Välja elada
Ma tunnen, et mul on vaja ennast välja elada. Tavaliselt - vanadel headel aegadel - aitas alati pesupesemine ja koristamine. Olen pesu juba pesnud, koristada suurt miskit pole, isegi kapi tegin eile hommikul enne tööleminekut korda. Aga ikkagi on tunne väegade sitt ning miski kisub sees. Vaikselt pudenen tükkideks.
Ma tean, mis on põhjuseks. See, et olen kahe päeva jooksul põrguinglitega taas tülitsenud, kuigi olen saanud neile keeleõpetuses kõik selle, mis vaja selgeks õpetada. Ebanormaalne. Ongi nii, et nad tahavad tantsida ja laulda, huvitavat ma ei tea, mida... Appi. Ma olen ikka täitsa loll, et ikka veel ponnistan. Täna tulid taas selle tutistamise looga, mis toimus juba kaks nädalat tagasi. Kusjuures kui see toimus, siis ma ütlesin, et räägime kohe asja selgeks ja rohkem seda teemat ei puuduta. Nojah. Ma olen täiesti väsinud. Hommikul tundsin juba depressi ronimas. Ilmselt on süüdi ka see koolimajas ringi rändamine. Need on ju ikkagi nende klassid, nende mängureeglid, mitte minu ruum, mille iga sopi olen teinud enda omaks. Ma lihtsalt ei jaksa. Ja siis veel see, et rikkudes endale antud lubadusi, rääkisin meie porbleemidest kolleegidele.
Ma olen ebanormaalne.
See selleks. Tegelikult ma ei lase sellel end täienisti õgida. Kui laseksin, siis uluksin, aga praegu tekitab nende käitumine minus trotsi. Ei haletse ennast ega neid, aga selline vastik õelus tuleb. Täna sain sellest siis lõpuks aru.
Igatahes: edaspidi, st homne uus päev, ma ei tõsta enam häält. Las teevad, mis tahavad. Ma ootan ja vaatan, kaua võib. Iga tunni alguses saab tahvlil olema kodune ülesanne. Kõik antud lubadused saavad minu poolt täidetud. Ma ei lähe vahetunni ajal mitte kellegi vaheruumi. Igaüks teeb, mis tahab, mina passin rampsis. Ma ei ähvarda ühtki last vanematele helistamisega. Ma ei räägi enam probleemidest sots.pedile ja õppealajussile. Ma saan ise hakkama. Mul on kopp juba ees. See, et mina olen õpetaja ja nemad õpilased, ei tähenda midagi. Me oleme eelkõige inimesed, indiviidid, kel on võrdsed õigused ja kohustused teha oma tööd. Ja mina teen oma tööd nii, nagu oskan.
Õpin ja saan iga päevaga uusi kogemusi.
Ja ma lähen kas või hambad risti, aga ma lähen läbi.
Moraal: täna erinevalt eilsest ei pastnud päike. Vähemalt minu aknasse küll mitte. Ei otseses ega ülekantud tähenduses. Taevast sadas tatti alla, lastelt sadas sitta näkku.
Selgitan, selgitan. Ise selginen. Ma lähen edasi. Mitte parema ja uuena, kuid järelemõelnuna ja rahunenuna. Ma ei anna alla, sest see pole minu stiil. Jälle tuleb kavalust kasutada. Juba sajandat korda. Kaua võib kavaldada? Kaua. Poolteist aastat kindlasti veel. Ma olen täiesti kindel, et nad saavutavad selle tulemuse, mida mina ootan. Ehk siis vähemalt 20 lõpetab põhikooli ning kümme läheb gümnaasiumisse. Aijah. See sai nüüd välja öeldud. Läbimõeldult. Mul on plaan. Ma viin oma plaani ellu.
Life is good.
Ma tean, mis on põhjuseks. See, et olen kahe päeva jooksul põrguinglitega taas tülitsenud, kuigi olen saanud neile keeleõpetuses kõik selle, mis vaja selgeks õpetada. Ebanormaalne. Ongi nii, et nad tahavad tantsida ja laulda, huvitavat ma ei tea, mida... Appi. Ma olen ikka täitsa loll, et ikka veel ponnistan. Täna tulid taas selle tutistamise looga, mis toimus juba kaks nädalat tagasi. Kusjuures kui see toimus, siis ma ütlesin, et räägime kohe asja selgeks ja rohkem seda teemat ei puuduta. Nojah. Ma olen täiesti väsinud. Hommikul tundsin juba depressi ronimas. Ilmselt on süüdi ka see koolimajas ringi rändamine. Need on ju ikkagi nende klassid, nende mängureeglid, mitte minu ruum, mille iga sopi olen teinud enda omaks. Ma lihtsalt ei jaksa. Ja siis veel see, et rikkudes endale antud lubadusi, rääkisin meie porbleemidest kolleegidele.
Ma olen ebanormaalne.
See selleks. Tegelikult ma ei lase sellel end täienisti õgida. Kui laseksin, siis uluksin, aga praegu tekitab nende käitumine minus trotsi. Ei haletse ennast ega neid, aga selline vastik õelus tuleb. Täna sain sellest siis lõpuks aru.
Igatahes: edaspidi, st homne uus päev, ma ei tõsta enam häält. Las teevad, mis tahavad. Ma ootan ja vaatan, kaua võib. Iga tunni alguses saab tahvlil olema kodune ülesanne. Kõik antud lubadused saavad minu poolt täidetud. Ma ei lähe vahetunni ajal mitte kellegi vaheruumi. Igaüks teeb, mis tahab, mina passin rampsis. Ma ei ähvarda ühtki last vanematele helistamisega. Ma ei räägi enam probleemidest sots.pedile ja õppealajussile. Ma saan ise hakkama. Mul on kopp juba ees. See, et mina olen õpetaja ja nemad õpilased, ei tähenda midagi. Me oleme eelkõige inimesed, indiviidid, kel on võrdsed õigused ja kohustused teha oma tööd. Ja mina teen oma tööd nii, nagu oskan.
Õpin ja saan iga päevaga uusi kogemusi.
Ja ma lähen kas või hambad risti, aga ma lähen läbi.
Moraal: täna erinevalt eilsest ei pastnud päike. Vähemalt minu aknasse küll mitte. Ei otseses ega ülekantud tähenduses. Taevast sadas tatti alla, lastelt sadas sitta näkku.
Selgitan, selgitan. Ise selginen. Ma lähen edasi. Mitte parema ja uuena, kuid järelemõelnuna ja rahunenuna. Ma ei anna alla, sest see pole minu stiil. Jälle tuleb kavalust kasutada. Juba sajandat korda. Kaua võib kavaldada? Kaua. Poolteist aastat kindlasti veel. Ma olen täiesti kindel, et nad saavutavad selle tulemuse, mida mina ootan. Ehk siis vähemalt 20 lõpetab põhikooli ning kümme läheb gümnaasiumisse. Aijah. See sai nüüd välja öeldud. Läbimõeldult. Mul on plaan. Ma viin oma plaani ellu.
Life is good.
Kirjutas Kriux kell 5:45 PM
