Vale riiul

Esmaspäeval oli mul jälle asja tööl asuvasse rampsi ja kui ma seal juba olin ning lugemishimu on ka kenasti tagasi tulnud, tegin kiire treti riiulite vahele (mitte, et mul kodus ei oleks praegu linnakast ja utlibist toodud 12 raamatut virnas ootamas). Kuna varsti-varsti tuleb järjekordselt hulgal õpilastest vabatahtliku noorteka aeg, siis vaatasin just sinna riiulisse. Mulle nimelt meeldib endal enne kursis olla, kui nad valiku teevad, sest aeg-ajalt on parem mõnd last pisut paremale või vasakule suunata... Ühesõnaga, ma võtsin sealt riiulist kaasa kaks teost. Ühe neist lugesin kohe läbi ja maigutasin siis korralikult suud.

Ketlin Priilinn "Hõbeingel"

Mul kulus selle lugemiseks vist umbes paar tundi ja pärast kulus sama palju aega, et ennast tardumusest, millesse ma sattusin, välja raputada. Ma juba märkisin, et see oli meil noorteraamatute riiulis. Ma nüüd päris täpselt ei kujutagi ette, mida oleks mõni seitsmendik arvanud, kui ma oleks tal lasknud seda teost lugeda.

Kiire ülejooks: pealt kolmekümnene edukas naisteajakirja toimetaja - 2 last, maja äärelinnas, mees Soomes (mitte ehitaja, vaid IT-mees) - tüdib ühel tavalisel päeval sellest, et ta mees iga päev koju ei tule, magab mingi suvalise vandiga ja siis vant saadab talle paar ähvardavat sõnumit, kirjakese ja passib ta lapse lasteaia juures. Edukas tädi selle peale satub petmisest paanikasse - tähendab, mitte petmisest, vaid ähvardamisest, üritab 2 päeva hakkama saada, siis tuleb mees koju, magab oma mehega, seejärel räägib stoori ära, mees saab infarkti ja teatab sellest tervenedes, et ta tuleb koju tagasi, sest kodus on parem kui Soomes. Ahjaa, enne annab IT-mees ikka vandile lõuga ka. Kõrvalisteks tegelinskiteks on lapsed - matemaatikas feiliv poiss ja ema vihkav tüdruk. Kas ma juba mainisin, et kõik lõppes mannavahu sees?

Ühesõnaga. Mul ei ole raamatu vastu midagi - täiesti tavaline Eesti naistekas. Meenutas mulle Kerttu Rakke "Küpsiseparadiisi" ja siis Tiina Laanemi "Väikesi vanamehi", aga ma arvan, et vaid seetõttu, et ma rohkem Eesti naistekaid polegi lugenud. Nii et mõnes mõttes nagu jälle kogemus juures, teisalt... ma seda kogemust ei tahtnud :)

Raamatukogutädi, ole nii kena ja pane raamatud õigetesse riiulitesse, eks!

Hinne 5,5.

Nädalavahetus: Mart Juure "Huumori kool" ja Helga Nõu "Peaaegu geenius ehk Schrödingeri kassi otsimas".

Juur oli umbes paar minutit isegi naljakas, eriti meeldis viimane osa - Anne Memedova päevaraamat (ma olen ilmselt liiga palju Cosmot lugenud ja "Seksi ja linna" vaadanud nagu ka Juur). Sellises konsistentsis ma isegi suudan neid lugusid lugeda - Postimehest ma Juure lehekülge tavaliselt ei loe (Ekspressis küll lugesin - huvitav, miks selline muutus harjumustes?), aga sel rohkel moel tundus see isegi päris tore :P

Hinne 6,5

Nõu seevastu ei olnud naljakas. Oli hoopis selline wtf-tüüpi küsimusi tekitav, aga need küsimused tulid ja läksin, ei hakanud närima ja ei intrigeerinud. Lühidalt: klassikaline Luts on väänatud vildakasse raami, lisatud kamaluga kasse, pisut filosoofiat, üks Ekspressi artikkel, kummalisi vestlusi veel kummalisematel teemadel ja saadud... Ma ei tea. Mingi raamat (ma tahtsin öelda, et lugu, aga siis sain aru, et see oleks räige vale, kuna selles raamatus ei ole lugu). Ühesõnaga. Ma jõudsin täna igatahes mõtteni, et oleksin pidanud piirduma kunagi ammu-ammu herr Veidemanni soovitet teosega "Tiiger, tiiger".

