Päriselt

Ma aeg-ajalt meelitan ennast igasuguste mõtetega. Täna tabasid lapsed taas sellist hella kohta. Küsisid, et kui ma nii palju õppinud olen, miks ma siis õpetaja olen. Ma vaatasin neid lolli näoga, aga õnneks on olemas Taisto-Risto, kes kohe vastasid, et tahtsite kindlasti lastega tegeleda. Ja ma siis noogutasin nii, et kael kange.

Mis ma oskan selle peale öelda. Nad lõid mind igatahes pahviks. Sellega, et mängivad kaarte, sellega, et nii ütlesid, sellega, et polnud rühmatööga nõus, sellega, et äksuali lugesid teksti ja oskasid seda mulle jutustada, kui ma eeldasin, et nad miskit ei loe, tähele pane ja üksteiselt maha kirjutavad. Nunuh, elu on ilus. Mis toob mu tagasi minu esialgse veendumuse juurde, et olemasolevad õpikud ei ole nende jaoks, vähemalt minu aine omad küll. Tuleb ikkagi teha ise töölehti, otsida põnevaid ülesandeid, teha etteütlusi, sõnade töid. Ja täpselt selle plaaniga homme tööle hakkangi. Enam ei jälgi seda napakat töökava, ausalt. Enam ei vaata, mida õpik pakub.

Viva la resistance!

Minu õke käis täna Tartus arsti juures. Tita ja südamega on kõik korras!!! Hehee, titad ruulivad. Eile just mõtlesin, et nii äge oleks, kui tal tütar sünniks, sest õetütar kõlaks nii vahvalt! Vennatütreid on ju juba kolm... Numps. Käisime Catwalkis söömas, McDonnist tuli väike shake ka veel ning autos jututasime ema-ema teemadel. Mmm.