eXTReMe Tracker

28. jaan 2007

Aeg tuleb, aeg läheb

Pühapäevad on parimad sissekannete tegemiseks. Et kõik ausalt ära rääkida (:P), siis tuleb mainida, et on üks põrgulik nädal olnud. Tormamine, vingumine, hüsteeriliselt rõõmus ja kurb olemine, meeletute reisikirjelduste koostamine, mütsiga lööma minevate tundide andmine. Kiire. See on nüüd see rutiin, mille puudumisest ma veits aega tagasi siia kirjutasin. Kas ta just selline pidi olema... Kes seda nüüd teab. Alati mõtlen, et eks aeg hiljem näitab, mis oli õige ja mis vale. Ja küllap siis saab järeldusi teha. Noh, ma mõnikord teen ka, ausalt. Arutlemine ja järelduste tegemine on üks minu lemmiktegevustest. Tõsiselt, niisama arutlemine ei paku eriti pinget, ikka peab see va iva ka välja tulema.

Kolmapäeval käisin koos kolleegiga kontserdil. Mnjah. Kuulamas Eesti-Soome sümfooniaorkestrit. Mis siin ikka pikalt, tore, et sai käidud. Neljapäeval tähistasime Krisi uut korterit ja veel tagantjärele sünnipäeva. Väegade vahva, nagu ikka gängiga koosviibimised. Reedel olime Käshiga teatris "Tähed hommikutaevas" vaatmas ning eile käisime sel talvel esimest korda Kuutsemäel. Sain käe valgeks või jala lumiseks, oleneb kuidas vaadata, mäesuusatamises. Lumelauad olid lihtsalt välja renditud :( Algul mõtlesin küll, et noh, pole nagu minu teema, aga lõpus oli juba päris tore, nii et võib-olla teinekordki suusad laua asemel.

Ja nüüd on pühapäev. Arvestades päevakest, peaks tegema pannkooke, aga noh... Kes teab, võib-olla teengi. Et hommik oleks ilus ja nädalavahetus täie ette läheks :P

Lumi on ilus.

22. jaan 2007

Pakime

Igasuguseid asju pakime. Mõtteid eelkõige. Paigutame need riiulisse, sahtlisse, mälu tagumistesse soppidesse ja loomulikult paneme kleepsud koos märksõnadega juurde. Et kui ikka vaja on mõttekildu, siis kenasti ja kiiresti üles leiaks. Muidugi ei unusta ma sahtleid lukustamast. Ikka lukku, et keegi sisse piiluda ei saaks, ise kaasaarvatud.

Tegelikult on mingi räme orgunn. Reisimise oma. Natuke võtab kõhedaks, aga natuke on teinud ka ükskõikseks. Eks näis, mis saab. Märtsikuisel vaheajal aga olen mina Rootsis. Ei mingit jalad seinal passimist. Lihtsameelsed lapsed kaasas. Ise lihtsameelne ja lapsed ka. See selleks. Veel pakkima ei kiirusta, aga neil on juba kajutidki jagatud :P

Eile lugesin Narnia kroonikate esimese raamatu läbi "Imetegija õepoeg" C. S. Lewiselt. Selline kummaline oli. Ehk siis maailm oli nii ilus ja hea. Kuidagi meenutas Astrid Lindgreni "Vendasid Lõvisüdameid". Selline natuke kurb, aga Lewise raamat on erinevalt Lindgreni omast positiivse lõpuni viidud. Ehk siis teise maailma minek ei tähenda surma. Kuigi jah. Paari aasta tagune enesetappude analüüs annab siiani tunda. Lewise raamatus on neid maailmade põkkumise kihte palju. Ühesõnaga Pratchett ja Tolkien ja Harry Potter. Üks ja sama seltskond. "Alice imedemaalt" ka veel samasse potti ja saaks kena analüüsiobjekti, kus uurimist oleks kena magistritöö jagu, ma arvan. Naiivselt kujutet jumalast tahtsin veel kõnelda. Maailm on ilus ja hea. Aga kurjad võimud on sisse söönud end. No ma ei tea. Kui piipblimüüte selle teose kaudu selgitada, siis jah, võib. Aga kujutage nüüd ette, et laps loeb Narnia lugusid enne, kui kuuleb maailmaloomise teisi ja meie kultuuriruumis primaarset müüti (VT)? Ei ole just kena hakata siis selgitama, et päris nii see nüüd ei ole, et piibel kirjutati "Imetegija õepoja" järgi. Kusjuures ma arvan, et sellisest küljest asjadele lähenemine on tänapäeva maailmas täiesti võimalik. Ausalt. Küllalt on ateistlikke ning religiooni suhtes täiesti ükskõikseid peresid, koole, riike. No võta nüüd kinni. Religiooniõpetust kui sellist vaja pole, aga tervemat, st laiahaardelisemat maailmapilti on vaja kohe hädasti.