Hinne 2, 75

Raamat mõni

Katarina Mazetti "Jumala ja minu vahel on kõik läbi" lugesin mingi aje sunnil läbi. 1. tuli meelde, et ma olin juba üht järge lugenud ("Punamütsikese ja minu vahel on kõik läbi"); 2. räägitakse intsestist/ pedofiiliast ja noorte suitsiidist; 3. ja ikkagi tundus see kuidagi liiga lihtne ja sirgjooneline.

Minategelane räägib enda elust pärast sõbranna enesetappu - meenutab koosoldud aega selleks, et saaks unustada või mõista. Taustal on tavalised teismelise mured koolis - minu keha/ minu poisid/ minu "sõbrannad"/ minu südamesõbrad/ minu lollitamise ja rumalused/ minu vanemad/ minu vanemate lahutus jmt. Ja ma jään endale kindlaks: sirgjooneline noortekas, mis erilist noortele küll ei paku. Mitte et seal ei oleks paari äärmiselt vaimukat kohta, on küll. Järelemõtlemist võiks ju ka olla, aga mu meelest on kuidagi kistud ja kunstlikult tekitatud. See selleks. Ega ma ole õige sihtgrupp kah, nii et pole mõtet vinguda ;)

Hinnang 4 punkti kümnest.

Peeter Sauteri "Beibi bluud" lugesin ka ükspäev. Sauter on endiselt suure sõna mees. Vaatasin just lehest, et ta on esitatud teose eest ka kultuurkapitali aastapreemiale. Mnjah. Ma ei taha olla moraaliapostel ega midagi muus sarnast, aga Sauteril on kindlasti paremaid teoseid kui see, rääkimata tervest hulgast teostest, mis teistelt kirjanikelt eelmisel aastal ilmus. Lugesin ja mõtlesin, et iga lause on kirja pandud kohustusega olla eriti "diip". Ilmselt siis meeleolu ja tervislik seisund ei olnud diibi sisu jaoks vastavad. Või siis... Et kui elu niikuinii üks hädaorg on ja ühel päeval ära peab surema (kord), siis kas seda uima ja petlikku unistust, et asjad ei ole tegelikult väljaheidetest, alkoholist ja sigaretisuitsust läbi imbunud ja selle järgi lehkavad, on vaja? Mine võta kinni. Sinisel esmaspäeval suitsidaalsele tüübile ei soovitaks, kuid meie igapäevase Sauteri saab sealt kätte küll.

Hinnang 5, 5 punkti kümnest.

Kolm kildu kolmest kuust

Distantsiline tagasivaade teatrielamustele


Sven Heiberg "Kuids elad?... Ann?!"

1. (?) detsembril 2008. aastal vaatasin koos õpilastega Vanemuise väikeses majas 2. korda. Eelmisest külastusest oli ikka aega möödas - vaatasin just, et muljed on kirja pandud üle kahe aasta tagasi (11.13.06). Siis tundus pea iga lavalt saali tulev liigutus värkse ja põhjendatud, tundus, et näitlejad andsid endast sada või rohkemgi protsenti ning publik oli varmas seda vastu võtma. Kui ma võrdlen laste muljeid - esimesel korral ei olnud sugugi mitte kõik lapsed teost lugenud, teisel korral aga küll - siis ikkagi on kaalukauss kahe aasta taguse etenduse kasuks.

Miks? Väga lihtne põhjus - ühtlasi ka põhjus, miks ma varem sellest pole kirjutanud (mulle lihtsalt ei meeldi asjadest, mis muidu on mulle positiivse ja helge mulje jätnud, halvasti mõelda ja kirjutada). See etendus oli TOLMUNE; mul vaatajana oli tunne, et saal on täis läppunud ja haisvat õhku; suhu ja silmadesse tungis ebameeldivalt kleepuvat ollust, mis ei laskunud rahulikult ühes asendis püsida; lugu on vana veniv ja ebameeldiv viisil, mis isegi näitlejates tekitas ebamugavust. Sõnad, liikumine, laul, muusika, emotsioonid jm olid tolmused. Kõik, mida sai silmadega näha, kõrvadega kuulda ja teiste meeltega vastu võtta, karjus, et lugu on väsinud ja näitlejad tüdinenud selle mängimisest, kuid teatud põhjustel - publiku soov ja raha orjus? - tuleb siiski lavale tulla ja teha nägu, et Anni lugu ja arenev asi läheb korda. Ei läinud. Vähemalt minu arvates mitte. Õpilased enamasti nõustusid kahjuks minuga, see tähendab, et nad vaatasid, neile ei meeldinud, aga õnneks nad ei mõelnud, miks see nii oli. Ainult suurema teatri- ja lugemiskogemusega lapsed oskasid sõnastada häirivat, hoides selle eraldi teiste puhul esile toodud klišeest "see ei olnud nadgu raamat". Et haavas sügavamal ja valusamalt sorkida, pean ma mainima, et vastutustundetult noori õpilasi oli teatrisse veetud - neid ei huvitanud laval toimuv, nad ei saanud loost aru, mängisid selle asemel telefonidega, jõid karastusjooke ja krõbistasid kartulivahvleid süüa. Kostus südamepõhjast tulevaid tüdimusohkeid ja haigutusi, pöörlevaid kuklaid ja vatravaid suid oli näha pidevalt (oleks pidanud ikka ettepoole kohad bronnima :)). Üldmulje oli väsimus ja hallus, mulle tundub praegu perspektiivis tagasi mõeldes, et liikumisel tõusis lavapõrandalt keereldes halli tolmu, mis salakavalalt end vaatajate vahele peitis.
Foto www.rakvereteater.ee
***

