Updeit: das oirokalkulaator ist hier. Loodan, et töötab kah. Kampaania on igatahes küll kirjaoskamatult pealkirjastatud "Tere euro!" Ma ei hakka märkima, mida ma ütte eraldamise reegli eirajatest arvan...

A noh, mudu on Eestis kena elada.

Feiliv mälu

Repliigi korras: mälu veab alt. Lugesin kuskilt, et Aare Pilv esitleb "Ramadaani" või räägib sellest. Tahtsin kontrollida, mis laadi märkmeid selle kohta tegin ja avastasin, et pole midagi üles kirjutanud. Teatav ja arvestatav pettumus, kuna see oli üks suvelugemistest keset ülimat teadustihedat teksti (Under ja toimetajatöö). Kuskile ja midagi ma kirjutasin... Ainsana tuli meelde see, et soovitasin raamatut K.-le: "Aare Pilv andis välja oma Itaalia-reisikirja ("Ramadaan"), kus ta kirjeldab paljusõnaliselt Roomat (talle ei meeldi), Firenzet (meeldib rohkem), Napolit jne. On selline päevikulaadne ja arutlev, vahel küll laused väga pikad ja pisut (liiga) kujundlikud, aga ma usun, et Sulle meeldiks."

Ja loomulikult on mu arvutis olemas "Ramadaanist" pärit playlist. Tegelt ka, ma guugeldasin laule, mida tekstis elamisel (nädsa, kirjandust saab elada, mis veidralt romantiline mõte) kasutati.

Et oli helgust ja oli selgust, natuke käis närvidele ja siis läks jälle ludinal ja lasi ennast nautida. Luges end ise vist. Distantsilt (lugesin keset juulikuist ropppalavat ja higist tilkuvat Tartut) on teatud detailid meeles, aknast avaneva vaate kirjeldus (kujutan suht reaalselt ette, milline see olla võis), hommikuse sigareti ja suitsu lõhn (jällegi, meeleliselt tajutav kogemus), kohtumised Eesti kunstnikuga (ei teagi, miks need meelde jäid), kummaline põhimõte pühakotta pääsemise eest mitte maksta (Itaalia ja pool muust Euroopast on täis kirikuid-kabeleid, millesse pääsemise eest tuleb maksta! Saan aru põhjusest, aga kultuurkihit hindama õppinuna tahaks ikkagi... Noh. Sixtuse kabelisse, noh. Ja mujale.)

Ma ei tea. Mul on ikkagi tunne, nagu oleksin kuskile veel kirjutanud. Kas või sellest, kuidas ma selle laenutasin (mingile tädikesele Lutsus raamatukoguhoidja soovitas, et uus raamat jne ning ma kasutasin kohe juhust ja laenasin teise uhiuue ja trükivärvilõhnalise eksemplari). Kummaline.

Ilmselgelt annab kogu kaheksakuine paaniline lugemine end tunda. Panite tähele - kaheksakuine - mitte üheksa- ega kümnekuine. Õige. Olen pisut küllastunud ehk pole 3 nädalat ühtki raamatut otsast lõpuni läbi lugenud. Öökapi raamat (öökappi mul muidugi ei ole, aga seda sorti raamatuid küll) on muidugi kogu aeg olemas olnud. Õigupoolest on neid mitu. Kui täna loetava raamatu läbi saan, siis elan oma raevu siin samas välja. Ausalt. Umbes 13. leheküljest saadik ohin, pillun raamatut käest ning tahan raamatukogu raamatut sodima hakata. Fakk, ma ei saa aru, kas on raske kirjaoskajast sõber hankida? Toimetajad tänapäeval võivad olla kahjuks kirjaoskamatud (ja mitte vähe nagu selgus).

Niisiis. Annan endale ikkagi lubaduse järgmisest aastast oma lugemispäevikut siin edasi pidada. Et saaks friigilt selgust luua. Ja teatriasjad üritan ka joonele ajada. Mingi 10 lavastust on üles kirjutamata :D

Pfff. Saaks ainult milleski korda luua. Nimekirju teha. Nummerdada. Skeemi joonistada. See aeg on käes.