Mis ma siin üldse plõksin. Eile tegin nii raske lugemiskontrolli valmis, et lapsed, kes raamatut lugenud olid, ei julgenud täna vastata, kartsid hätta jääda ning ütlesid, et neil on lugemata. Hakkan vist mõrrastuma. Kusjuures ise tunnen ennast hästi, sest isegi raamatut lugemata oli lõppkokkuvõttes - nagu üks taibu mulle tõestas - võimalik töö ausa kolme peale ära teha. Aiiiaaa.

Vat nii. Selg valutab. Koledasti. Radikuliit või lihtlabane külmetus. Ise kahtlustasin üle puhkamist nädalavahetusel. Ikka juhtub, et istud arvuti ees või lamad voodis ja unustad end liigutamast :P

21. jaan 2007

Filmid

Tjah. Ma olen filme vaadanud. Ja mitte vähe. Ehk siis palju. Alustasin öösel "Bridget Jones" teise osaga ja jätkasin täna "1984" ja "Brave new world" hitikestega. Aiiiiaaaa. Silm on pisut-pisut valus juba. See-eest on puhkus täie ette läinud :P Kui täna veel vara magama lähen, siis on plaan täidetud. Nii et cross your fingers...

18. jaan 2007

Teatrisse!

Nii. Teatripiletid 29.01. "Täismäng" Vanemuise suur maja kell 19.00 koos Käshi ja Katuga. Just-just. Ärge unustage. Ja siis veel mõned etendused koos Käshiga (reedel, 26. jaanuaril ja neljapäeval, 1. veebruaril). Nüüd veel põrguinglitele ka piletid ja siis on asi vaska.

Aitäh!

P.S. Me tantsisime eile. Oi, kuidas me tantsisime. Mul on isegi soolo selge. Kaks minutit enne pealeminekut sain selgeks. Rahvatants on lahe!!!

16. jaan 2007

Koblunn

Tuletis tänasest päevast: koblunn, kobla. Pärineb sõnast kopp, koblakas. Kasutasin 9. klassis ühe noormehe poole pöördudes. Mispeale härra esimesest pingist viskas sammaldunud killu, et vaata, õpetaja, kopajuhtidel on elu raske, neil on ju kogu aeg kopp ees.

Rahu. Uimasus tegelikult. Viigitud-triigitud, tv täidetud ja kaotatud. Mida veel tahta? Pisut šokolaadi kuluks ära, aga ettenägelikult pole seda varunud. Aiaaaaa. Tuli meelde, et ostsin küll. Mis tähendab, et kogu eelnev tundidepikkune võitlus on olnud kasutu. Head isu.

15. jaan 2007

Täna siis lõpuks see juhtus... Magasin hommikul sisse. Õnneks jõudsin siiski õigeks ajaks tööle, sest takso 1 oli väga abivalmis. Pole paha, eks. Poolteist aastat sissemagamata ja siis kenasti, kosh. Eile õhtul oli tantsimine ja siis koju tulles ei saanudki aru, mis kell on. Üheteistkümne ajal läksin hambaid pesema, aga siis Käsh ikkagi küsis matuste kohta ja siis jätkus juttu mitmeks tunniks. Mis tähendab, et üleüldisele üleväsimusele siis veel lisa ning väike 74-kroonine taksoarve oligi sündinud.

Matusest ma küll nüüd kirjutama ei hakka. See oli, nagu ikka matused on. Lisaks siis meie perekond, keda kogunes üle 40. Ohjah.

Tüütu. Juba jälle, eks. Ebnaormaalne, aga kiirus on jälle taga ning ei jaksa mõelda. Tahan rutiini, rahu ja vaikust, aga no mitte ei saavuta seda ka sel nädalal.

Tahan. Igasuguseid asju. Asju vähem kui emotsioone. Va hinge- ja vaimutoidust jääb napiks. Mingid veidrad mõtted on ka veel tulnud. Ilmselt süüdi kõik need toredad inimesed, kes ümberringi kõhukesi kasvatavad.

11. jaan 2007

Mitu siis?

Hämmmmmm.... Hämming. Tuli meelde, et teatrist ja raamatutest hakkasin kunagi kirjutama, et meelde jääks, mida ma lugenud olen ning umbkaudu teaks, palju aega ma nende peale kulutan... Ja vaata raiska, ma pole ju kuskile kirjutanud ühtki numbrit jne... See tähendab, et asjast ülevaadet saada, peaks kogu blogi läbi vaatama, mis on ebanormaalne. Plaan läks luhta. Mis tähendab, et edaspidi jääb vastavasisulisi sissekandeid vist vähemaks, sest noh, kui rattad läinud, las siis läheb vanker ka. Kusjuures see nii repliigi mõttes. Klassi ees ükskord lihtsalt hakkasin mõtlema, et kui palju jne... Et siis saaks ausalt vastata ja mitte liialdada. No ikka tuleb siis nüüd ju niisama sokkida.

