Linn

Märkmeid jätkates... 9. detsembril vaatasin Vanemuises Robert Annus lavale seatud ja muusikaliselt kujundatud Martin Crimpi "Linna".

Sattusin teisele etendusele (ikka juhtub...), kusjuures me olime seetõttu juba ette muretsenud. Nii.

Põhimõtteliselt oli üsna tühjas Sadamateatris neli osatäitjat, minimaalne kujundus (metallist ratastel lükatav laud, mis mõneti lahkamislauda meenutas, kuid seal ka söögilaua jmt funktsiooni täitis, paar tooli, klaver ja klaveritool, diivanike ja oligi enam-vähem kõik). Kui praegu asju üles loetlesin, tundus neid jube palju, aga vaadates on pigem nn tühja lava tunne. Seda tühjust täidab kohati liig valju ja pealetükkiv muusika ja liigere ja silmatikkuv valgus. Lisaks sellele saatsid etendust hingematvad haisupilved, aga need ei tulnud (vist) lavalt, vaid kuskilt publiku hulgast, kus keegi enne etenduse algust hulgaliselt kohvi ja konjakit oli manustanud ja nüüd seda kõõksudes teistega jagas.

Mulle etendus meeldis! Selles mõttes, et ma nägin laval Maria Soometsa, keda oli huvitav vaadata. Žestid ja kehahoiak võlusid mind. Ma uskusin seda, mida ta Margus Jaanovitsile ütles, uskusin, kui ta üritas mehest või tülikast naabrinaisest (Kristel Leesmend) distantseeruda. Jaanovitsi esialgu ülbe- ja nilbevõitu alfaisane sai etenduse käigus saatuselt hoope, esialgu muutus justkui inimlikumaks, kuid siis omandas taas mingi omalaadse julmuse, millega end ümbritseva eest kaitses, samal ajal ümbritsevat ja ümbritsevaid rünnates, olgu selleks naine, naabrinaine, laps või oletatav sõber või kujutletav armuke.

Millest etendus rääkis? Etendus rääkis, nagu ikka, inimestevahelistest suhetest. Sellest, kuidas üks naine ja üks mees elavad oma igapäevast elu, kuidas mees kaotab töö ja ühtlasi tubli jupi mehelikkusest, kuidas naise elu on järjest huvitavam, kuidas laps üritab kõige selle juures lapseks jääda, kuidas veidrikust naaber end ise majuliseks kutsub... Ja lõpuks selgub, et äkki seda ei olnudki. Lõpp oli lame, tunnistan seda, muusika oli põhjendamatult vali ning pimenduspausid liiga pikad. Jah, Jaanovitsil oli vaja riideid vahetada, aga see ei teinud ootamist vähem tüütavaks, aga sellegagi harjus (üks paus oli nt 45 sekundit).

Keeruline on midagi rohkem lisada, sest pärast etendust arutasime seda vist mitu tundi. K. arvates oli tegemist täiesti sisutühja etendusega, kus näitlejatel oli piinlik laval olla, sest midagi polnud mängida. Vaidlesin vastu. Vähemalt selles osas, et isegi kui mingit (uut) sõnumit ei olnud, siis mu meelest said nad selle va vana sõnumi edastamisega edukalt toime. Ja endiselt leian, et asja ette läks Soometsa seni märkamata külje avastamine (habras on vist õige sõna). Ahjaa, üks väike tüdruk luges seal luuletust ka - väga ilmekalt luges :)

P.S. Ma ei saa aru, miks kavas on kaks korda ühtsama juttu?! Äkki ikka tasuks vaadata oma geniaalsed leiutised (ühel poolel on nimelt kokkuvoldituna Londoni metrookaart) enne müüki paiskamist üle?

P.P.S. Kui uksest välja läksime, kuulsime inimesi hädaldamas, et nad ei oska homme tööl öelda, millest etendus rääkis. Päris masendav oleks selle nimel teatris käia, et saaks tööl öelda, millest etendus rääkis...

