Harilik kolmapäev
"Mis te nüüd? Olete hulluks läinud?"
Tavaline päev.
"Sul on ju, vabandage, need..."
On keeruline teha eksamitööd, kui mõtted kuskile multifilmiklassikasse eksisid. Aga "Äkki õnnestub!"
"Tuleb tiibu lehvitada, sedasi, sedasi!"
Noh. Natsa olen lehvitanud.
"Lükkame ta alla!"
Mina ronisin eile katusele ja hüppasin sealt alla.
"Ja kui sa aina kõhkled ja aina endas kahtled, siis tuleb ju, siis tuleb ju ikka alata."
Kohe sinna ronides oli kiusatus alla hüpata. Mitte see suitsidaalsevõitu värk, vaid see kadunud reaalsustaju, mis kutsuvalt üle ääre sundis vaatama. Õnneks ma enne hüppamist tegin sihtotstarbelise värgi ära. Loopisin lund.
"Ja kui ei õnnestu?"
Ühel hetkel sai kõik, viskasin kühvli alla ning ise järele. Nabani olin lumes, saapad oli sekundiga ääretasa lund täis, tallaalused olid ligemärjad.
"Siis proovid lihtsalt veel."
Uuesti katusele ronima ei hakanud. Tulin hoopis tuppa ja mõtlesin, et saan ühe kodutöö tehtud, aga kussa sellega. Jõululaupäeval sai ühega enam-vähem ühele poole, teisel pühal sai järgmine saadetud. Nüüd higistan järjekordse kallal.
Proovin nüüd edasi. Pärast kartulikrõpse, mandariine, kohvi, küpsiseid on keeruline, aga peab olema teostatav, sest nii palju muid ja huvitavamaid asju on teha. Prioriteedid peavad ikkagi paigas olema, onjo.
Prioriteedid juhivad mu loodetavasti uuesti eksamitööd kirjutama, et saaks homme rahuliku(ma) südamega aastavahetuseks ära sõita.
Ahjaa. Lund on pisut üle poole meetri. Traataias paistab üks ruudurida, mõnes kohas mitte ühtegi. Mul on nüüd publish post nupu värvi lumelabidas ja sama värvi pisike kirves. Tundub käes väga kerge, nagu polekski teist. Mis mul veel on... Las ma mõtlen. Uus gaasiballoon. Kaks paari tutikaid vilkasid. 200 grammi vahvlitorusid, kolm masinatäit triikimata pesu, soe tuba, mustade kõrvadega kassid, kilekotike müntidega, jahtunud kohv, raamatukogu võlg, melanhoolne meeleolu, laenatud Krulli ja Kripsi raamatud, üks kinkimata jõulukink, paar üleliigset kilo, pidev ninaverejooks. Jagub ühesõnaga. Nii et küllalt saab.
Ja nüüd uuesti analüüsima analüüsimatut.
Tavaline päev.
"Sul on ju, vabandage, need..."
On keeruline teha eksamitööd, kui mõtted kuskile multifilmiklassikasse eksisid. Aga "Äkki õnnestub!"
"Tuleb tiibu lehvitada, sedasi, sedasi!"
Noh. Natsa olen lehvitanud.
"Lükkame ta alla!"
Mina ronisin eile katusele ja hüppasin sealt alla.
"Ja kui sa aina kõhkled ja aina endas kahtled, siis tuleb ju, siis tuleb ju ikka alata."
Kohe sinna ronides oli kiusatus alla hüpata. Mitte see suitsidaalsevõitu värk, vaid see kadunud reaalsustaju, mis kutsuvalt üle ääre sundis vaatama. Õnneks ma enne hüppamist tegin sihtotstarbelise värgi ära. Loopisin lund.
"Ja kui ei õnnestu?"
Ühel hetkel sai kõik, viskasin kühvli alla ning ise järele. Nabani olin lumes, saapad oli sekundiga ääretasa lund täis, tallaalused olid ligemärjad.
"Siis proovid lihtsalt veel."
Uuesti katusele ronima ei hakanud. Tulin hoopis tuppa ja mõtlesin, et saan ühe kodutöö tehtud, aga kussa sellega. Jõululaupäeval sai ühega enam-vähem ühele poole, teisel pühal sai järgmine saadetud. Nüüd higistan järjekordse kallal.
Proovin nüüd edasi. Pärast kartulikrõpse, mandariine, kohvi, küpsiseid on keeruline, aga peab olema teostatav, sest nii palju muid ja huvitavamaid asju on teha. Prioriteedid peavad ikkagi paigas olema, onjo.
Prioriteedid juhivad mu loodetavasti uuesti eksamitööd kirjutama, et saaks homme rahuliku(ma) südamega aastavahetuseks ära sõita.
Ahjaa. Lund on pisut üle poole meetri. Traataias paistab üks ruudurida, mõnes kohas mitte ühtegi. Mul on nüüd publish post nupu värvi lumelabidas ja sama värvi pisike kirves. Tundub käes väga kerge, nagu polekski teist. Mis mul veel on... Las ma mõtlen. Uus gaasiballoon. Kaks paari tutikaid vilkasid. 200 grammi vahvlitorusid, kolm masinatäit triikimata pesu, soe tuba, mustade kõrvadega kassid, kilekotike müntidega, jahtunud kohv, raamatukogu võlg, melanhoolne meeleolu, laenatud Krulli ja Kripsi raamatud, üks kinkimata jõulukink, paar üleliigset kilo, pidev ninaverejooks. Jagub ühesõnaga. Nii et küllalt saab.
Ja nüüd uuesti analüüsima analüüsimatut.
Sildid: Kiiksud
Kirjutas Kriux kell 10:52 PM
