Teine katse

Esimesel korral ebaõnnestusin. Igasuguseid põhjuseid oli, alates sellest, et ei suutnud hommikul kell kuus end voodist välja ajada ja lõpetades ilmselge motika puudumisega.

Nüüd olen teisel katsel. Olen kohtunud esimese suure väljakutsega. Mu ööd-päevad on täidetud iiveldama ajavat paanikat, kõhus keerab, pea valutab, huumorimeel on ära pandud, R. kasutas eile minuga vesteldes - ma ei ole just osavõttev partner praegu - väljendit "sa oled surnud". Kolm nädalavahetust järjest lamasin voodis, et mitte sellele mõelda, aga aeg ei töötanud minu kasuks. Ikkagi pidin tegelema hakkama. Kivi on päris suur. Mul tundub, et olen ühe abivahendi tema kangutamiseks leidnud, aga ma ei saa kindel olla, et see on õige. Selge on see, et selle nädalaga ma seda purustada ei jõua. Ilmselt ei jõua isegi mitte nihutada. Või ringi sellele ümber teha. Lohutan ennast teadmisega, et olen lõpuks endale tunnistanud, et kivi on olemas, olen dokumenteerinud selle osa, millega peagu tuttav. Üritan vana mustrit mitte korrata, kuigi see on kuratlikult keeruline.

Ma ei taha saada Katku Villuks, kes enda niigi kesisele silmanägemisele põntsu pani ning kivilõhkumisega ka mõned vähem tähtsad jäsemed kaotas, mqmq. Seega ma loodan, et sõbrad head kutsuvad mu Maa peale tagasi, vaatamata sellest, et oleme täiskasvanud, igaühel on oma mured ja toimetamised ning aeg-ajalt tundub, et teise ellu sekkumine ei tohiks kõne alla tunda.

K. palub tungivalt, et teda segataks, kui ta liigselt oma kiviga tegeleb. Järgmised üksteist nädalat saavad olema täielik põrgu nii Kivimäel, kus ma oma vaba aega veedan, kui ka pisikeste põrguliste seltskonnas, kust ma vabal ajal tehtavate taksosõitude, joodavate kohvide, näritavate pähklite ning tiksuvate viiviste tarvis eurosid teenin.