Kuningas Richard Kolmas

Ilmselt olen ma maailma kõige aeglasem muljejäädvustaja. Käisin vaatamas täpselt kuu aega tagasi "Kuningas Richard Kolmanda" etendust (19.11.09 ajaloo tarbeks).

Nii. Inglane Barrie Rutter tuli ja tegi eestlastele vaatamaiseks ja osalemiseks oma kaasmaalase Williami tüki, teda assisteeris meie oma Williami parim asjatundja Maris Peters ning tal oli veel terve hulk igasuguseid muid asjamehi ja -naisi abiks, teiste seas Inglismaalt kaasa haaratud helilooja Conrad Nelson. Lavastamisprotsessis on olnud igatahes aukartusäratavalt suur hulk inimesi, sest ka tegelaste hulk on metsik - 19 näitlejat, kellele veel üks muusik lisandub. Sõnaga rahvahulgad saalivad Sadamateatris publiku vahel malelaual ning ikka vasakult sisse ja paremale ära või siis vahel harva vastupidi. Vasaku seina ääres rippusid kohe alguses ketid, millele hakati vastavalt reeturlike vandenõude arenemisele lisama märke sellest, kes parajasti tapetud on. Kahjuks olen nii rikutud vaataja, et arvasin kohe alguses, nähes osatäitjate ülikondadele - mehed nimelt kandsid pidulikke ülikondi, naised pidulikke kleite, sätitud siidsalle, et läheb sõlmimiseks. Sallid riputati kettide külge ja nii need laibad seal siis rippusid (noh, saadi vähemalt grotesksete nukkudeta hakkama). Totravõitu, aga visuaal erivärvilistest sallidest, mis kunstipäraselt õlgadele heidet või hõljuma riputet, seostus Pierre de Coubertin´i vaimuga ehk olümpiarõngad püha Shakespeare´i kastmes :D Need olümpiarõngad jäid mind segama algusest lõpuni ja seda lõppu ikka andis oodata. Lavastaja ütleb kavalehel, et ta jälgib teksti muusikat ning nii sünnivadki maailma eri paigus tema Shakespeare´id. Selle va teksti muusika tõttu olin terve esimese vaatuse sügavas hämmingus, kuna ma ei suutnud teksti mõista. Muidugi mõista olen tänu oma suurepärastele õppejõududele sünopsisega kursis, tean näitemängust pärit kujundeid ja tsitaate, aga see ei teinud konkreetse etenduse vaatamist nauditavamaks. Kuradi keeruline on jälgida, kui sõnu artikuleeritakse, nagu jumal juhatab ehk võõrkeelne lavastaja käsib. Täiesti otse öeldes ma haigutasin esimese vaatuse ajal ja samal ajal tundsin endale kaasa, et istun ja raiskan oma aega. Ma jõudsin selle jooksul üle lugeda kõik inimesed, kes saalis istusid, k.a publiku teenindajad, tegin väikese uurimuse ning avastasin, et minu vastas istuvate inimeste hulgas oli kaheksa meest, kaks inimest, kelle sugu ei olnud tuvastatav ning naisi vist 67 või 83 (vat olen nüüd kuuga unustanud). Sellel poolel, kus ma istusin ehk siis saali tulles vasakul, oli mehi tunduvalt rohkem, aga neid oli keeruline üle lugeda, sest ma istusin viimases reas ja enam-vähem eelviimasel kohal.