Ma mõttes tegelen tegelikult sellega, et kas matustele tuleb lilled kaasa võtta või kuidas... Ja üleüldse ei kujuta ette, et mismoodi see maaleminek toimub. Kummaline kuidagi on ju koju minna. Pole emaga terve nädala jooksul rääkinud, lihtsalt selline tunne on, et hakkan kohe nutma, kui talle helistan ja siis nutab tema ka... Njah. Mul tuleb seda kirjutades juba nutt peale. Oijah. Ühesõnaga tahaks koju ja tahaks selle nädala feigist lahti saada. Alates esmaspäeva õhtust olen selline. Ja samas - selle sama juba mainitud nutuhirmu tõttu - ei taha minna. Jälle ei oska endaga hakkama saada. No kuidas? Mul hakkab tekkima päris suur kõhedus juba. Tuleb väga raske nädalalõpp.

Call me stuped

Lugesin just Sass Henno "Mereröövlimängu" ja nagu ikka lugedes väga häid lugusid, pisarad lihtsalt jooksid. Kuigi ma teadsin algusest peale, mis storyga tegemist, võtavad need pehemed ja inimlikud väärtused vee jooksma. Hästi kirjutatud, ma ei ütleks, et mingi tppude tipp, aga tase on täiesti olemas. Lugu ühesõnaga, karaktereid mitte. Lapselik naiivselt hea maailm, kus hea sõna võidab koos pisikese õnneraasuga kurja kavatsuse. Maailm võikski olla ilus ja hea, eks.

Eile lõpetasin Andrus Kivirähki "Lotte reis Lõunamaale" lugemise. Nüüd, vahetult pärast Hennot, võib öelda, et oli "kah" hea raamat. Oligi. Kolm õhtut sain lehitseda ning 3D pilte vaadata. Piltide taga aimatav multikas ju. Kivirähkil muidugi on tegelased juba karakteriteks joonistet (!), sest pole need ju esimest korda lugeja ees, vaid neil on juba mingi taak jne. Lemmiktegelane on ilmselt kärbes Jaak, kes sellist rämehuumorit harrastab. Susuma ka muidugi, viisakas mees, st mesilane, otse Jaapanist. Ja teaks eestlased, kui kasulik on judo majapidamistöödes, harrastaks me kõik seda, mitte vaid käputäis entusiaste! :P

Aa. Postituse pealkiri on sellepärast inglisekeelne ning pisut metsapoole kiskuv, et just nii ma end tunnen, kui lasteraamatuid lugedes pisaraid valan. Jube raske nädal on olnud, sest ise olen ennast pidevas pinges hoidnud. Valvanud ennast, lõdvaks laskmist pole veel olnud. Kuigi sõnades näiliselt lahmin, on tegelikult kõik läbimõeldud ja mängitud. Hädaldamine ainult käib närvidele. See on mingi alateadlik teema ühesõnaga. Muudkui tuleb ja tuleb ja siis on mingid tegemata värgid ja siis hädaldaks ka tehtud asjade pärast. Väkk.

Homme on meie koolis olümpiaad. Vahva. Ma lugesin just enne kõik materjalid läbi ja mõtlesin siin omaette, et kuidas ma oleks juhendanud õpilast, kui oleks varem vaevunud asjaga tegelema... Midagi tarka välja ei mõelnud. Kuidagi liiga äkki ikkagi tuli see, nii et loodan nüüd sellele, et chica ise hakkama saab, seda enam, et tegu pidi ju olema loovülesannetega. Eks näis. Mingeid hirme küll ei ole. Pikk päev tuleb, sest parandan ka töid, eks näis. Ja siis ei tea veel, kuidas, mil viisil, mis vahendiga, maale... Laupäeval on matused...

10. jaan 2007

Tüütu

Ma pean alustama taas eitusest. Ma ei mõista maailma asju. Ausalt. No see oli muidugi ilmne liialdamine ja suurustamine, tegelikult pean silmas väga väkest inimgruppi, isegi mitut, kelle tegevuses ma ei näe pointi ja seega ajavad nad mind närvi.

Ülemusel ilmselt on taas natuke närvilisem periood ning põrguinglid on selle ära tajunud, mis tähendab, et nad kakerdavad igal võimalikul ja võimatul sekundil tal jalus ning mina taon pead vastu seine. Homseks mõtlesin taas ultimaatumi välja, mis kindlustab mulle vaba kevadvaheaja. Ma väga tahan nendega eksurseerima minna siis, aga ma ei viitsi oma pead lapikuks taguda, seega alustan taas kenade ultimaatumitega ehk siis nad saavad täpselt nädala ja ühe päeva, et tõestada, et on midagigi väärt. Nõms.

