiski. Selgus, et sealgi oli kõik tavapärasest erinev. Ja siis läksin saali poole ning nägin, et kohustusliku kirjanduse riiuli asemel laiutab miski muu, mis pole kohusutusliku kirjanduse lõhnagagi. Kuulsin, kuidas üks proua küsis, kas ajaviiteromaane enam rampsis polegi, ta juhatati kuskile saali sügavustesse. Saanud innustust, küsisin, kus see riiul on, mis muidu ukse vastas oli. Vastuseks sain, et seda riiulit pole enam, kuna nad jagasid alfabeedi alusel raamatud laiali ning kõige uuemaid saab ju nendes püstriiulites eksponeerida. Ma ei taha nüüd midagi halvasti öelda, aga noh. Selles mõttes, et kaasaegsele kirjandusele tehti karuteene. Tõsiselt. Ma never ever ei lähe ise alfabeedi alusel otsima Afanasjevit, Juurt, Leeri ja sadat muud tegijat, kes mulle muidu näppu on sattunud. Või polegi need laenutamist väärt? Ühesõnaga. Ma sain tõelise paanikahoo, koos kurku tulvavate pisarate, peavalu ja muu sarnasega. Õnneks sain oma ühe pimesi rabatud raamatu kätte ning tormasin trepist alla, samal ajal pisaraid neelates ning kehale korraldusi jagades, et mitte keset rampsi pillima kukkuda.

Kas moraal on see, et vana kord peaks tagasi tulema või hoopis see, et ma ei ole paanikast üle saanud või hoopis, et kõik on m...d ja mina olen ainus tark, ma veel ei tea. Küllap ma ühel hetkel välja mõtlen. Või hoopis laagerdub see teema koos teiste samalaadsetega kuskile minevikku, kust seda millegagi hiljem kokku riisuda ei anna.

Muidu. Õpside päev. Kurb ja peavaluline. Mõtlesin oma kõige-kõigematele õpsidele, mõnega sai isegi päeva koos veeta, teistele saatsin telefonitsi ja mõttes häid soove. Loodan, et nad said need kätte :D

Hambaarstindusest

Ma arvan, et olen aastate jooksul teinud mõned märkmed arstide kohta. Meditsiin ja haridus on teadupoolest teemad, kus kõik on eksperdid. Ega minagi erand ole. Ilmselgelt olen elu jooksul kõige rohkem kokku puutunud hambaarstidega. Arvata on, et ikka vajadusest, mitte vabast valikust ja rõõmsast meelest. Esimesed üksi läbi alevi käimisedki on seotud just hambaarsti kabineti külastamisega. Ema-isa polnud just sel ajal seal tavapärased külalised, vaid pigem korjasid kodus oma pärast sõjaaegsete tüüpilisi lagunevaid hambakontse kraanikausist kokku. Igatahes said nad sina-peale said kogu selle värgiga alles umbes kümmekond aastat tagasi, prioriteedid siiski muutusid nii palju, et said kenasti proteesid muretsetud :D

Noh, selleks, et mind ei tabaks proteesisaatus varsti-varsti, võtan ma end aeg-ajalt kokku ja lähen hambaarsti juurde. Vaesed arstid, ütlen ma. Miks? Nimelt olen ma üsna tülikas patsient: ma ei luba teha ühtki liigutust oma suus süstita, süsti saades hoian kõik lihased nii pingul, et nõel ei taha sisse minna, tuimestuse mõjudes ei suuda ma enam suud lahti hoida, rääkimata pidevalt nirisevast ilast, mida kõik kohad täis on. Ja vaatamata dkogu pikale ettevalmistusele jooksevad tavaliselt mul silmanurgast pisarad ning ninast tatti ka veel. Seega pärast iga pikemat tretti vahetan ma arsti. Ausalt. Põhjuseid on erinevaid, alates sellest, et mulle ei meeldinud, kui minu kooli õpilased mulle kurku vahtisid ja lõpetades sellega, et mulle ei meeldinud arsti patroneeriv-mammalik-samas-hukkamõistev kädistamine teemal, et naised peavad valu kannatama (mai äss nad peavad).

