Ilusad hetked
Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga välja mõtlesin.
----------------------
Eelmisel nädalal käisin kaks korda teatris, seega panen ikka enda jaoks, nagu alati kirja, mis tegelikult toimus.
Kolmapäeval laste, kolleegide ja Nurme-fämiliga Väikeses majas Rakvere teatri külalisetendus Viljandi Kultuurikolledži näitleja- ja muudelt üliõpilastelt Aidi Valliku jutustuse ainetel valminud lavastust "Kuidas elad?...Ann?!" vaatamas. Kusjuures, tshekkige lauset! Oleks saanud ju veel keerulisemalt lihtsaid asju öelda. Igatahes on see lavalugu ja eriti esimene vaatus mu jaoks näide positiivsest ja julgest teatrist. Olin suht närvis, kuidas lapsukesed asja vastu võtavad, aga olgem ausad, tegelikult ma läksin etendust valides kindla peale välja, ma teadsin, et nad on kokkuvõttes täiesti pöördes. Olidki. Foorumteatrit läbi viinud ja etenduse käiku justkui päriselust pärit katkeid sisse toonud Erni Kask näitas ennast ülimalt võimeka näitlejana. Me ei suutnud välja mõelda, kus me teda veel näinud oleme ning ma ei viitsi oma suurepärasest kavade kogust järele ka vaadata, aga tüüp oli ikka üliveenev. Meie lemmikvaatajaks oli üks väike poiss neljandast reast, kes hästi aktviiselt kasutas küsimise võimalust ning teenis publiku heatahtliku suhtumise juba esimese küsimusega, mis oli Annile suunatud: "Kes teie parim sõber on?" Suuremad poisid ikka rõhusid rate.ee´le, feimile ja sõbralistile. Leidlik reklaam, räägib just lastele nende enda keeles. Lugu ise oli pisut ümber tehtud, Villemit mängu ei toodudki, selle kohta küsiti justkui publiku arvamust... Ukut mänginud tüüp oli päris hea!!! Tiina Mälberg meeldib mulle niiehknii... Ükskõik, mida ta mängib. Minu kaaslased arvasid, et ta ei sobinud mängu, ei saanud foorumiga hakkama jne, aga olen vastupidisel arvamusel. Ta lihtsalt esitas teiselt planeedilt pärit olnud tegelast, ülinärvilist Kärti, kes meenutas mulle juba lugemise ajal mitte enda, vaid Kessu ema oma parematel päevadel. Nojah, mitte et ta nii äärmuslik oleks olnud, aga umbes täpselt telefonilood jne. Hea.
Ann-Believeble muidugi teenis tüdrukute poolehoiu, terve neljapäeva olid mu klassis, põletasid küünlaid, mida nad füsa jaoks kaasa olid võtnud ning üürgasid "Ann, Ann, Ann, sa oled ilus, ma olen ilus". Ja plaat, mis kava asemel 15 eeguga endale soetasin, on praegu kellegi käes juba kirjutamisel ning klientide ring, kes seda veel soovivad, on olemas. Ei saa mainimata jätta, et nad armusid kõik solisti ära, seda enam, et teda kohe tekstiliselt Ilusaks nimetati :P Ikka puust ja punaseks ette ja siis on kõik okeish.
Teise vaatuse kohta ma ütleks ainult seda, et kaks neidu ei oska käituda ning ma keelasin neil järgmisel korral teatrisse tuleku ära. Lihtsalt ei saanud toimunut jälgida, sest neil oli vaja Taisto-Ristoga jutustada ning omavahel kõkutada. Jamaa! Marge ütles, et pean vist taas käitumishinnet juba alandama hakkama. Ebanormaalne. Mitte MArge, vaid tshikkide käitumine, üks hihiihii teise otsa. Oh. Lõppkokkuvõttes ma arvan, et neile meeldis, mulle meeldis ja kolleegidele ka.
--------------------------
Neljapäeval Nurme-fämiliga Püssikas "Adolfit" vaatmas. Indrek Taalmaa soolotükk, saateks nugade-kahvlite klõbin, sigareti suits, neonatsid, õlleringid. Ervin Õunapuu oli igatahes väga hea stand-up komöödia lavalaudadele toonud+ teise vaatuse juurde monteerinud, vastavalt Eesti olustikule. Igatahes see külamees meenutas sajaga Allanit... Tal küll matid ei lennanud, aga kuradid küll :P Kodune tunne ühesõnaga.
