Mitu siis?

Hämmmmmm.... Hämming. Tuli meelde, et teatrist ja raamatutest hakkasin kunagi kirjutama, et meelde jääks, mida ma lugenud olen ning umbkaudu teaks, palju aega ma nende peale kulutan... Ja vaata raiska, ma pole ju kuskile kirjutanud ühtki numbrit jne... See tähendab, et asjast ülevaadet saada, peaks kogu blogi läbi vaatama, mis on ebanormaalne. Plaan läks luhta. Mis tähendab, et edaspidi jääb vastavasisulisi sissekandeid vist vähemaks, sest noh, kui rattad läinud, las siis läheb vanker ka. Kusjuures see nii repliigi mõttes. Klassi ees ükskord lihtsalt hakkasin mõtlema, et kui palju jne... Et siis saaks ausalt vastata ja mitte liialdada. No ikka tuleb siis nüüd ju niisama sokkida.

Ma mõttes tegelen tegelikult sellega, et kas matustele tuleb lilled kaasa võtta või kuidas... Ja üleüldse ei kujuta ette, et mismoodi see maaleminek toimub. Kummaline kuidagi on ju koju minna. Pole emaga terve nädala jooksul rääkinud, lihtsalt selline tunne on, et hakkan kohe nutma, kui talle helistan ja siis nutab tema ka... Njah. Mul tuleb seda kirjutades juba nutt peale. Oijah. Ühesõnaga tahaks koju ja tahaks selle nädala feigist lahti saada. Alates esmaspäeva õhtust olen selline. Ja samas - selle sama juba mainitud nutuhirmu tõttu - ei taha minna. Jälle ei oska endaga hakkama saada. No kuidas? Mul hakkab tekkima päris suur kõhedus juba. Tuleb väga raske nädalalõpp.