Täna siis lõpuks see juhtus... Magasin hommikul sisse. Õnneks jõudsin siiski õigeks ajaks tööle, sest takso 1 oli väga abivalmis. Pole paha, eks. Poolteist aastat sissemagamata ja siis kenasti, kosh. Eile õhtul oli tantsimine ja siis koju tulles ei saanudki aru, mis kell on. Üheteistkümne ajal läksin hambaid pesema, aga siis Käsh ikkagi küsis matuste kohta ja siis jätkus juttu mitmeks tunniks. Mis tähendab, et üleüldisele üleväsimusele siis veel lisa ning väike 74-kroonine taksoarve oligi sündinud.

Matusest ma küll nüüd kirjutama ei hakka. See oli, nagu ikka matused on. Lisaks siis meie perekond, keda kogunes üle 40. Ohjah.

Tüütu. Juba jälle, eks. Ebnaormaalne, aga kiirus on jälle taga ning ei jaksa mõelda. Tahan rutiini, rahu ja vaikust, aga no mitte ei saavuta seda ka sel nädalal.

Tahan. Igasuguseid asju. Asju vähem kui emotsioone. Va hinge- ja vaimutoidust jääb napiks. Mingid veidrad mõtted on ka veel tulnud. Ilmselt süüdi kõik need toredad inimesed, kes ümberringi kõhukesi kasvatavad.