Queen of Everything
Ühesõnaga olen ma taas alla vandunud hasartmängudele. Terve eilse öö ja osakese tänasest päevast olen istunud pokkeri laua taga. Jumal tänatud, et panused pole suured, sest muidu oleks juba ema ja vanaema ka maha mänginud! Mängimine on maailma kõige lahedam tegevus! Ükskõik mida ja ükskõik millal. Call!
Ainult ühes kohas ma mänge eriti ei salli, see on see inimeste vaheline tihe ja lähedane läbikäimine. Siin peab olema kõik suhteliselt must-valge. Ei saa olla hallikaid toone. Vähemalt minu jaoks. Ka nende inimeste suhtes, kellega harva kohtun, on asi üsna üheselt selge. Inimene kas meeldib või ei meeldi. Ja nii lihtne see ongi. Need kõrvalseigad, et peab mingite tüüpidega ühel või teisel põhjusel suhtlema, on siinkohal kõrvalised. On loomulik, et ühiskonnastunud loom, st inimene, suudab kohanduda oludega ning elab omas kontekstis. Ehk kui peab tööalaselt suhtlema inimestega, kes mustal poolel asuvad, siis ta suhtlebki. Aga seda vaid ranget joont jälgides, mitte p... pugedes, eks. Loomulikult on igasuguseid faktoreid, mis meid mõjutavad ning nende mõjul võib inimene aja jooksul ühelt pooluselt teisele liikuda, aga see on juba teine lugu. Vat nii. Nii et ärge tulge mulle rääkima, et hasartmängud on saatanast. Need panid mind täna jälle mõtlema sellele, mis ja kes on oluline ning kes ja mis mitte.
Väike vahemärkus ka veel. Oma pea 10-aastase gaidliku tegevuse lõpufraasina kirjutasin projekti sinnasamasse Hasartmängumaksu Nõukogusse. Jaa-jaa! Nagu ma juba kaks nädalat tagasi ennustasin, sai projekt toetuse. Ja mitte väikse. Queen on Everything, kas teile ei tundu?
Ja muidugi punastama panev tõsiasi... Unustasin suures koristamise ja hasartmängude tuhinas Katule sünnipäevaks õnne soovimast. Olen siiani näost punane ja ei suuda seda lihtsalt uskuda. Katukene, palun ole nii kena ja ära ole elu lõpuni vihane. Tulen sel nädalal külla ja korvan selle :P Enda õigustuseks saan vaid seda öelda, et nende sünnipäevi, kes on Orkutis end birthday reminderiga liitnud, ei unusta ma kunagi. Või noh, peaaegu kunagi. Kalli, Katu.
Ainult ühes kohas ma mänge eriti ei salli, see on see inimeste vaheline tihe ja lähedane läbikäimine. Siin peab olema kõik suhteliselt must-valge. Ei saa olla hallikaid toone. Vähemalt minu jaoks. Ka nende inimeste suhtes, kellega harva kohtun, on asi üsna üheselt selge. Inimene kas meeldib või ei meeldi. Ja nii lihtne see ongi. Need kõrvalseigad, et peab mingite tüüpidega ühel või teisel põhjusel suhtlema, on siinkohal kõrvalised. On loomulik, et ühiskonnastunud loom, st inimene, suudab kohanduda oludega ning elab omas kontekstis. Ehk kui peab tööalaselt suhtlema inimestega, kes mustal poolel asuvad, siis ta suhtlebki. Aga seda vaid ranget joont jälgides, mitte p... pugedes, eks. Loomulikult on igasuguseid faktoreid, mis meid mõjutavad ning nende mõjul võib inimene aja jooksul ühelt pooluselt teisele liikuda, aga see on juba teine lugu. Vat nii. Nii et ärge tulge mulle rääkima, et hasartmängud on saatanast. Need panid mind täna jälle mõtlema sellele, mis ja kes on oluline ning kes ja mis mitte.
Väike vahemärkus ka veel. Oma pea 10-aastase gaidliku tegevuse lõpufraasina kirjutasin projekti sinnasamasse Hasartmängumaksu Nõukogusse. Jaa-jaa! Nagu ma juba kaks nädalat tagasi ennustasin, sai projekt toetuse. Ja mitte väikse. Queen on Everything, kas teile ei tundu?
Ja muidugi punastama panev tõsiasi... Unustasin suures koristamise ja hasartmängude tuhinas Katule sünnipäevaks õnne soovimast. Olen siiani näost punane ja ei suuda seda lihtsalt uskuda. Katukene, palun ole nii kena ja ära ole elu lõpuni vihane. Tulen sel nädalal külla ja korvan selle :P Enda õigustuseks saan vaid seda öelda, et nende sünnipäevi, kes on Orkutis end birthday reminderiga liitnud, ei unusta ma kunagi. Või noh, peaaegu kunagi. Kalli, Katu.
Kirjutas Kriux kell 10:59 PM