Teise vaatuse ajal ma enam inimesi üle ei lugenud, mind ei häirinud rippuvad olümpiarõngad, peategelase kohatised rollist välja langemised, suvalised retsiteerimised, mida ikka ette tuli. Teine vaatus oli kompaktsem ja läbi lavastatum, mängulisus tõusis keskmesse. Võib-olla see on loogiline, mida lõpule lähemale, seda pinevamaks, seda enam, et suhete ja salalepingute sõlimimine ei ole just kõige vaatemängulisem, vaid pigem salaja ja nn sahtliks tehtud, aga esimese vaatuse pettumus püsis kahjuks meeles. Keda esile tõsta ja keda jätta sellest 20-pealisest seltskonnast (etendus on nagu lohe, millel on päid nii palju kui sellega seotud inimesi, kusjuures päid tuleb kohe juurde, kui keegi maha võtta, tulevad kummituspead, mis küsivad, miks üks või teine tegelane on eemaldatud).

Kindlasti ei saa mainimata jätta nimitegelase kehastajat Jüri Lumistet. Väga turvaline ja etteaimatav valik! Väline joonis, millega Richard vaataja ette toodi, oli tuttav ning kohati aimatav, ma saan täiesti aru, millises olukorras tuleb oma kätt nii kramplikult hoida, nagu seda tegi vigane Richard, vigase jala kohta ei arva ma midagi head, ma arvan nimelt, et siin oleks saanud kostümeerijad midagi paremat ette võtta, et näitlejat aidata. Lumiste oli tüüpiline Richard, kes ei üllatanud. Ma ei saanud päris täpselt aru, miks ta vandenõu ette võttis, ta tegi seda justkui ükskõikselt ja igavusest, suurema osa ajast tunduski ta igavlevat. Nii et salasepitsematus (!) oli tegelikult mõningane üllatus - eeldasin vist sirgjoonelist negatiivsust, aga seda ei tulnud. Mitte et oleks positiivsus olnud, ei. Oli ükskõiksus ja kohatine "ah, las minna".

Meeldejäävamaim osatäitmine oli Hannes Kaljujärve Buckingham (keda kutsutigi Buckinhamiks u-ga!), ehtkaljujärvlik lahendus, mida oli huvitav jälgida, mõned žestid ja näoilmed on siiani hästi meeles (Kaljujärve imestust ja mõistmist jäljendav nägu on vaatamist väärt, pöörded samuti). Kütsari Clarence oli hea, aga sellest midagi tagantjärgi välja tuua, on keeruline. Ahjaa, kaks "külameest" oli ka Augsburgi linnateatrist Toomas Täht ja Võru linnateatrist Tarmo Tagamets. Miks nad seal olid? Vat selles ma päris kindel ei ole - võib-olla kiilasus kui märk? Kui viimase kohta või öelda, et üsna huvitav, siis esimesest ei saanud kohe üldse aru - sõna otseses mõttes, kuna ta seda va musikaalset Shakespeare´i aktsendiga esitas.

Tjah. Naised olid nagu ikka Vanemuise naised... Ehk siis Barabanštšikova, Jääger, Adlas, Soomets tegemas... Iseendid. Samal ajal nähes šikid ja modernsed välja (v.a Merca, kellel järjekindlalt mingite rõlgete muttide sajatavaid osatäitmisi otsa lükatakse, laskmata tal midagi muud teha (ega ma tea, võib-olla ta ei tahagi muud, aga kaldun arvama, et tegemist on nii tugeva naisega, kes võiks siiski esineda, selle asemel, et üht ja sama osatäitmist erinevas sõnastuses kümme aastat järjest esitada)). Ühesõnaga näitlejate pealt just kokku ei hoitud, isegi kostüümid paistsid silma kvaliteediga, aga noh, nagu lavastaja va lapsesuu kavalehel oln öelnud, olid tal ka suhteliselt vabad käed finantside osas - siis võis ikka kvaliteetsest materjalist kleite-ülikondi õmmelda küll. Ülikondade osas on igatahes Vanemuine nüüd mõneks aastaks varustatud, kuna neid on kasutatud päris mitemetes viimasel ajal nähtud lavastustes.