Kogu selle jutuga tahan ma selleni jõuda, et olen terve suve ja nüüd jupi sügisest regulaarselt arstil käinud, parandanud, vahetanud, lihvinud, kannatanud, nutnud, naernud. Ei, valmis pole veel, kuigi mingisugune lootuskiir on tekkimas (selle tähistamiseks sõin just ära 100 grammi šokolaadi, ei tea, kas piparmündimaitseline täidis on piisavalt hea ettekääne?). Täna õnnestus mul teha arsti juures midagi, mida ma seni veel teinud ei ole. Uskuge, ma olen seal kõike teinud, alates hammustamisest, puuri keelde saamisest, minestamisest, vati neelamisest ja muust taolisest tavapärasema higistamiseni nii et tool on ligemärg, kui sealt tõusen (siiralt loodan, et arsti ei arvanud, et ma püksi lasin)). Niisiis päeva tegu: hambaarsti toolis magamine ajal, mil arst ja assistent mõlemad käsipidi suus ringi kruiisivad.

Enesekaitseks võin öelda, et ma olin üleni hirmuhigiga kaetud ning seetõttu oli mul väga külm, kohe nii väga, et ma ei suutnud käsi-jalgu liigutada. Üritasin end nähtamatuks mõelda, aga ei õnnestunud.

Moraal: ka kõige ebamugavam olukord võib ühel hetkel mugav tunduda.

Eesti ilma taustal on hambaarsti kabinetis kükitamine ikka suhteliselt lihtne jalutuskäik, piknik, noh :D

P.S. Mul on väga hea hambaarst. Veidra nimega, aga noh, kõik mu lugematud hambaarstid on seda olnud.

P.P.S. Maxiimast saab soodsa hinnaga Sensodyne´i :P

Tee sporti!

Täiesti planeerimatult teen kaubamajale reklaami. Läksin täna pärast tööd läbi päikesest ja õietolmust kleepuva ja lõhnava lille kaupsi, et osta... See pole oluline, mille järgi läksin, igatahes nägi plaan ette kiiresti ühte 1. korruse poekesse ja siis koju, aga jalad viisid mind spordiosakonda. Seal, tuli välja, toimus üritus "Tee sporti!" Lühidalt öeldes tähendab see 25% soodustust kõikidele spordikaupadele tänasest pühapäevani. Ma ei ole just eriline kaupsi fänn, aga sellise ahvatleva pakkumise peale, otsustasin ringi vaadata. Värki, mida müüdi, oli palju ning imetabasel moel olid väljas ka käesoleva hooaja kaubad, kuigi tavaliselt allahindluste ajal neid meelsasti välja ei panda. Tõstsin hoolega jalanõusid ühest virnast teise, kiibitsesin jooksusärkide vahel, aga nende valik - mulle meelepärase firma osas - oli kuidagi kesisevõitu. Ah, mul pole mõtet asjadest rääkida, asjad olid... noh, tavalised. Oluline on hoopis see, mida nad lisaväärtusena pakkusid. Ehk siis oli kapsis kohal Asicsi esindaja koos jooksulindiga, ta tegi kiireid analüüse ja ülevaateid jooksust. Mõeldud, mõeldud, ronisin lindile, jooksin ja nägin üsna ettearvatavat pilti: jalad langevad maha sisekülje poole kallutatult, mis tähendab, et peaksin kasutama mingit tuge jalanõus. Ega see mingi uudis mulle olnud, kuna olen juba varemgi märganud, et jalanõud on ebaühtlaselt kulunud. See on ka põhjus, miks suur varvas valutab (jah, ta valutab endiselt, eriti siis, kui ma väsinud olen :)). Igatahes sain konkreetse sussisoovituse, vaatasin just veebist, et see pisike maksab mõnisada krooni üle kahe tuhande krooni. Mu praegused Nike´id vastavad tegelikult kõigile neile nõudmistele ja nõuannetele, mida Asicsi tüüp andis, aga ikkagi oli õpetlik. Olen Nike´idega jooksnud pisut alla 700 kilomeetri, mingeid tugesid kasutanud ei ole, jalatsitega olen kenasti ringi käinud, aga kui nüüd aus olla, siis tegelikult on sussid samamoodi sisekülgedelt lääpa tallatud ning asfaldil jauramisest on tald kohati sile. Igatahes. Ahjaa. Nike´id maksid uuena tuhatkond krooni vähem (sain need vist soodustusega, kui õigesti mäletan). Ma ütlen. Isu uute jalatsite järele tekkis küll, sest Asicsi tüüp ütles, et vahe on kohe tunda... Et kas suur varvas siis enam ei valuta?