Igatahes on mind täna tabanud ükskõiksus ja kärsitus korraga. Ühelt poolt on mul täiesti savi ja teiselt poolt tahan saada kohe ja siin ja praegu mingeid tulemusi. Mis kõik kokku teevad minust taas närvilisevõitu naesterahva, kes eriti kannatlikkusega just ei hiilga. Ehk siis võtan tuurid üles ja mudkui õiendan. Valjuhäälselt. Siuke koblunn on, et anna otsad. Asja ei tee paremaks ilmselgete värkide unustamine, mis samuti päevakorral. Enne just helistasin Käshile ja ta tahtis, et ma töölt ühe dokumendi kaasa võtaks. Ma muidugi unustasin maha. Ebanormaalne. Porno.

Kogu see nädal on äärmiselt tüütu olnud. Mingi paberitega ringilehvimine toimub, tööd teha nagu ei jaksagi. Reedel on koolis olümpiaad, mis tähendab, et jah... Aaaaaaah.

Laupäeval on matuseleminek. Väga tundetult sai see kirja. Esmaspäeval helistasin vennale, kes... Jääb poolikuks...

8. jaan 2007

Kallipaid, aitäh!

Kallipaid on Eveliini sõna, aga see on armas, seega varastan selle labaselt enda igapäevasesse kõnepruuki. No muidugi juhul, kui keegi on selle ära teeninud :)

Igatahes on kogu see seltskond, kellega eile tähistasime end of an era' t ning natsa mu sünnipäeva ka, vägagi kallipaid. Ühesõnaga võiksin ma öelda, et tundsin end täpselt 10 aastat nooremana, ainult probleeme ja maailmavalu oli vähem :P Ja kingitused - kõik - olid vägagi väärtuslikud. Istusin ja vaatasin rahulikult uuesti plaadid läbi ning Tri suurteos "Mälestusi gaidirajalt" on igatahes masterpeace! Nostalgia! Ja ma luban endale, et hakkan pilte ilmutama, kohe kindlasti. Tekkis kohe ind vanast arvutist pildid ära sorteerida ja lõpuks ometi see rondu toast välja visata. Pildid ongi ainsad asjad, mida ma sealt endale tahan. Nojah, mõned kooliasjad ka ja ongi kõik.

Muide. Mind on tabanud unetus sel aastal. Alates esimese jaanuari ööst olen olnud pidevalt üleval. Täna oli hull plaan, et vara-vara jne, sest homme ju tööpäev, aga kell on 1.10 ja mul pole mingit uneraasugi. Eile olin 5 üleval... Üleeile ka, üle-üleeile ka...

Loen nüüd Kässi ja Juho kingitud "Leiutajateküla Lotte" raamatut.

Kallipai!

6. jaan 2007

Palju õnne mulle!

Mul on juba sünnipäev. Ausalt.

Ma kohe tunnen, kuidas üks eluaasta taas juurde tiksus, tik-tak. Nii et 30 ei ole enam üldse kaugel. Õnneks mitte ka hirmutav. Ma ei hakka siin hõiskama, et tuleb hea aasta. Südaööl igatahes võitsin pokkeris poti. Kas sellest midagi järeldada saab, ei tea. Midaiganes.

Ma olen juba rahul, sest mu sünnipäevasoovile vastati jaatavalt (maja, auto ja kaks labradori kutsikat) :P

3. jaan 2007

Tsiteeride uusklassikut: "Suur aitäh MULLE kõigi poolt!"
Autoriks Mari-Leen R2 auhinnagalal 3. jaanuaril Viru keskuses+ ETVs ja R2s.

Kas jäi midagi arusaamatuks?

Parimad


Ühesõnaga, ma just arvasin, et teen kõigemate listi endale, aga umbes seitsmenda kõige-kõige juures jooksis juhe täiesti kokku ning otsustasin selle paremateks päevadeks jätta. Mitte et täna ei oleks hea päev, on küll.

Juba 2. jaanuaril jõudsin oma Tartu-kodusse, mis on ju ometi edasiminek võrreldes eelnevate aastatega ning kella kaheteistkümneks olin ära visanud päris palju nostalgilist pahna, mis eelneva aasta jooksul riiulisse oli kogunenud. Uus aasta ja uus pahn võib tulla!!! Ehk siis nüüd on mul umbes 11 erinevat võtme-telefonipaela, nagu ma avastasin. Vähemalt on mul kena kotike, kus neid, mida ei kasuta hoida, sest egas siis miskit ära saa visata, igal on ju ometi oma lugu. Ja lood, teatavasti, mulle meeldivad.

Hääd und.

2. jaan 2007

Kes vana asja meelde tuletab...


1. jaan 2007

Sõnu polegi vaja