Meeste kodu
Laupäeval Viljandis nelja mehe etteastet nautimas - Andres Noormets lavastas, Ago Anderson, Mait Malsten, Indrek Sammul ja Riho Kütsar mängisid."Meeste kodu" oli lavastusel nimeks.
Mida ma nautisin? Nautisin laupäevaõhtust ärevust Ugala suures saalis, seda, kuidas vaatajad enne etenduse algust sõna otseses mõttes fuajees ringe tegid, nii nagu kunagi iidsetel aegadel näha oli. Mine tea, võib-olla tehakse neid peenemas seltskonnas siiani. Igatahes laupäevane teater on eriline, alates sellest, et ma tean, et inimesed teatrisaalis valmistuvad selleks teisiti kui argipäeval. Kuigi ka argipäevane teater teeb argipäevast pisut teistsuguse päeva. Või noh, võib teha, kui inertselt vooluga end kaasa lased viia. Alates täiesti tarbetust vanniskäigus, juuste föönitamisest-lakitamisest (mõlemat teen tavaliselt umbes kord aastas!), riiete valimisest (pidulik vs casual, püksid vs kleit, valge pluus vs must pullover, must pullover vs triibuline pullover), saabaste ja koti mätšimisest, sukkade lõhkumisest ja kahe varupaari kaasapakkimisest... Oh. Ma tean, et teater on tegelikult vaatamise ja kaasamõtlemise koht - seda mulle siiski koolis õpetati, kui sellekohane BA kaasa anti - aga ikkagi ei suutnud ma end ahvatlevat kiusatust vältida, vaid läksin lõpuni. Tasus ära.
Lavastuse alustekst polegi praegusel hetkel niivõrd tähtis - harilik lugu 40-aastasest paksust kiilakast, kelle naine läheb pikema ja rohkem raha teeniva noorema poldi juurde. Mees on pisut antisotsiaalne selles mõttes, et ta istub oma korteris ja kirjutab teleseriaali, kannab koduseid dresse - sellised kenad aukudega väljaveninud põlvedega püksid - very homey. Loomulikult ei taha ta korterist lahkuda ega seda müüa, aga ostjaid hakkama sisse sadama uksest ja aknast. Ago Andreson tegi väga hea rolli! Vaatasin teda ja olin päris veendunud, et ta omal moel armastab oma naist, usub ise ka, et asjad võivad muutuda, ning tõsimeeli ei taha kellelegi midagi halba teha. Usutav otsustamatus. Olen isegi märganud, et kui inimene on endale harjumatus positsioonis, peab hakkama saama senisest erineva olukorraga, siis võib otsustamatus ja edasilükkamine tunduda lahendusena. Mida need muidugi pole. Igatahes üritasid ülejäänud "tüübid" temalt erinevatel põhjustel korterit osta. Riho Kütsari tegelane rääkis palju ja kiiresti, näitas end veenva manipulaatorina. Päris äge oli Kütsarit kuskil mujal kui Vanemuises näha. Oli väljaspool oma keskkonda natuke erinev sellest, kes ta tavaliselt kipub olema. Ja samas tundus mulle, et ta vist väga mängima ei pidanudki :D Mis on kompliment, muidugi mõista. Indrek Sammuli tegelane oli kaunis ebastabiilne, aga kuna ta kehastas psühhiatrit, on see vist arusaadav. Igatahes on päris kindel, et psüh-tüveliste sõnadega seotud persoonide vastu usaldust see tükk ei tõsta. Sammuli kui näitlejaga on see lugu, et ta üritas hoida end tagaplaanile, mulle tõesti tundus, et ta meelega astub nö sammu tagasi ja laseb teistel särada. Eriti alguses, siis oli ta eriti kammitsetud. Kui kogu kamp laval oli, oli lugu pisut parem, ta suutis kenasti kaasnäitlejad ja saali haarata. Orgaaniline. Oo, jätsin Malsteni lõppu. Malmsteniga juhtub see, mis juhtuma peabki. Ugala suur saal vahib teda armunud pilgul, kui ta astub oma valgetes sokkides jalakesega ühe sammu, siis tädikesed teises reas ohkavad ennastunustavalt. Ma tean, ma istusin esimeses reas ja kuulsin. Oma ohkamiste vahele :D Malmsten tegi nö lavakooli etüüde - suusahüppaja oli neist muidugi kõige tuntum. Olen teda varem ka neid tegemas näinud, ta on hea, ei saa midagi öelda. Ongi nii, et pruugib tal kohale ilmuda, kui juba on mäng.
