Nutan, kui tahan

Igakord, kui "Klassi" vaatan, siis pisarad jooksevad. Mis värk on? Liiga kaua õppinud ja õpetanud? Ma ei saa aru. Jumal tänatud, et ma seda seni veel avalikus kohas pole teinud. Kesse seda ikka tahaks näha, kuidas ma näost punaseks lähen ja nina luristades nutma puhken.

Huvitav, kas K. seda üldse vaadata saab või hakkab paljalt sellele mõtlemisest ohjeldamatult pisardama?

***

Iseendast on ka hale. Reedel olin pärast tööd viis tundi raamatukogus, tegin kodutööd ja mõte oli valmis teha, et siis laupäeval maale minna. Ei jõudnud. Eile koristasin pool päeva, kütsin, raiusin tassisin, tegin kodutöid. Ikka valmis ei ole. Ilmselt on ikkagi asi selles, et ma ei saanud aru, mida tegema pidi. Saadan sellisena käki ära, nagu ta on. Uskumatu taandareng. Neljapäevaks on veel üht kodutööd vaja. Jälle ei saanud aru, mida teha on vaja. Pühapäevane kodutöö on õnneks tehtud.

Nii et paljalt mõtlemine sellele, et nädalavahetust justkui polnudki, kodutööd on käkjad ja pliit ajab sisse, ajab nutma. Rääkimata sellest, et pean koduloomadega lähema kuu jooksul arstile minema ja järgmisel nädalavahetusel on kool ja ülejärgmisel trenn...

Niu.