Ahjaa. Richardi kostüümi kohta peab muidugi mainima, et ilmselt ma polnud ainus, kes selles teatud II maailmasõja veriste juhtide allusioone nägi (ma ei teagi kummaga see mul rohkem seostus, kas Mussolini või Hitleriga, mingeid elemente oli mõlemast, kusjuures see kostüüm on juba varem kuskil nähtud, kus ei suuda ma kohe meenutada, aga küllap see mul varsti meelde tuleb).

Meeldejäävamad stseenid olid lavastuse alguses ja lõpus - Lumiste ja Barabanštšikova ja Soomets ning lõpus Bosworthi lahing, mis aegluubis vaatajate ette toodi (malemängu kujund, näitlejad "sõitsid" ringi ja võitlesid). Kui lavastaja tahtis dünaamilisust, musikaalsust ja metalsust, siis minu arvates ta saavutas selle just neis mainitud stseenides. Enamasti jäi tema kavatsus aga realiseerumata. Antud etendus oli poolik. Kuni ma ei ole seda teist või kolmandatki korda näinud, et julge ma öelda, kas kogu lavastus oli poolik. Igatahes oli selles korraga liiga palju ja liiga vähe - inimesi ja punnitust palju, aga tulemust, mida nautida ja huviga jälgida vähe. Kui arvestada, et inimesed käivad siiski üht etendust vaid korra vaatamas, siis ilmselt nad ei saa sellest vau-elamust. Omamoodi märk on kindlasti maha pandud - ikkagi esimene inglane Eestis Shakespeare´i kallal. A tahaks veel midagi.

P.S. Muide, kole keeruline on ikka värsskõnet edastavat näitlejat USKUDA.

Lumevalgus... kanapimedus

Lörtsin klassikuid. Mul päris vähe käib pinda, et Kõrveküla kergliiklusteel on viimase kahe kuu jooksul põlenud tänavavalgustus täpselt iga kolmanda posti otsas. Tegemist ei ole Vene-aegsete hajusate plönnidega, vaid ultramoodsate ja übersäästlike punktvalgustitega. Mis tähendab, et nad valgustavadki pisikest punkti täpselt oma nina all. See selleks.

Ma olen juba harjunud oma kanapimedusega ja tean, et pisut kisub paremale, kui pimedas jooksma minna (kraavi poole), aga ma olen siiski arvestanud, et iga x meetri tagant põleb mingigi seasilm, mida ma orientiirina saan kasutada ehk siis saan selle põhjal aimata, kas keegi tuleb mulle suurel kiirusel vastu või kruiisin mina ainukese lollina. Tänane õhtu tegi nõutuks. Keegi härra või proua on võtnud nõuks kustuda esimeselt lõigult - esimene kilomeeter - tuled nii, et põlema on jäänud kolm laternat, kusjuures kolmas on tegelikult autotee ääres ning ei puutu üldse asjasse. Mul ei ole väljaõpet taolise taktikalise võitluse tarbeks! Ausalt. Täna kaalusin mõttes, et muretsen endale öövaatlusprillid ja hakkan vastutulijaid seega rohelistena nägema ning üsna pea iseennast mingi sõjamängu virtuaalse tegelaskujuga samastama. Ei taha tegeleda käsikaudu jooksmise ja lähivõitlusega selleks, et tervislikke eluviise harrastada ehk siis päevast stressi jooksurajal välja higistada. Päh.

Pange tuled põlema, ma ütlen. Mulle juba väiksena ei meeldinud, kui pimedaks läks ja tuled ära kustutati. Tuli pidi magamise ajal ka põlema, sest äkki ma oleks ärganud ja mitte midagi näinud, sest pimedus võrdub minu jaoks mitte midagi nägemisega. Nägemis- ja kuulmismeel on mul nimelt juhtivad ning igasugused häired nende töös, segajad jmt ajavad mu hulluks.

