Muah

Pole tervelt mitu päeva juba midagi kirja pannud. Pole eriti tahtmist olnud, ikka hoian endale ja mõtlen, et kuidas saaks teha nii, et oluline jääks meelde ja samas ei oleks bloggeriga võitlust. Välja ei mõlnud ja täna, pärast eilset pikka tutvumist epl.ee avatud blogosfääriga, andsin ikkagi alla.

Tali on tulnud. Kütan iga päev ahju, veel pole ära tüüdanud, tuba läheb kiiresti soojaks, käsikaudu pimedast kuurist puid kangutades ja lootes, et miski pähe ei kuku, muutub ilm helgemaks. Lumi veel nii palju valgust ei anna, et saaks loota lumevalgusele... Kuigi ega see aegki kaugel enam pole. Vähemalt ma loodan nii. Õue minek on kompltseeritud, tundub kole külm, nii et ei viitsi keegi meist isegi suitsu järele minna, seega ekslpluateerime herra Onu, kes meile tubaka koju tassib. Autol on vist suvekummid, nii et see kah sõitu poeni just vabatahtlikult ei kipu tegema.

Makrofleks annab sooja, teadsite vä? Istun arvuti ees ja vaatan neid suuri latakaid, millega aken seinas olevasse avasse kinni on liimitud ning tunnen, et on soe. Ja siis aeg-ajalt meenub hilissuvine makrofleksi põlemise hais... See ei ole eriti meeldib. Tekitab suht sellise tunde, et on vaja õhku, palju ja suurtes kogustes ehk siis kiusatus uus aken lahti kangutada ning sellel seista, on päris suur.

Üks päev, st öö, nägin Eveliini unes. Täiesti kreisi unenägu oli, selles suhtes, et väsitas ära, aga tegelikult keris nagu mingi pikem film. Eilse tegusa päeva tagajärjel nägin täna öösel kohe hästi palju inimesi unes. Poegi päriselt enam meeles, keda konkreetselt, aga neid oli palju. Hommikul ärkasin 7.45 ja surusin ennast vägisi peavalu vältida püüdes uuesti magama. Sundisin, pisarad silmanurgast alla voolamas ja õnnestuski, magasin pea poole ühteteistkümneni. Rekord! Töörütm on nii sees, et ei saa sellest välja. Eile tegin ekstra kõik asjad valmis, et ei peaks täna millegagi tegelema. Noh, alates sellest, et tegin eile hakklihaga makarone ja kõik töökavad ja kontrolltööde plaanid jne. Mingi veider soov on meiserdada mõned töölehed aga samas ei taha ennast närvi ajada, sest paber on töö juures otsas ja paljundusmasin paneb nõrka (proua ülemus ütles, et see on täitsa normaalne, et vahel töövahendid on korrast ära!).

Neljapäeval käisin Katuga "Peer Gynti" vaatamas. Suures majas ja Mare Tommingase lavastuses. Njah. Pole aastaid balletti vaatamas käinud, seega oli selline lapsepõlve tagasiviiv kogemus. Kuidas see oligi: "Kohati kosutav ja kohati kohutav." Olgem ausad, mu lemmikuks oli ema Ase osatäitja Marika Aidla, teda ma nagu uskusin ka, erinevalt kõigist teistest. Katul tekkis keset teist vaatust küsimus, kas need tibid, kes rivis tantsima pidid, midagi sünkroonsusest on kuulnud... Njah. Mina vaatasin terve aja mingit ülesöönd kordeartisti, kes isegi mu 10. rea pimedast silmast - jälle unsutasin prillid koju - kohe eriti aeglane oli. Ühesõnaga, mul oli nagunii plaanis minna vaatama, nii et saigi siis käidud. Seda pean küll mainima, et Griegi kontsertettekanne on siiski mu lemmik, ei aita miski tänapäevastamine asja paremaks muuta. Rääkimata sellest, et ooperikoor, kes ka lavale taritud - meenutas kreeka tragöödiate koori rolli - laulis oma laulud norra keeles. Raadios räägiti midagi sellest, aga njah. Ma ei usu, et selleks, et muusikat paremini mõista või tantsu või tegelasi või lugu, peaks kuulama norrakeelset mulinat ja lugema siis kavast Underi surematu tõlke sõnu. Ahjaa. Installatsioonide kohta, mida tagalaval näidati. Jaks oleks nagu vahepeal otsa saanud ja siis näidati lihtsalt punast, lillat või rohelist valgust. Ainult suur silmaonu (meie kodune väljend koera kohta, muide), tuli hiljemgi esile. Et nagu plaan oli kiita, aga poolikuks jäi. Läheks ikka lõpuni välja, väsitaks vaataja lõplikult ära, üllataks paugutamise ja püssilaskmisega, mitte ei viskaks video põõsasse, kui enam miskit tarka pähe ei tule...

Reedel käisime Nurme-fämiliga väikses majas "Vabamõtlejat" vaatamas. Madis Kalemti lavastus, kus soleeris Jan Uuspõld. Vahemärkusena ütlen kohe ära, et õhtul näidati ETVs Eino Baskini versiooni "Mees, naine ja kontsert", kus peaosades Kersti Kreismann, Tõnu Kilgas jt. Ehk siis sain kaks laksu üht ja sama juttu. Kuigi, olgem ausad, mulle meeldis vist Teleteatri lugu isegi rohkem kui ehk vaid see kena Merle Palmiste välja arvata bändist. Kahe asja vahele mahtus veel mu esimene ostuöö Kaubsis - läksin leiba ostma ja sain ataksi! Ühesõnaga "Vabamõtlejas" oli üks vanem mees mu kõrval, kes oli kaks vaatust kivistunud, jo ta tundis, et pidevalt rünantakse igalt poolt ta meheau, aga ta naine ikka paar korda kõkutas ka. Saal oli välja müüdud... Ma päris täpselt ei mõista miks. Näitlejad olid võõrad, va Uuspõld ja Helena Merzin, viimane oli seline omas mahlas, aga mitte nii meeldiv kui "Kõik aias" etenduses. Ju see väike maja ja kommertslik vajadus pepu paljaks kahmida ikka jätab oma pitseri asjale. Indrek Tulp oli selline kena leid ja ega Marianne Kütil ka miskit häda polnud, erinevalt Karin Tammarust ja Ragne Pekarevist, kes mulle täieliku pettumuse valmistasid. Ah, ei viitsi näitlejatest kirjutada, loost veel vähem. Kujundus oli papist ja üleüldse võin ma öelda, et see polnud just see, mida ma teatris meeleldi näeksin. Midagi suurt ja üliolulist ei olegi selle etenduse kohta öelda. Ütleme siis nii, et tavaline eesti teater. Ja kavas pole kirjas, kes selle koostas!!!!