Rutiinifriik raamatukogus

Argipäev on väsitav, rutiin tambib, aga samas on tervitatav. Kui sellest kõrvalekaldumine kas või kõne alla tuleb, tahab paanika maha murda.

Tõestan väidet. Lutsu raamatukogus oli 2. korrusel oli ukse lähedal riiul, millel oli viimasel ajal ilmunud eesti ilukirjandus. Paar viimast aastat olen sealt kummalisevõitu, ent põnevat ja intrigeerivat lugemist koju tarinud. Võiks öelda, et uuema eesti ilukirjandusega olengi seetõttu kursis, et selle riiuli ees tunde kükitanud olen. Kui ma viimati rampsi läksin, avastasin ma vanast tuttavast kohast ulmekirjanduse. Kohe terve riiuli. Kergelt kattusin külma higiga, kuid astusin paar sammu edasi siiski. Selgus, et sealgi oli kõik tavapärasest erinev. Ja siis läksin saali poole ning nägin, et kohustusliku kirjanduse riiuli asemel laiutab miski muu, mis pole kohusutusliku kirjanduse lõhnagagi. Kuulsin, kuidas üks proua küsis, kas ajaviiteromaane enam rampsis polegi, ta juhatati kuskile saali sügavustesse. Saanud innustust, küsisin, kus see riiul on, mis muidu ukse vastas oli. Vastuseks sain, et seda riiulit pole enam, kuna nad jagasid alfabeedi alusel raamatud laiali ning kõige uuemaid saab ju nendes püstriiulites eksponeerida. Ma ei taha nüüd midagi halvasti öelda, aga noh. Selles mõttes, et kaasaegsele kirjandusele tehti karuteene. Tõsiselt. Ma never ever ei lähe ise alfabeedi alusel otsima Afanasjevit, Juurt, Leeri ja sadat muud tegijat, kes mulle muidu näppu on sattunud. Või polegi need laenutamist väärt? Ühesõnaga. Ma sain tõelise paanikahoo, koos kurku tulvavate pisarate, peavalu ja muu sarnasega. Õnneks sain oma ühe pimesi rabatud raamatu kätte ning tormasin trepist alla, samal ajal pisaraid neelates ning kehale korraldusi jagades, et mitte keset rampsi pillima kukkuda.

Kas moraal on see, et vana kord peaks tagasi tulema või hoopis see, et ma ei ole paanikast üle saanud või hoopis, et kõik on m...d ja mina olen ainus tark, ma veel ei tea. Küllap ma ühel hetkel välja mõtlen. Või hoopis laagerdub see teema koos teiste samalaadsetega kuskile minevikku, kust seda millegagi hiljem kokku riisuda ei anna.

Muidu. Õpside päev. Kurb ja peavaluline. Mõtlesin oma kõige-kõigematele õpsidele, mõnega sai isegi päeva koos veeta, teistele saatsin telefonitsi ja mõttes häid soove. Loodan, et nad said need kätte :D

Reedeõhtused hetked

Täna kohatud anomaaliad: üks kõdunemist alustanud vaip (?), kolm kuni neli särki (???), täis ja suletud 1,5 pudel Vichy vett (?????), umbes kolmsada erinevat kilekotti, umbes kuussada erinevat kommi- jmt paberit, kolm sisalikku (vesilikku? või oli sama loom?), lugematult sipelgaid, vaklu ja kõikvõimalikke erinevaid putukaid, peotäite kaupa klassi, naelu, erinevaid viile (kas meie hulgas on murdvaras?), paar ukselukku, kilukarpi, sinise värvi purk. Taustal kahe aasta jooksul riisutud lehed, kastanimunad, lõigatud roosioksad, juuritud must- ja punasesõstrapõõsas, pool õunapuud, kahe aasta õunajunnid (nii umbes pool tonni :D). Ahjaa, selle kõige sees püherdav väike kiizu, varbavaheplätudega Kr, käes vigel, mille harupikkus 10 sentimeetrit, ning loomulikult õunte käärimisprotsessi kirbe lõhn, sääsehordide kumin ja verajanulised nokad. Ilgelt paksud ja usinad vihmaussid olid ka.