Teine asi, millest ma vaimustusin, oli TÜ kliinikumi spordimeditsiinikeskuse tutvustus. See tähendab, et mõõdeti vererõhku (oli 80/62 ehk ilmselgelt madal), kätejõudu (p 34, v 30 ehk mõlemas olematu), keha rasvaprotsenti (12,4 ehk siis liiga madal (väga hea oleks 19)), tehti südamefilmi (kõik oli korras, v.a see, et süda tuksub liiga aeglaselt 49 lööki minutis). Lisaks sain teada, kui palju arvatavalt kaalub pekk, mida ma kaasas kannan, vasakud ja parema jala ning käe kaalu. Mnjah. Ma olen täiesti terve inimene :D

Ja muidugi sai tasuta spordijooki ja Fittesti nädalase treeningkaardi. Oh. Sport on äge! Üritan unustada lauset "Sport on nõrkadele, tugevad teevad suitsu".

Jooksujuttu... Tuleb üks haldjas ja küsib

"Hei, poisid, kas olete valmis?" Mis ma oskan öelda, mõnikord on tunne, nagu oleksin, aga teinekord jälle tekivad teatud kahtlused ning väike hirm poeb hinge. Jutt käib nn üldistest asjadest (mulle meeldib sõna "üldine", kuna sellesse võib toppida põhimõtteliselt kõik maailmas olevad olendid, nähtused, tunded, tegevused, olemasoleva ja puuduva).

Ühesõnaga pika nädalavahetuse - ma ei oska muudmoodi nimetada nädalavahetust, mil ma tegelesin oma lemmiktegevustega 24 h ööpäevas - lõpetab tõdemus, et üldiselt on ju kõik hästi.

Aprillikuine jooksustatsitika on 131 kilomeetrit, kordi 11. Viimasega rahul, sest suutsin end kenasti ja väga regulaarselt õue vedada. Ilmad on olnud nii ilusad, et oleks patt olnud mitte joosta :)

Reedel tegin pärast tööd pika otsa, oli kolmepäevane paus olnud, võtsin veegi kaasa, kuna päike tundus olevat erakordselt ere. Kahest väiksest topsist jätkus 15 km kenasti, kiirus oli kõrgem kui tavaliselt, suur varvas ei valutanud, aga papude kinnisõlmimisega on mul ilmselgeid probleeme, panen kas liiga nõrgalt jalga, nii et toimub loksumine või siis tõmban sellise vihaga paelad sõlme, et jalad lihtsalt ära surevad. Härra peaminister oli ka Tallinnast koju lubatud ning rullis, arusaamatus näol, mööda teed edasi-tagasi, kusjuures turvamees sõitis samal ajal maanteel edasi-tagasi.

N. tänava jooksuhulle sel nädalal ei näinud, nende trennipäevad ja -ajad on ilmselt veel regulaarsemad kui minu omad. See-eest kaardistasin kergekal liikuvat seltskonda.

On terve kamp neiukesi-tädikesi, kes seal keppimisega tegelevad, enamasti liiguvad nad kahekesi, mõnel juhul pole neil keppe kaasas, aga hoogne käte liigutamine, nagu oleksid kepid käes, toimub ikka. Samal ajal vatrab suu lakkamatult. Ma kujutan ette, et kõik töökaaslased, naabrid, mehed, ämmad, sõbrannad ja nende mehed-lapsed, rääkimata avaliku elu tegelastest, saavad oma osa. Ja kui nad koju lähevad, siis hakkavad nad kiirelt saiakesi ja küpsiseid sööma, sest eks ole ju liigutatud ka.

Siis on paar rullivat tüüpi, kes samuti paari kaupa liiguvad, mõned tunduvad olevat noorsportlased, mõned aga ülesvuntsitud tervisesportlased. Esimesed liiguvad, sihikindel pilk silmis, raevukalt raiudes edasi, teised aga liuglevad suhteliselt laisalt jooksjani ning hakkavad seejärel "klassi" näitama, mõistmata, et jooksja ning rullija liiguvad eri kaalukategooriates.

