Eilse päeva magasin maha. Kujutate ette hommikut, mil te täiesti rahulikult astute voodist välja, panete käsikaudu kobades koduriided selga, et kohvi minna tegema ning enne magamistoa uksest väljumist pildi pea taskusse viskate... Ega eriti ei kujuta, eks. Ma ka ei kujutanud, aga just nii oligi. Kerisin end koridorinurgast kiiresti voodijalutsisse kerra ja mõtlesin, et kogun end südame kloppimise ajal, aga ei suutnud seda teha. Läksin hoopis kiirel sammul WCsse oksendama. Ja siis voodisse. Käsh tuli ja äratas mind korda kolm, hiljem kirjeldas seda a la, et ma hambad laiali magasin ja ägasin, et mul on paha olla. Umbes 7.22. - vaatasin telefoni kõneregistrist järgi - helistasin Carmelitale ja kähisesin telefoni, et ma ei saa tööle tulla, sest mul on paha olla. Nii et siis selline päev. Magasin ja oksendasin vahelduva eduga õhtul umbes kuueni, siis lõi pildi mõnevõrra selgemaks ning sain juba püstises asendis olla ning peavalu tableti võtta, et haamerdavat valu taandada. Kell 8 pesin kikud ära ja läksin vodisse, kus umbes 21.30 uinusin.

Ja asja nimi oli üleväsimus seotuna pingelangusega. Täna on eriliselt õhuline päev olnud. Oleme Triga möllanud vabatahtlikkuse radadel, ajanud kõvasti Eesti asja, arutanud igasuguseid arutama asju läbi ning seda on olnud hea teha, ausalt. Uskumatu, kui palju indu annab millestki loobumine. Aga jah, nii ta on. Sellist pigetalandavat kogemust ma aga uuesti ei taha, miski pole seda väärt.

Lõpuks on tänane päev jõudnud selleni, et tahaks teha igasuguseid asju, aga hoian end tagasi, sest tean, et üleingutamine ei ole hetkel kasulik :) Võib jälle järsult ära kustuda. Plaanid mulle aga meeldivad ning homme lähen teen mõned plaanid teoks. Ehk siis ajaleht, here I come!.