Karusselli mees

Ma ei saa mainimata jätta, et olen rahul. Kirjutan nagu laps: "Nagu liiga hea." Miks? Kuidagi kahtlaselt jonksus on kõik. Isegi ülelaskmine ei häiri mind. Eelmise esmaspäeva päikesepaistele järgnes täna jõulukaeelne ülelaskmine ning homme hommikul lasen üle ka lühendet veerandi viimase. Ma tõesti ei tea, miks, aga tunne on selline, et peab vahel asjadel minna laskma.

Haa. Tri helistas täna ja nii vaba on olla, kui mured ei piina. Ilma viinata kusjuures :P Mõtted käivad küll aeg-ajalt mööda vanu radu, nt suitsupausi ajal, sest see ju viljakas aeg alati olnud ning vanad harjumused surevad aeglaselt. Õnneks näpud ei sügele. Pigem ikka see laisk rahulolu, mille sees mõnuleda. Oma mullike, mida suuremaks venitada ja siis kitsamaks tõmmata. Kohe ei taha kuidagi maailma asju sellesse kaasa võtta. Istun omas mullis, vaatan maailma ning silmad käivad plinks-plinks.

Jõulust ma ei räägigi. See on mu ellu suure kolina ja mürinaga sisse kolinud ja ei kavatsegi lõpetada. Ausalt. Eelmisel reedel saime preemiat ja sellest saadik on kõik kohad itchinud, et saaks ainult selle laiaks lüüa. Noh, pole probleemi, consider it´s done. Igatahes on Kaubamaja evil ning sinna minnes kasutan edaspidi alati Partnerkaarti, et ennast petta mõttega, et saan asu jummalast odavalt. Tänase toidupoe arve pealt sain nt 6.67 alet. Kas pole mitte elu ilus?! Ja nii väga, kui ma ka ei tahaks siin eputada asjadega, mida ma ostsin, ma seda ei tee. Sel lihtsalt põhjusel, et endale jääb vaid Partnerkaart ja piparkoogid. Kujutate ette, et ka neist on võimalik end üle süüa. Nimelt mu piparkoogi kastis oli eilsest veel 200 grammi alles ning täna ostetud koogid ei mahtunud sinna ära. Arvake ära, et ma olin sunnitud ülejäägi endale sisse pressima, sest mu üliarenenud pedantsus lihtsalt ei tolereeri mingit nõmedat poolikut piparkoogi pakki laual.

La-la-laa.