Tahan tagasi valgusreostuse aegu, kohe! Seda enam, et kergeka kõrval paistab üks pooleli jäänud kinnisvaraarendus, mille ees säravad keset middle of the nowhere´i kümneid tulesid... Rääkimata Klaabu lasteaia juurde paigutatud naeruväärsetest postidest, mis muudavad selle tänavalõigu seal valgemaks, kui see päeval on (kusjuures majas kaks sammu edasi ja tagasi jäävad viiekümne meetri pikkused pilkasesse pimedusse maetud tänavalõigud, kus ei ole kõnniteed ja mida kasutatakse aktiivselt, kuna inimesed liiguvad sealt kaudu poodi ja bussipeatusesse).

Ja pealegi. Peaminister tahab ka trenni teha, ta ei saa ometi pimedas käsikaudu suusatama hakata, lootes, et keegi ette ei jää, sest ta on peaminister ja teda näevad kõik niisama. Või on ta meil tõesti teiselt planeedilt ja helendab pimedas ning omab öönägemisvõimet spetsiaalse välispidise varustusetagi?

Loetud

Vahepealsed kolm nädalat on toonud lugemisse ootamatuid pöördeid. Nimelt on kohkir tõttu olnud Pratcheti maania.
* "Johnny ja surnud" on 12-aastasest poisist, kes avastab, et ta näeb ja kuuleb surnuid. Loomulikult peab ta neid siis aitama, kuna nende elupaika ehk surnuaeda tahetakse ehitada väga kasulik hoone. Johnny koos sõpradega üritab asju nii ajada, et teda ennast hulluks ei peeta, aga samas ta saaks aidata neid, kes ise ennast aidata ei saa. See oli lõbus ulmeraamat, mis siis, et tegu on tõsise teemaga. Mu meelest sobib üsna kenasti juba umbes 6. klassi lastele, seda enam, et see seletab üsna pehmelt, et surm on loomulik.
Hinnang: 8/10st.

* "Relvis mehed" oli raamat, mida lugedes sain aru, et mulle meeldib Pratchett (jah, paar kuud tagasi ma soigusin, kui jama oli "Head ended"!). Igatahes Sam Vimes oli tegelane, kes suutis mind pidevalt naerma ajada. Sain teada, mida tähendab rahandus-geograafiline eriarvamus. See on teistsugune arusaam sellest, kus asjad, sh raha, peaksid olema: "Ta arvab, et see kõik peaks olema tema taskus." (lk 112) Või siis, miks inimesed naeravad, nähes klouni: "Ükski kloun polnud naljakas. Selles oligi klounide mõte. Inimesed naersid klounide üle, aga ainult närvilisusest. Klounide mõte oli selles, et pärast nende vaatamist tundus kõik nii nauditav. Tore oli teada, et kellelgi läheb sinust hullemini. Keegi pidi olema maailma tagumik." (lk 125)
Hinnang: 8/10st.

* "Öövahtkond" oli taas Sam Vimesist ja tema ajarännust. Õnneks lugesin raamatuid õiges järjekorras, nii et ma teadsin, kellest ja miks ta seal räägib. Võrreldes eelmisega pisut venivam teos, kahtlemata huvitav. Mental note: Pratcheti pealtnäha lihtsakoelised ja absurdsed raamatud õpetavad alati midagi. Kusjuures enamasti lihtsalt ja keerutamata, isegi pisut lapiti pähe lajatades. Headust ja hoolivust :D
Hinnang: 8/10st.

* "Eric" oli pubekast poisist, kes kutsus omast arust välja deemoni, et 1. saada rikkaks; 2. saada valitsejaks; 3. saada naisi. Kahjuks läks tal kõik untsu, kuna osava deemoni asemel sattus talle äpardunud võlur teele ette, keda kõigele lisaks jälitas tema sajajalgne pagas (pirnipuust kirst), mis tõttöelda üsna kasulikuks osutus, kuna aitas neid üsna mitmest äpardusest välja. Põgenedes igasugu sekelduste eest, mis muide oli võluräpu põhitöö, sattusid nad muuhulgas ka põrgusse, milles põrgut valitsev kuningas oli muudatusi läbi viinud ehk siis oli ta leidnud midagi, mis tõepoolest piinab ja kurnab - igavus.