Üksikult liikuvaid rullimehi on samuti kaht liiki: pekised terviseprodi harrastajad, kelle ees ma mütsi maha võtan, sest ma tean, kui kuradi kohutav on oma tagumik kodunt välja ajada ja hakata tegelema millegagi, mida alguses eriti ei oska. Need on ka ilmselt kogu ratastel liikuva kaadri kõige meeledivam osa. Head rahulikud tüübid on, ei ürita kellelegi otsa sõita, ei ürita kuklasse hingata, vaid teevad oma asja. Neile vastanduvad need spordimehed, kes üritavad igal sekundil endale ja teistele tõestada, et nad on parimad. Reeglina on need tüübid viimase moe järgi riietatud, neil on terve hulk vidinaid külge riputatud, nad loobivad rullides käed-jalad koos keppidega nii laiali, et asfaldist lenadb tükke ning sädemeid ning üleüldse üritavad nad mõista anda, et kõik teised on kergekal üleliigsed ja võiksid kuskile mujale minna. Vaatan neid mõtlen pidevalt, kust sellised mehed tulevad ning imestan, et ma ühtki sellist naist kohanud ei ole. Viimati nimetatud rühm spordimehi on tegelikult üks äärmiselt huvitav uurimisobjekt, nii et ma kavatsen edaspidigi oma tagasihoidlikel jooksuringidel nende tegemistel silma peal hoida.

Mõned emmed oma lastega on ka. Laps lohiseb reeglina emal järel, hõigub teda ja üritab mingit vestlust arendada, samal ajal kui ema üritab ahtri pealt pekki maha higistada, kuid see ei õnnestu, sest lapsel on vaja kädistada ning päris üksi teda ju jätta ei saa.

Lapsed omavahel õnneks liiguvad vaid kergeka esimese ja teise kilomeetri vahel ning lõpus, rohkem neid sebimas ei ole, oleks ikka suhteliselt hull, kui nad oma imemanöövreid igal pool täiskiiruses teeksid. Sportides ma igatahes kardan lapsi.

Jooksumehi ja -naisi on samuti terve hulk, aga ilmselgelt on nad vähemuses. Ma kahtlustan, et jooksusõbrad käivad kuskil mujal oma kirge rahuldamas, ilmselt on Tartus paremaid jooksukohti kui kergliiklusteed ja selle ääres asuv kõvaks tambitud kraaviperv. Jooksutüüpidele olen mõttes andnud nimed ning nad ära "märgistanud": on N. tänava jooksuhullud (naabrimees ja naabrinaine), üks tüüp, kes jookseb alati kapuuts peas (Rocky), jope ja lühikeste kossupükstega poiss, kes V. külla pöörab (Joonatan), peenikeste jalgade ja mustade krussis liibekatega noor poiss (Erki), vanem härrasmees, kel kiirus kuradi hea (Vaints)... Tüüpse on veel, aga need on praegu eriti silma jäänud. Nagu näha, liigun ma endiselt mugavustsoonis, sest muidu ei saaks ma mõttes märkmeid teha nende kohta, kes samal marsruudil liiguvad. Mnjah. Mõne kohta on mul juba lugu ka kuklas olemas, aga parem jätan need veidrused edaspidiseks. Väike vaatlus tuleb kasuks :D

Muide, märtsikuus sai täis aastajagu regulaarset jooksmist ja tervislikke eluviise :)

*** "Tuleb üks haldjas..." on pärit Johansonide "Lahtilükkamisest", mis mul postitust alustades taustana kõlas, innustust saanud lugemisel olevast Tolkienist. Raamatute lugemisega on väga pahad lood, aga ei põe, sest igasugust kräppi pean ma igapäevaselt siiski lugema. Raamatujuttu mõnes teises postituses.

Kuidas kuningas kuu... vol 2

Eelmist postitust tehes ja märkides üles kuu tagasi nähtud lavastuse jälgi, ei aimanud ma ausõna, et vaid üürikese aja jooksul lititakse selle sama etendusega tervele Eestile kuklasse.

Ehk siis Uku Uusberg lavastas tänase piduliku kontsertaktuse Vanemuises. Ma ei ütleks, et see nüüd sama hea oli kui tema käe alt tulnud originaal, kuid kuu peale kiputi täna kindlasti. See, kuidas noored ja õnneks enam mitte vihased, kuid kindlad lemmikud kontserti ohjasid ning oleviku lõvi kohale manasid - hääle kaudu mineviku ja tuleviku omad muidugi ka (ei saa me läbi Aarne Ükskülata, ei saa) - tekitas mus, kes ma poole silmaga pisikeses Interneti aknas aeg-ajalt pilgu Vanemuises toimuvale heitsin, algul segadust (arvasin, et kirjutan eelmist sissekannet ikka veel), seejärel pahvakas naeru. Meenusid need kunagised kitsed-põdrad-jänesed, kes vastuvõtul ringi sebisid, lõvi oli teatav äratundmine. Esimesel hetkel ma veel kahtlesin, et tegu on "Kuidas..." kostüümiga, aga pisut vaadates, kuidas ohmuvõitu tegelane läks ja dirigenti kallistas, sain ma aru, et mingit kahtlust pole, seesama lollike. Mõttes viskasin nalja, et järgmisena tuleb punastes kalsoonides Onu ja teeb mõned väga salajased liigutused... Noh, minu imestus ei olnud suur, kui Onu oligi laval! Siis ma hirnusin juba südamest.

