Call me stuped
Lugesin just Sass Henno "Mereröövlimängu" ja nagu ikka lugedes väga häid lugusid, pisarad lihtsalt jooksid. Kuigi ma teadsin algusest peale, mis storyga tegemist, võtavad need pehemed ja inimlikud väärtused vee jooksma. Hästi kirjutatud, ma ei ütleks, et mingi tppude tipp, aga tase on täiesti olemas. Lugu ühesõnaga, karaktereid mitte. Lapselik naiivselt hea maailm, kus hea sõna võidab koos pisikese õnneraasuga kurja kavatsuse. Maailm võikski olla ilus ja hea, eks.
Eile lõpetasin Andrus Kivirähki "Lotte reis Lõunamaale" lugemise. Nüüd, vahetult pärast Hennot, võib öelda, et oli "kah" hea raamat. Oligi. Kolm õhtut sain lehitseda ning 3D pilte vaadata. Piltide taga aimatav multikas ju. Kivirähkil muidugi on tegelased juba karakteriteks joonistet (!), sest pole need ju esimest korda lugeja ees, vaid neil on juba mingi taak jne. Lemmiktegelane on ilmselt kärbes Jaak, kes sellist rämehuumorit harrastab. Susuma ka muidugi, viisakas mees, st mesilane, otse Jaapanist. Ja teaks eestlased, kui kasulik on judo majapidamistöödes, harrastaks me kõik seda, mitte vaid käputäis entusiaste! :P
Aa. Postituse pealkiri on sellepärast inglisekeelne ning pisut metsapoole kiskuv, et just nii ma end tunnen, kui lasteraamatuid lugedes pisaraid valan. Jube raske nädal on olnud, sest ise olen ennast pidevas pinges hoidnud. Valvanud ennast, lõdvaks laskmist pole veel olnud. Kuigi sõnades näiliselt lahmin, on tegelikult kõik läbimõeldud ja mängitud. Hädaldamine ainult käib närvidele. See on mingi alateadlik teema ühesõnaga. Muudkui tuleb ja tuleb ja siis on mingid tegemata värgid ja siis hädaldaks ka tehtud asjade pärast. Väkk.
Homme on meie koolis olümpiaad. Vahva. Ma lugesin just enne kõik materjalid läbi ja mõtlesin siin omaette, et kuidas ma oleks juhendanud õpilast, kui oleks varem vaevunud asjaga tegelema... Midagi tarka välja ei mõelnud. Kuidagi liiga äkki ikkagi tuli see, nii et loodan nüüd sellele, et chica ise hakkama saab, seda enam, et tegu pidi ju olema loovülesannetega. Eks näis. Mingeid hirme küll ei ole. Pikk päev tuleb, sest parandan ka töid, eks näis. Ja siis ei tea veel, kuidas, mil viisil, mis vahendiga, maale... Laupäeval on matused...
Eile lõpetasin Andrus Kivirähki "Lotte reis Lõunamaale" lugemise. Nüüd, vahetult pärast Hennot, võib öelda, et oli "kah" hea raamat. Oligi. Kolm õhtut sain lehitseda ning 3D pilte vaadata. Piltide taga aimatav multikas ju. Kivirähkil muidugi on tegelased juba karakteriteks joonistet (!), sest pole need ju esimest korda lugeja ees, vaid neil on juba mingi taak jne. Lemmiktegelane on ilmselt kärbes Jaak, kes sellist rämehuumorit harrastab. Susuma ka muidugi, viisakas mees, st mesilane, otse Jaapanist. Ja teaks eestlased, kui kasulik on judo majapidamistöödes, harrastaks me kõik seda, mitte vaid käputäis entusiaste! :P
Aa. Postituse pealkiri on sellepärast inglisekeelne ning pisut metsapoole kiskuv, et just nii ma end tunnen, kui lasteraamatuid lugedes pisaraid valan. Jube raske nädal on olnud, sest ise olen ennast pidevas pinges hoidnud. Valvanud ennast, lõdvaks laskmist pole veel olnud. Kuigi sõnades näiliselt lahmin, on tegelikult kõik läbimõeldud ja mängitud. Hädaldamine ainult käib närvidele. See on mingi alateadlik teema ühesõnaga. Muudkui tuleb ja tuleb ja siis on mingid tegemata värgid ja siis hädaldaks ka tehtud asjade pärast. Väkk.
Homme on meie koolis olümpiaad. Vahva. Ma lugesin just enne kõik materjalid läbi ja mõtlesin siin omaette, et kuidas ma oleks juhendanud õpilast, kui oleks varem vaevunud asjaga tegelema... Midagi tarka välja ei mõelnud. Kuidagi liiga äkki ikkagi tuli see, nii et loodan nüüd sellele, et chica ise hakkama saab, seda enam, et tegu pidi ju olema loovülesannetega. Eks näis. Mingeid hirme küll ei ole. Pikk päev tuleb, sest parandan ka töid, eks näis. Ja siis ei tea veel, kuidas, mil viisil, mis vahendiga, maale... Laupäeval on matused...