Feiliv mälu

Repliigi korras: mälu veab alt. Lugesin kuskilt, et Aare Pilv esitleb "Ramadaani" või räägib sellest. Tahtsin kontrollida, mis laadi märkmeid selle kohta tegin ja avastasin, et pole midagi üles kirjutanud. Teatav ja arvestatav pettumus, kuna see oli üks suvelugemistest keset ülimat teadustihedat teksti (Under ja toimetajatöö). Kuskile ja midagi ma kirjutasin... Ainsana tuli meelde see, et soovitasin raamatut K.-le: "Aare Pilv andis välja oma Itaalia-reisikirja ("Ramadaan"), kus ta kirjeldab paljusõnaliselt Roomat (talle ei meeldi), Firenzet (meeldib rohkem), Napolit jne. On selline päevikulaadne ja arutlev, vahel küll laused väga pikad ja pisut (liiga) kujundlikud, aga ma usun, et Sulle meeldiks."

Ja loomulikult on mu arvutis olemas "Ramadaanist" pärit playlist. Tegelt ka, ma guugeldasin laule, mida tekstis elamisel (nädsa, kirjandust saab elada, mis veidralt romantiline mõte) kasutati.

Et oli helgust ja oli selgust, natuke käis närvidele ja siis läks jälle ludinal ja lasi ennast nautida. Luges end ise vist. Distantsilt (lugesin keset juulikuist ropppalavat ja higist tilkuvat Tartut) on teatud detailid meeles, aknast avaneva vaate kirjeldus (kujutan suht reaalselt ette, milline see olla võis), hommikuse sigareti ja suitsu lõhn (jällegi, meeleliselt tajutav kogemus), kohtumised Eesti kunstnikuga (ei teagi, miks need meelde jäid), kummaline põhimõte pühakotta pääsemise eest mitte maksta (Itaalia ja pool muust Euroopast on täis kirikuid-kabeleid, millesse pääsemise eest tuleb maksta! Saan aru põhjusest, aga kultuurkihit hindama õppinuna tahaks ikkagi... Noh. Sixtuse kabelisse, noh. Ja mujale.)

Ma ei tea. Mul on ikkagi tunne, nagu oleksin kuskile veel kirjutanud. Kas või sellest, kuidas ma selle laenutasin (mingile tädikesele Lutsus raamatukoguhoidja soovitas, et uus raamat jne ning ma kasutasin kohe juhust ja laenasin teise uhiuue ja trükivärvilõhnalise eksemplari). Kummaline.

Ilmselgelt annab kogu kaheksakuine paaniline lugemine end tunda. Panite tähele - kaheksakuine - mitte üheksa- ega kümnekuine. Õige. Olen pisut küllastunud ehk pole 3 nädalat ühtki raamatut otsast lõpuni läbi lugenud. Öökapi raamat (öökappi mul muidugi ei ole, aga seda sorti raamatuid küll) on muidugi kogu aeg olemas olnud. Õigupoolest on neid mitu. Kui täna loetava raamatu läbi saan, siis elan oma raevu siin samas välja. Ausalt. Umbes 13. leheküljest saadik ohin, pillun raamatut käest ning tahan raamatukogu raamatut sodima hakata. Fakk, ma ei saa aru, kas on raske kirjaoskajast sõber hankida? Toimetajad tänapäeval võivad olla kahjuks kirjaoskamatud (ja mitte vähe nagu selgus).

Niisiis. Annan endale ikkagi lubaduse järgmisest aastast oma lugemispäevikut siin edasi pidada. Et saaks friigilt selgust luua. Ja teatriasjad üritan ka joonele ajada. Mingi 10 lavastust on üles kirjutamata :D

Pfff. Saaks ainult milleski korda luua. Nimekirju teha. Nummerdada. Skeemi joonistada. See aeg on käes.