Ah et mida see kõik kokku peaks tähendama? Noh, lõvi, punastes kalsoonides vampiirilaadse maskiga näitleja, Vaiko Eplik, kes laulis tõsise näoga: "Olen Vaiko, olen Vaiko", köögiviljade lõhna- ja maitsebuketis toimunud uimastav pidu, mille põhiteemaks ei olnud jook-söök-pidukõne-tants ja trall, vaid dekoltee suurus, on väärikaks jätkuks armsa Eesti veel loetavate sünnipäevade reas.

Muide. Eelmistel aastatel on Kroonika kirjutanud PÄRAST vastuvõttu kleitidest, sonegutest, paarikestest, fopaadest ja fopaakestest. Sel aastal tegid nad seda ENNE. Kui vastuvõttu poleks, ma ei saa aru, millest nad sel nädalal kirjutanud oleksid, veel pikema loo Kati Tootsist? Või hoopis kurja võõrasema loo Kerstist?

Ahjaa. Presidendi kõne oli üle mitme aja huvitav ja sõnumiga. Mõned trafaretsused oleks võinud välja jätta (egas kõike pea üles loetlema, mis aasta jooksul toimunud!), aga iseenesest täiesti tõsiselt võetav.

Elagu Eesti, ahoi!

P.S. Viinapitsi tuleb enne 24. veebruari tõsta, sest krdi-krdi-krt, 25. on ju tööpäev!

Lumevalgus... kanapimedus

Lörtsin klassikuid. Mul päris vähe käib pinda, et Kõrveküla kergliiklusteel on viimase kahe kuu jooksul põlenud tänavavalgustus täpselt iga kolmanda posti otsas. Tegemist ei ole Vene-aegsete hajusate plönnidega, vaid ultramoodsate ja übersäästlike punktvalgustitega. Mis tähendab, et nad valgustavadki pisikest punkti täpselt oma nina all. See selleks.

Ma olen juba harjunud oma kanapimedusega ja tean, et pisut kisub paremale, kui pimedas jooksma minna (kraavi poole), aga ma olen siiski arvestanud, et iga x meetri tagant põleb mingigi seasilm, mida ma orientiirina saan kasutada ehk siis saan selle põhjal aimata, kas keegi tuleb mulle suurel kiirusel vastu või kruiisin mina ainukese lollina. Tänane õhtu tegi nõutuks. Keegi härra või proua on võtnud nõuks kustuda esimeselt lõigult - esimene kilomeeter - tuled nii, et põlema on jäänud kolm laternat, kusjuures kolmas on tegelikult autotee ääres ning ei puutu üldse asjasse. Mul ei ole väljaõpet taolise taktikalise võitluse tarbeks! Ausalt. Täna kaalusin mõttes, et muretsen endale öövaatlusprillid ja hakkan vastutulijaid seega rohelistena nägema ning üsna pea iseennast mingi sõjamängu virtuaalse tegelaskujuga samastama. Ei taha tegeleda käsikaudu jooksmise ja lähivõitlusega selleks, et tervislikke eluviise harrastada ehk siis päevast stressi jooksurajal välja higistada. Päh.

Pange tuled põlema, ma ütlen. Mulle juba väiksena ei meeldinud, kui pimedaks läks ja tuled ära kustutati. Tuli pidi magamise ajal ka põlema, sest äkki ma oleks ärganud ja mitte midagi näinud, sest pimedus võrdub minu jaoks mitte midagi nägemisega. Nägemis- ja kuulmismeel on mul nimelt juhtivad ning igasugused häired nende töös, segajad jmt ajavad mu hulluks.