Tüübid igatahes nautisd mängu. Esimene vaatus oli pisut puine muu meelest, oli paar head leidu, karakterid pidid avanema, aga kuna olid sellised üks ühele dialoogid, siis lugu venis. Aga see ei olnud selline oh-ma-kohe-suren-venimine. Selline pisikene. Teine vaatus seeeest oli hoogne - nelik oli pidevalt koos laval ja keegi neist ei hoidnud end tagasi. Tuli ära see filmilik peanupud alt üles ukse vahelt vaatamine, tuli ära kaks sellist kohta, kus näitlejad sõna otseses mõttes naersid ja ei suutnud tekstiga edasi minna. Korra juhtus see pükste kergitamise ajal (irl ei taha tegelikult ju näha, kuidas keegi oma lahtise püksiauguga pidžaamapükse kõhu otsa ja kaenla alla rebib!) ja teisel korral, kui jutt käis sellest, mida oleks pidanud ütlema naisele, kui ta auto partatšokist trussikud leidis - kaks numbrit väiksemad kui tema omad. Keegi neist neljast pakkus, et oleks pidanud ütlema, et need on ema omad, mispeale Kütsar, kellega traagiline lugu juhtus, pidi tegema üliinimlikke pingutusi, et tõsiseks jääda (ei õnnestunud), Malmsten naeris avalikult nagu ka teised.
Ja kirjeldatud seik võtab kokku ka põhjuse, miks lavastust mängitakse - ajakirjanduses suurelt kirjutatud: kursavennad tahavad kokku saada ja lõbutseda. Ja neil on õigus lõbutseda, sest tegemist on kuradi heade näiteljate ja vaimuka tükiga. Võivad küll nostalgitseda ja vanu häid aegu meenutada, sest ka vaatajad saavad sellest osa.
Mina kiidan :)
Mida ma nautisin? Nautisin laupäevaõhtust ärevust Ugala suures saalis, seda, kuidas vaatajad enne etenduse algust sõna otseses mõttes fuajees ringe tegid, nii nagu kunagi iidsetel aegadel näha oli. Mine tea, võib-olla tehakse neid peenemas seltskonnas siiani. Igatahes laupäevane teater on eriline, alates sellest, et ma tean, et inimesed teatrisaalis valmistuvad selleks teisiti kui argipäeval. Kuigi ka argipäevane teater teeb argipäevast pisut teistsuguse päeva. Või noh, võib teha, kui inertselt vooluga end kaasa lased viia. Alates täiesti tarbetust vanniskäigus, juuste föönitamisest-lakitamisest (mõlemat teen tavaliselt umbes kord aastas!), riiete valimisest (pidulik vs casual, püksid vs kleit, valge pluus vs must pullover, must pullover vs triibuline pullover), saabaste ja koti mätšimisest, sukkade lõhkumisest ja kahe varupaari kaasapakkimisest... Oh. Ma tean, et teater on tegelikult vaatamise ja kaasamõtlemise koht - seda mulle siiski koolis õpetati, kui sellekohane BA kaasa anti - aga ikkagi ei suutnud ma end ahvatlevat kiusatust vältida, vaid läksin lõpuni. Tasus ära.
