Ühe nädala jooksul kaks korda

Ühesõnaga on miskit korrast ära... Täna hommikul kell pool kuus ärkasin taas kohutava peavalu ja iiveldusega. Loomulikult päädis see hommikukalliga WC potile. Mul ei jätku enam sõnu. Loo moraal on selles, et ma ei julge enam eriti midagi süüa, sest see on raudselt söögist. Ma ei imestaks, kui süüdi on mandariinid, sest jah, nii esmaspäeval kui ka eile sai neid pisut (loe: umbes kilo) söödud. Seega on riisile ja kartulikrõpsudele kolmas sõber lisaks nimekirjas, mida ma kindlasti ei söö. Tegelikult ma lausa loodan, et tegu on mandariinidega, sest väljavaade, et koolitoit südame pahaks ajab, on ikka suht spooky. Kuigi eilse väga hea toidu kõrval oli mingi kahtlane salat, milles mingid lääge maitsega seened sees olid. Oeh. Siiani tudisen. Kuigi on veel paar võmalust, mida ma parema meelega ei kaalu. Täna hommikul juba üks viskas nalja, mida ükse tõsine okseralli tähendab, ei ole mulle seda vaja. Ja siis on muidugi see võimalus, et ma ei suuda õhuta elada. Meie süperaknad nimelt hoiavad kogu värske õhu õues. Mul on aken pidevalt lahti, aga sellegipoolest 24 hashi lämbumistunne peal.

Loen titade kõnesid. Kodanikupäev hakkab lähenema :P