Tahan tagasi valgusreostuse aegu, kohe! Seda enam, et kergeka kõrval paistab üks pooleli jäänud kinnisvaraarendus, mille ees säravad keset middle of the nowhere´i kümneid tulesid... Rääkimata Klaabu lasteaia juurde paigutatud naeruväärsetest postidest, mis muudavad selle tänavalõigu seal valgemaks, kui see päeval on (kusjuures majas kaks sammu edasi ja tagasi jäävad viiekümne meetri pikkused pilkasesse pimedusse maetud tänavalõigud, kus ei ole kõnniteed ja mida kasutatakse aktiivselt, kuna inimesed liiguvad sealt kaudu poodi ja bussipeatusesse).

Ja pealegi. Peaminister tahab ka trenni teha, ta ei saa ometi pimedas käsikaudu suusatama hakata, lootes, et keegi ette ei jää, sest ta on peaminister ja teda näevad kõik niisama. Või on ta meil tõesti teiselt planeedilt ja helendab pimedas ning omab öönägemisvõimet spetsiaalse välispidise varustusetagi?

Ma ausõna ei käi kergliiklusteel kedagi stokkimas ega varitsemas, aga noh... Jälle oli peaminister rullimas. Ma alustasin, kui nägin bemmi ja jeepi parklas asjatamas, üks mees, kes parasjagu lõpetas, oleks endal kaela ära otsast nikastanud, kui peaministrit nägi. Map jäänud mitte passima ja jooksin edasi. Ilm oli ju ometi päikeseline ning kena laupäev alles poisike.

Kõrvekas oli herr peaminister mul sõna otseses mõttes kandades kinni. Muidugi raius ta end siis vastutuult minema... St et tema oli ju Tartus, kui K.-s rämedat vihma sadama hakkas. Igatahes on tal raudne tervis ja tahe, sest ma küll teisele ringile ei tahtnud lausvihmas minna, suure vaevaga sundisin end ligamärjana ja lirtsuvate tossudega linnaringile, sest muidu oleks kogu vettimine asjatu olnud.

A põhimõtteliselt võin väita, et käin peaministriga samas trennis :P Regulaarselt.

P.S. Andrusel puudus kiiver. Ai-ai, nii ei tehta!

P.P.S. Ja kui ma vaatasin Kroonikaid, kus on pahaaimamatult poes käivaid inimesi pildistatud - näitlejaid jt nn avaliku elu tegelasi -, siis ma sain aru, et mõni maniakk oleks raudselt oma mobiiliga higistavas A. A.-st pilti teinud ja selle mõnele ajakirjale viie sota eest maha ärinud... "Pildistasin kuulsust" või midagi sarnast. Seakari, mitte Tallinna raad :D

Traditsioonilisele pühapäevasele jooksule minnes nägin peaministrit. Eesti oma. Mina tegin alles teist kilomeetrit, aga tema ilmselgelt oli lõpetamas. Lükkas rahulike paaristõugetega end väiksest tõusust üles, vaatas mulle kurja näoga otsa... Ja läinud ta oligi. Lootsin küll, et äkki teeb veel mõne ringi, aga võta näpust. Võib-olla talle ei meeldinud, et kergekas oli pühapäevaselt rahvast täis? Oh, ta peaks nägema, mis seal kevadel ja suvel sünnib, siis pole ruumi astudagi, pidevalt on hirm, et keegi rammib täie p...ga selga, mõni koer võtab säärest kinni.

Ahjaa. Turvameeskonda polnud näha lähedal ega kaugel. Nood peaksid nagunii olema väga väge täis tüübid, sest teatavasti on Andrus Ansip väga heas füüsilises vormis ning näitab võistlustel suurele osale harrastajatele kandu. Muide, erinevalt kõikidest teistest rullikute või rulluiskudega sõitjatest, keda ma täna - ja üldiselt igal pühapäeval näen - kandis herr peaminister kiivrit. Nii et kui keegi peaks täie p...ga talle sisse sõitma hämarduval teel, seal nimelt hoitakse ikka väga kõvasti tänavavalgustuse pealt kokku: üle kahe posti põlevad mingi seasilmad, siis rumalaks ta ennast ei põruta :)

Ei tea, kas see on ilmne liialdus, kui ma ütlen, et olin Andrusega koos trennis? Oh, ajad, oh, bussiliinid... Sellest, kuidas me ühe teise Andrusega suvel enam-vähem samal kombel trenni tegime, ma vist juba kunagi kirjutasin. Eesti on väike, onju. Kuigi... Kunagi aastate eest ühele Norra väikelinnale ja seal asuvale järvele jalgrattaga ringi peale tehes nägin rahulikult rullivat Frode Estilit.