Lavastuse alustekst polegi praegusel hetkel niivõrd tähtis - harilik lugu 40-aastasest paksust kiilakast, kelle naine läheb pikema ja rohkem raha teeniva noorema poldi juurde. Mees on pisut antisotsiaalne selles mõttes, et ta istub oma korteris ja kirjutab teleseriaali, kannab koduseid dresse - sellised kenad aukudega väljaveninud põlvedega püksid - very homey. Loomulikult ei taha ta korterist lahkuda ega seda müüa, aga ostjaid hakkama sisse sadama uksest ja aknast. Ago Andreson tegi väga hea rolli! Vaatasin teda ja olin päris veendunud, et ta omal moel armastab oma naist, usub ise ka, et asjad võivad muutuda, ning tõsimeeli ei taha kellelegi midagi halba teha. Usutav otsustamatus. Olen isegi märganud, et kui inimene on endale harjumatus positsioonis, peab hakkama saama senisest erineva olukorraga, siis võib otsustamatus ja edasilükkamine tunduda lahendusena. Mida need muidugi pole. Igatahes üritasid ülejäänud "tüübid" temalt erinevatel põhjustel korterit osta. Riho Kütsari tegelane rääkis palju ja kiiresti, näitas end veenva manipulaatorina. Päris äge oli Kütsarit kuskil mujal kui Vanemuises näha. Oli väljaspool oma keskkonda natuke erinev sellest, kes ta tavaliselt kipub olema. Ja samas tundus mulle, et ta vist väga mängima ei pidanudki :D Mis on kompliment, muidugi mõista. Indrek Sammuli tegelane oli kaunis ebastabiilne, aga kuna ta kehastas psühhiatrit, on see vist arusaadav. Igatahes on päris kindel, et psüh-tüveliste sõnadega seotud persoonide vastu usaldust see tükk ei tõsta. Sammuli kui näitlejaga on see lugu, et ta üritas hoida end tagaplaanile, mulle tõesti tundus, et ta meelega astub nö sammu tagasi ja laseb teistel särada. Eriti alguses, siis oli ta eriti kammitsetud. Kui kogu kamp laval oli, oli lugu pisut parem, ta suutis kenasti kaasnäitlejad ja saali haarata. Orgaaniline. Oo, jätsin Malsteni lõppu. Malmsteniga juhtub see, mis juhtuma peabki. Ugala suur saal vahib teda armunud pilgul, kui ta astub oma valgetes sokkides jalakesega ühe sammu, siis tädikesed teises reas ohkavad ennastunustavalt. Ma tean, ma istusin esimeses reas ja kuulsin. Oma ohkamiste vahele :D Malmsten tegi nö lavakooli etüüde - suusahüppaja oli neist muidugi kõige tuntum. Olen teda varem ka neid tegemas näinud, ta on hea, ei saa midagi öelda. Ongi nii, et pruugib tal kohale ilmuda, kui juba on mäng.
Tüübid igatahes nautisd mängu. Esimene vaatus oli pisut puine muu meelest, oli paar head leidu, karakterid pidid avanema, aga kuna olid sellised üks ühele dialoogid, siis lugu venis. Aga see ei olnud selline oh-ma-kohe-suren-venimine. Selline pisikene. Teine vaatus seeeest oli hoogne - nelik oli pidevalt koos laval ja keegi neist ei hoidnud end tagasi. Tuli ära see filmilik peanupud alt üles ukse vahelt vaatamine, tuli ära kaks sellist kohta, kus näitlejad sõna otseses mõttes naersid ja ei suutnud tekstiga edasi minna. Korra juhtus see pükste kergitamise ajal (irl ei taha tegelikult ju näha, kuidas keegi oma lahtise püksiauguga pidžaamapükse kõhu otsa ja kaenla alla rebib!) ja teisel korral, kui jutt käis sellest, mida oleks pidanud ütlema naisele, kui ta auto partatšokist trussikud leidis - kaks numbrit väiksemad kui tema omad. Keegi neist neljast pakkus, et oleks pidanud ütlema, et need on ema omad, mispeale Kütsar, kellega traagiline lugu juhtus, pidi tegema üliinimlikke pingutusi, et tõsiseks jääda (ei õnnestunud), Malmsten naeris avalikult nagu ka teised.
Ja kirjeldatud seik võtab kokku ka põhjuse, miks lavastust mängitakse - ajakirjanduses suurelt kirjutatud: kursavennad tahavad kokku saada ja lõbutseda. Ja neil on õigus lõbutseda, sest tegemist on kuradi heade näiteljate ja vaimuka tükiga. Võivad küll nostalgitseda ja vanu häid aegu meenutada, sest ka vaatajad saavad sellest osa.
Mina kiidan :)
Sildid: Mäng
Kirjutas Kriux kell 9:53 PM