Ah, et mis ma tegin? Ma kaevasin kompostihunnikut (strateegilised mõõtmed: laius umbes kaks meetrit, pikkus umbes viis meetrit, kõrgus olenevalt asukohast kuni 60 sentimeetrini nn nullpunktist).

***
Muide, hästi läheb. Sain kiituskirja, piibelehti, kõne ülemuselt, kõhuvalu ning nostalgialaksu. Peaaegu on vaheaeg.

***
Minu pätakad teevad homme esimese eksami, hea, et minu aine esimesena läbi saab, võtab ehk minul pinged maha, pätakatel pole pinget vist olnudki (tublimad välja arvatud muidugi, sest nemad pabistavad kõigi eest).

***
Loen tagantpoolt ettepoole Doris Kareva "Dekat". Hoopis teine raamat tundub olevat. Võib-olla ongi? Lugemishetked on olnud ootamist väärt.

***
Ilus.

Kui noored kuked kirevad...

Järgnev võib, aga ei pruugi olla fiktsioonalne ja skisofreeniline minajutustus.

Läksin mina, läksin mina... noh enam-vähem kõige põnevamasse kohta, kuhu ma üleüldse sattuda olen lootnud. Ei tasu lootusi üles kütta, sest külaskäik, mida ma pikalt planeerinud ja millele kõvasti panustanud, kestis umbes 30 sekundit ja siis teine 30, et kiirelt lahkuda. Faktiliselt ei saanud see veel alatagi, enne kui oma õnnetu lõpu leidis.

Esialgu olen ma halva mängu juures näinud üsna mitut plussi. Näiteks jõudsin enne politseipatrulli tulekut osavalt kogu oma seltskonna uksest välja ning kohale kihutavast patrullautost vastassuunda minema toimetada. Siis pisike prügikasti trip, millele pidime jätku tegema, sest tavaline urn ei mahutanud kogu vedelat prügi, mida kivisööjad koos taaraga kaasa vedasid. Leidsin suurema kasti, sinna lendas pisut üle kuue liitri, ptüi ühiku, kangemat ja lahjemat prügi. Koos sajatustega, miks ometi tuleb linn puhtana hoida ning miks pole lubatud koha peal alaealisena ise prügikäitlemisega tegeleda. Leian, et päris osav meetod viinakuradiga võitlemiseks, ptüi, prügiga, on see prügikasti visata. Igatahes tahan ma siinkohal öelda, et keegi sai väga õnnelikuks, sest kasvavad organismid ja elusloodus oli säästetud. Iseasi on see, kas need üldse säästmist ja päästmist väärisid. Ahjaa. Ainult kaks inimest 13 ei osalenud antud aktsioonis. Seevastu sain teada, kes kui palju maksid, milliseid marke kivisööjad eelistavad.

Pisut alla tuhande krooni ja pisut üle kuue liitri prügi käideldud, sai edasi minna. Ma ei ole kokku lugenud, kui suureks osutus saak, aga see oli umbes nii... Noh, igale pisike näkku kinnist prügi, liiter kanget prügi, lugematul hulgal poolikuid prügisid. Pidu kestis kuuldavasti hommikul kella seitsmeni. Diskolooks siinkohal "Iga kukk ei nuta..."

Ah, et miks ma ikka veel ennast välja elan. Minnes pahaaimamatult küsima nende tervise järele, kes kuradi haiged olid, sain veel ühe prügi omanikuks. Sel korral liitrine, korkimata ja lahjendamata.

Emotsioonitsen ainult korra. Tehtud.

Suht selline tunne on, nagu oleks nägupidi sita sisse pistetud.