Jah...

Täna selline kummalisevõitu päev taas. Krisi ei ole ja seega olen täitsa üksi kabinetis. Lasen lapsi mõlemale poole klassidesse, käran nendega ja koristan nende järelt. Tjah. Ühesõnaga kummaline. Mitte halvas mõttes, aga täna avastasin, et nii ei ole kellelegi midagi kurta ning palju asju saab tehtud ilma kärata, lihtsalt peab tegema. Nii et mõnes mõttes positiivne kogemus ka.

Kummaliseks kiskus see päev siis, kui poisid tulid konsultatsiooni ja nende lahkudes plikade kamp klassi vajus. Nägin kohe, et mingi jama on. Oligi. Igatahes on minus kaksipidised tunded, ühelt poolt tahaks selle asja jätta, nii nagu ta on. Teisalt aga ei saa seda teha, sest üks lapsevanem helistas ja rääkis 15 mintsa, kui väga plikside käitumine tema lapsele haiget tegi. Tegigi. Nägin ise. Nii et mina kui pedagoog pean homme reageerima. Käisin juba kogenud tegijatelt nõu küsimas, aga jah... Pole ju nõuannet. Ühesõnaga, moraal on järgmine - oi, ma olen pidevalt mingit moraalivärki ajama hakanud! -, et keegi peaks teatud chicasid kasvatama, aga kes, pole täpselt selge. Vanemad arvavad, et kool, mina jällegi ei saa teha seda, mida vanemad tegemata on jätnud. Dilems! Homme näeb, mis saab...

Btw. Kõige selle juures õnnestus mul täna üks tüüp kradpidi vaheruumi tarida ning talle hammaste vahelt ähvardus näkku sisistada. Tjah. Ei taha selliseid asju, aga no kuulge, tati pritsimine üle klassi on ebanormaalne. Paberi närimine samuti. "Ole normaalne!"