Mingi lapsepõlve ulm ja loetud raamatud räägivad sellest, et korstnapühkija on üks äärmiselt romantiline mees. See tähendab, et kõik korstnapühkijad on natuke unistajad ja üldse mitte täiskasvanute moodi, sest missugune endast lugupidav täiskasvanud kõnniks mustade käte ja musta näoga ringi ning turniks peale selle veel katuseid pidi.

Korstnapühkijas ei ole midagi romantilist. Ausalt. Tahm lõhnab ebameeldivalt, korstnapühkija teeb valgesse lakke sõrmejäljed, kõnnib saabastega läbi magamistoa, tassib sinna naabritelt laenatud redeli, topib oma võidunud kaabut kõikjale, üritab olla rahvamees, kisub käega tahma põrandale, kolgib hooga lõõrid kinni ning küsib seejärel mitte just väikest raha.

Minult küsis enne ämbrit ka veel, et tahma sisse panna. Ma ei tea, mis see on, aga inimesed kipuvad arvama, et kui elad linnaäärses majas, siis sul on kodus ämbreid, sa tead, mis on lõõr, oled enne ka korstnapühkijat lähemalt kui 20 meetri näinud. Mul pole toas ühtki ämbrit, kuuris üks plekist pang on, lõõride lahtilöömisest olen kuulnud ainult seoses nohust ja köhast tervenemisega ning korstnapühkijat olen näinud ainult jalgrattal mööda kihutamas.

Igatahes sain ma tunnikese tahma koristada, haisen endiselt, nagu oleks korstnapühkija meile sisse kolinud ning elamist väärt elu jäi küll täna elamata.

Traatharja küljest õnnetoovat traati ma ise lahti ei saanud. Pühkija rebis, aga toas läks see mul pooleks.

Rääkimata sellest, et ma ei tea, kuidas pääseb pööningule ja mil moel tulevad riidepuud seina küljest lahti.

Küll maailmas on ikka palju asju, mida tuleb teada ja osata!