Väike

Väike nädalavahetus sai mööda. Ma pole ammu nii palju jõudnud ja nii hästi aega veetnud kui viimase 48 tunni jooksul.

Et kogu lugu ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et kolm kuud tagasi, kui Kessu Tartus käis, laenasin raamatukogust lasteraamatuid. Nüüd pidin need tagasi viima, sest Lutsu konkursi töid oli niiehknii vaja kohale toimetada. Seega maksin 41 krooni viivist, laenutasin hetke ajel Sempe ja Goscinny raamatu "Väike Nicholas". Liisakene ütles, et see on tema lemmikraamat, sellepärast julgesingi lugeda. Reede õhtul tunnike ja laupäeval veel kaks ning raamat sai läbi. Väga hästi kirjutatud poisteraamat. Muud lihtsalt polegi öelda. Väga palju õelust ja vägivalda, aga muhe jutustamisstiil, mis paneb lapsed kindlasti unustama, et aeg-ajalt, tegelikult päris tihti, keerleb kogu lugu poistevaheliste väga halbade suhete ümber. Põmm-põmm ja vastu nina, kui miski pole nii, nagu mina seda tahan. Laupäeval Kessut oodates alustasin lugemiskontrolli koostamisega ning lõpetasin selle täna koju jõudes. Ühtlasi panin kokku II poolaasta kohustusliku kirjanduse nimekirja ehk siis töötasin uuesti läbi kirjandusõpikud ning murdsin pead, mis on need raamatud, mis lastele eelkõige lugemisnaudingut pakuvad. Käsh ütles mulle kord lugemiskontrolle parandades, et kolme ta peaaegu ei panegi, et mitte võtta lugemisrõõmu ära. Minu peamine ülesanne noorimate õpilastega praegu, on neis lugemisharjumuse tekitamine ja seetõttu loeme me aasta jooksul 9 raamatut, kuigi tegelikult peavad nad kogu kolmeaastase perioodi jooksul lugema 12 tükki. Ma loodan, et ma pole vale otsust teinud, aga praegused 3 raamatut, on vist küll juba natuke seda harjumust tekitama hakanud, tegelikult on nad kiired ja head lugejad, mõned oskavad ka juba arutleda. Nii et programmiga lähen edasi, õppealajussilegi andsin asjast teada ja tema kiitis selle heaks.

Nii ja siis tuli Kessu. Käis meie Nurme tänava kodus, sõime saiakesi, jammi, ja rääkisime nagu ikka maailma asjadest. Õhtul Rainu sünnipäevale, kus koos kunagine seltskond, mis tegelikult oli päris naljakas, aga ei taha sellest hetkel pikemalt rääkida, sest miskit peab ikka endasse ka jätma. Võb-olla kunagi hilem, eks. Öösel taksoga koju, taksojuht oli väegade lõbusas tujus, sest oli Käshiga eelmisel õhtul sõitnud, seega ei pidanud isegi pingutama, et majakest üles leida...

Hommikul taas Kessu juurde, kellel oli suhteliselt paha olla, aga sellel ma pikemalt ei peatu. Arusaadavatel põhjustel, eks. Linnas natuke jalutasime, vaatasime Tartu kuusekest, mille otsa ka üks jänes üles oli riputatud, aga õnneks või kahjuks polnud tegemist Lainega. Kuigi tähekese asemel võiks ju jänese kuuse tippu panna :P

Nüüd juba paar tundi kodus. Maha peetud üks väga tõsine jutuajamine emmekesega, kel hetkel jõulumasendust veel pole, aga kellel ilmselt tekkis masendus mu jutust, sest avaldasin talle oma esialgu veel utoopilise plaani. Tahan... Aga sellestki mõnel teisel korral.

Btw. Kuulsime Suudlevates tudengites kuuldemängu. Tegelasteks kaks naist ja kaks meest. Peategelased olid einestanud enne meie saabumist ja tellisid parasjagu magustoitu.

Naine: "Ütle oma kolm soovi."
Mees: "Ma soovin kuldkala."
Naine: "Nii ei saa, ütle on kolm tõsist südamesoovi."
Mees: "Naine ja kaks tütart."
Naine: "See on vaid kaks."
Mees: "Naine, esimene tütar ja teine tütar."
Naine (üle lokaali teatraalselt): "Sinuga ei saa tõsiselt rääkida, ütle oma kolm kõige suuremat südamesoovi."
Mees (veidi tüdinenult, tahapoole nõjatudes, samal ajal kui naine jõuliselt laua kohale peaga tema poole end rammib): "Ma ju juba ütlesin, nüüd on sinu kord, selline oli kokkulepe."
Naine (veel valjemini): "Mis mõtet on soovida asju, mis sul juba olemas on?"
Mees: "Aga seda olen ma kogu aeg tahtnud..."
Lauda istub veel üks paar, eelmiste tuttavad. Võtavad joped seljast ja neile tehakse ülevaade eelnevast jutust. Nii naine kui mees peegeldavad teineteise arvamusi. Liitunud paar on kindlasti paar, sest menüüd uurides räägivad omavahel, kes koju sõidab ning kaua parkimisaega jätkub. Ja jahvatavad eelmised edasi...

Samas tempos 15 mintsa, liitunud paar lahkub. Mees ja naine endiselt üle lokaali oma arvatavat pereelu lahkamas. Siit minu küsimus: kas inimesed ei saa aru, et nad pole maailmas üksi?