"Nüüd ta mõistis, mis oli see, mis igavuse nii ahvatlevaks muutis. Selleks oli teadmine, et nurga taga toimub palju hullemaid, ohtlikult erutavaid asju, ja et sinuni need ei ulatu. Igavust saab nautida ainult siis, kui seda on võimalik millegagi võrrelda.
Siin aga oli lihtsalt igavus igavuse otsa, pidevalt edasiveniv tüdimus, mis muutus lõpuks suureks purustavaks sepahaamriks ja halvas iga mõtte ja taju ning tagus igaviku lõpuks millekski flanellitaoliseks." (125)

Aheldatud Prometheus oli hädas, et kotkas ta maksa ei nokkinud, vaid rääkis oma songa operatsioonist, Sisyphos pidi kuulama päevade kaupa suurte esemete tõstmist ja liikumist sätestavaid tervise- ja turvaeeskirju. Igavus!
Hinnang: 8/10st.

Ühesõnaga ma enam ei ütle, et Pratchett this and Pratchett that. Tegemist oli autoriga, keda tuli 1) lugeda palju; 2) lugeda järjest.

* Kohkir lainel taaslugemisel Eno Raua "Kalevipoeg" (õpetaja, mis ta nimi oli? ei, mis ta perekonnanimi oli?), mis oli nagu ikka kiire ja kerge.
Hinnang: 7/10st.

* Samas sarjas Antoine de Saint-Exupery "Väike prints", mida ma nautisin. Nutsin ja nautisin. ON üks raamat, milles lihtsate sõnadega öeldakse palju ning tehakse seda armas süütul ja tagamõteteta moel. Muidugi seal on tagamõtted, peitpildid ja alltekstid, aga need on positiivse sõnumi edastamiseks. Igal korral kui seda loen, hakkan lõpuks nutma. Kui väike prints selgitab, et tema surm on loomulik, et sureb vaid kest, mitte hing, siis ei oska muud teha, kui pisaraid valada.
Hinnang: 10/10st.

* Mu hea kolleeg soovitas lugeda teost, mida ta ise lugenud ei olnud :P Jerry Spinelli "Tähetüdruk" kõneles koolis hakkama saamisest, teistsugune olemisest, vooluga kaasaminekust ja siis taas iseendaks saamisest. Mmm. Pisut lihtsustatud, aga iseenesest usutav. Kahjuks ma näen selliseid asju igapäevaselt. Ma saan vaid mõelda, et annan iga päev endast midagi, et olukord muutuks.
Hinnang: 7/10st.

* K. rääkis kunagi suvel, et ta luges üht raamatut, mis rääkis tema elust. Võtsin selle ette, aga lugema ei suutnud hakata. Paar nädalat tagasi "neelasin" korraga alla Dino Buzzati "Tatarlaste kõrb". Mnjah. Lugu noorest mehest, kes satub armeeteenistust pidama kõnnumaale, kõrbe servale. Mehed, kes seal pikemalt on olnud, on rutiinis, ei taba aastate möödumist, ootavad kõrbest rünnakut, pettuvad, kui seda ei tule, kaotavad sõpru, saavad halle juukseid. Elavad, ootavad, surevad. Vaadates ääretut kõrbe, kus liigub kõrberohi, ehitatakse tee ja lõpuks saabub vägi. Peategelane aga kuulsusrikkalt võidelda ei saa, tema elu on juba läbi. Ühesõnaga oodatakse midagi, mis ei tule, selle asemel on elu möödunud. Ma ei tea, kas tühja läinud... Ootusest, pettumusest ja igapäevasest sehkendamisest raamat räägibki. Kole, aga elu ongi selline... Veel üks raamat sarjast "Klõuni silmaga".
Hinnang: 7/10st.