"Adolfitst" kirjutan võib-olla kunagi pikemalt, aga praegu siis: hea! Mitte väga-väga jne, aga selline teistmoodi teater taas. Naljakas on lausa mõelda, kui erinevaid näitemänge lavale tuuakse, kuidas need kõik vaatajad leiavad ning ikkagi kuidagi tänases päevas vaatajaga aktuaalsetel teemadel räägivad. No see on see isiklik suhe ja teatritaust, mis paneb meid vaatama üht inimest, kes läbi ruumi kõnnib. Elagu teater!
--------------------------
Eile sai läbi üks etapp elust, lapsepõlv on nüüd möödas. Kahju on natuke ja natuke ei ole ka. Njah. Pole tundetu, nii et ulgusin, kui vormi seljast võtsin. Võib-olla viimast korda, aga võib-olla mitte. Tegelikult olin ju juba varem otsustanud, et on kõik, aga toimingu inetus, sellega kaasnenud räpasus pani mind tõsiselt mõtlema nende väärtuste peale, millesse olen uskunud pikki aastaid. Isiklikult ei võtnud midagi. Olen sellest üle, ausalt. Ei viitsi mõttetult jurada, sest elus on muudki põnevat, millega tegeleda ;P Kahju, et paljud inimesed haiget said ning lõpp nende jaoks nii äkitselt peale tuli. See-eest sain teha oma ühe heateo, mida ikka veel usun. Loodan, et Pau saab omadega järje peale ning Ma. teda aidata suudab.
Sõprusringis oleksin peaaegu nutma hakanud. Ohjah...
Ja õhtune pilt, mille Jaanikake meitele saatis koos Coelho sõnadega, läks ikka väga hinge. Ma polnud ainuke, juba kuulsin, kuidas teised seda heldimusega kodus vaatasid. Mõtted kannavad elu, eks.
-------------------------
Sokrates juba rääkis, et elamisväärne on vaid mõtestatud elu. Kusjuures ta rääkis eetikast ja moraalist. Oi, mulle meeldib see mõte!!!! Igaüks võiks vaadata enda sisse, vaadata ausalt eetika ja moraali mõiste suhestumist iseendaga ning siis edasi mõelda.
-------------------------
Ja igaks juhuks panen endale kirja, et eile oligi see päev, mil lapsepõlve helged mälestused lõplikult mälestusteks said. No more illusions! Nii rahulik on olla.
-------------------------
"Maailm muutub üha helgemaks, kõik saab üha selgemaks, kõik on hea."
----------------------
Eelmisel nädalal käisin kaks korda teatris, seega panen ikka enda jaoks, nagu alati kirja, mis tegelikult toimus.
Kolmapäeval laste, kolleegide ja Nurme-fämiliga Väikeses majas Rakvere teatri külalisetendus Viljandi Kultuurikolledži näitleja- ja muudelt üliõpilastelt Aidi Valliku jutustuse ainetel valminud lavastust "Kuidas elad?...Ann?!" vaatamas. Kusjuures, tshekkige lauset! Oleks saanud ju veel keerulisemalt lihtsaid asju öelda. Igatahes on see lavalugu ja eriti esimene vaatus mu jaoks näide positiivsest ja julgest teatrist. Olin suht närvis, kuidas lapsukesed asja vastu võtavad, aga olgem ausad, tegelikult ma läksin etendust valides kindla peale välja, ma teadsin, et nad on kokkuvõttes täiesti pöördes. Olidki. Foorumteatrit läbi viinud ja etenduse käiku justkui päriselust pärit katkeid sisse toonud Erni Kask näitas ennast ülimalt võimeka näitlejana. Me ei suutnud välja mõelda, kus me teda veel näinud oleme ning ma ei viitsi oma suurepärasest kavade kogust järele ka vaadata, aga tüüp oli ikka üliveenev. Meie lemmikvaatajaks oli üks väike poiss neljandast reast, kes hästi aktviiselt kasutas küsimise võimalust ning teenis publiku heatahtliku suhtumise juba esimese küsimusega, mis oli Annile suunatud: "Kes teie parim sõber on?" Suuremad poisid ikka rõhusid rate.ee´le, feimile ja sõbralistile. Leidlik reklaam, räägib just lastele nende enda keeles. Lugu ise oli pisut ümber tehtud, Villemit mängu ei toodudki, selle kohta küsiti justkui publiku arvamust... Ukut mänginud tüüp oli päris hea!!! Tiina Mälberg meeldib mulle niiehknii... Ükskõik, mida ta mängib. Minu kaaslased arvasid, et ta ei sobinud mängu, ei saanud foorumiga hakkama jne, aga olen vastupidisel arvamusel. Ta lihtsalt esitas teiselt planeedilt pärit olnud tegelast, ülinärvilist Kärti, kes meenutas mulle juba lugemise ajal mitte enda, vaid Kessu ema oma parematel päevadel. Nojah, mitte et ta nii äärmuslik oleks olnud, aga umbes täpselt telefonilood jne. Hea.
Ann-Believeble muidugi teenis tüdrukute poolehoiu, terve neljapäeva olid mu klassis, põletasid küünlaid, mida nad füsa jaoks kaasa olid võtnud ning üürgasid "Ann, Ann, Ann, sa oled ilus, ma olen ilus". Ja plaat, mis kava asemel 15 eeguga endale soetasin, on praegu kellegi käes juba kirjutamisel ning klientide ring, kes seda veel soovivad, on olemas. Ei saa mainimata jätta, et nad armusid kõik solisti ära, seda enam, et teda kohe tekstiliselt Ilusaks nimetati :P Ikka puust ja punaseks ette ja siis on kõik okeish.
Teise vaatuse kohta ma ütleks ainult seda, et kaks neidu ei oska käituda ning ma keelasin neil järgmisel korral teatrisse tuleku ära. Lihtsalt ei saanud toimunut jälgida, sest neil oli vaja Taisto-Ristoga jutustada ning omavahel kõkutada. Jamaa! Marge ütles, et pean vist taas käitumishinnet juba alandama hakkama. Ebanormaalne. Mitte MArge, vaid tshikkide käitumine, üks hihiihii teise otsa. Oh. Lõppkokkuvõttes ma arvan, et neile meeldis, mulle meeldis ja kolleegidele ka.
--------------------------
Neljapäeval Nurme-fämiliga Püssikas "Adolfit" vaatmas. Indrek Taalmaa soolotükk, saateks nugade-kahvlite klõbin, sigareti suits, neonatsid, õlleringid. Ervin Õunapuu oli igatahes väga hea stand-up komöödia lavalaudadele toonud+ teise vaatuse juurde monteerinud, vastavalt Eesti olustikule. Igatahes see külamees meenutas sajaga Allanit... Tal küll matid ei lennanud, aga kuradid küll :P Kodune tunne ühesõnaga.
"Adolfitst" kirjutan võib-olla kunagi pikemalt, aga praegu siis: hea! Mitte väga-väga jne, aga selline teistmoodi teater taas. Naljakas on lausa mõelda, kui erinevaid näitemänge lavale tuuakse, kuidas need kõik vaatajad leiavad ning ikkagi kuidagi tänases päevas vaatajaga aktuaalsetel teemadel räägivad. No see on see isiklik suhe ja teatritaust, mis paneb meid vaatama üht inimest, kes läbi ruumi kõnnib. Elagu teater!
--------------------------
Eile sai läbi üks etapp elust, lapsepõlv on nüüd möödas. Kahju on natuke ja natuke ei ole ka. Njah. Pole tundetu, nii et ulgusin, kui vormi seljast võtsin. Võib-olla viimast korda, aga võib-olla mitte. Tegelikult olin ju juba varem otsustanud, et on kõik, aga toimingu inetus, sellega kaasnenud räpasus pani mind tõsiselt mõtlema nende väärtuste peale, millesse olen uskunud pikki aastaid. Isiklikult ei võtnud midagi. Olen sellest üle, ausalt. Ei viitsi mõttetult jurada, sest elus on muudki põnevat, millega tegeleda ;P Kahju, et paljud inimesed haiget said ning lõpp nende jaoks nii äkitselt peale tuli. See-eest sain teha oma ühe heateo, mida ikka veel usun. Loodan, et Pau saab omadega järje peale ning Ma. teda aidata suudab.
Sõprusringis oleksin peaaegu nutma hakanud. Ohjah...
Ja õhtune pilt, mille Jaanikake meitele saatis koos Coelho sõnadega, läks ikka väga hinge. Ma polnud ainuke, juba kuulsin, kuidas teised seda heldimusega kodus vaatasid. Mõtted kannavad elu, eks.
-------------------------
Sokrates juba rääkis, et elamisväärne on vaid mõtestatud elu. Kusjuures ta rääkis eetikast ja moraalist. Oi, mulle meeldib see mõte!!!! Igaüks võiks vaadata enda sisse, vaadata ausalt eetika ja moraali mõiste suhestumist iseendaga ning siis edasi mõelda.
-------------------------
Ja igaks juhuks panen endale kirja, et eile oligi see päev, mil lapsepõlve helged mälestused lõplikult mälestusteks said. No more illusions! Nii rahulik on olla.
-------------------------
"Maailm muutub üha helgemaks, kõik saab üha selgemaks, kõik on hea."
Kirjutas Kriux kell 8:53 PM