Georg Malvius "Savoy ball"
6. jaanuaril vaatasin 1. reast kuulsa rootslase versiooni eestlaste seas kultuslikuks operetist. See oli... huvitav. Selles suhtes, et puhast operetti pole ma Vanemuise esituses mitu head aastat vaatamas käinud ja seetõttu on ka muusikaline Vanemuine minu jaoks suhteliselt võõras. Kui ma praegu etendusele tagasi mõtlen, siis on mul silme ees/ kõrvas
1. lava ümbritsev raam, mis tekitas mulje - või pidi tekitama mulje? - et tegu on telelavastusega (ei tea, kas Ellen Cairns sai inspiratsiooni telefilmist?). Esialgu mõjus see väga võõristavana ning ma nihelesin ikka hea mitu aega, et sellest mööda vaadata ja varjud/kummitused selja taha jätta. Kunagi oli olemas mingi masin, millega näidati slaide ja vat see slaidide vaatamise tunne, aeg, mil neid vahetati, kirbe kärsahais, mis sellest masinast kerkis, värelev valguskoonus ja kellegi varjud "linal", saatis kogu etenduse vältel. See ei ole üldse paha, oh, ei. Lihtsalt midagi muud kui ma olen harjunud teatris kogema :)
2. filmikatked, mida näidati - see on ikka hullult populaarne võte? või hoopis kõige odavam, et ruumiliselt lava ja tegevuspaiku suuremaks mängida? Süvendas veelgi seotust selle va kummitava "Savoyga".
3. Aivar Tommingase Mustafa naeruväärsed kõkutamised ja sõjahüüd, kui ta taas naisejahile asus (mitte et Mustafa ei oleks olnud kõige suurem "oht", sest filmi Mustafa on ju täielik ebajumal!) Korralik osatäitmine, mida ilmselt temalt oodatagi, kuigi tegemist oli ju draamatrupi liikmega.
4. Absoluutselt halb diktsioon ja seda nii rääkimisel kui laulmisel. Mul tekkis esialgu paanika, et mu kõrvakuulmisel on midagi viga, aga asi ei olnud siiski selles. Siis kahtlustasin istekoha ja kuuldavuse halba koosmõju, kuid vaheajal sain teada, et ka mujal oli täpselt sama probleem. Iseenesest ja loo seisukohalt ju probleemi ei ole, sest kõik teavad, mis juhtub, mida järgmisena öeldakse jne, aga noh... See häiris siiski. NB! Tegemist on professionaalsete lauljatega, kes esinesid saalis, mis peaks vastama kõikidele nõuetele...
5. Väga lahe balletitrupp! Eriti silmapaistvad olid need tantsijad, kes teistest silmnnähtavalt lühemad. Mulle tundus, et mida lühem tantsija, seda rohkem pingutab ja hingest tantsib ;)
6. Kindasti on veel sada asja. Nt et peategelaste paar Margit Saulep ja Urmas Põldma ei olnud justkui üldse fookuses... Ja jätan need sada asja kirja panemata, sest "Savoy" oli tegelikult tore Tartu etendus.

Foto www.vanemuine.ee
***

Merle Karusoo "Voldemar"

3. veebruaril Eesti Draamateatris.

On väike värskendus ja samas nostalgiline meeldetuletus sellest, kui punane saab ikkagi üks teatrisaal olla. Väga punane on õige vastus :) Olin enne etendust kuulnud, et see on Kivirähki tekstide kõige aeglasem lavaversioon läbi aegade, st et tegevus venib ja vinti ei keerata kiirelt ja järsult, vaid aeglaselt ja justkui kangutades. K.-le see ühesõnaga ei meeldinud - või õigem oleks öelda, see ei olnud nii hea kui paljud teised Kivirähkid. Seevastu terve hulk inimesi ülistas lavastust lõputult. Mina olen kuskil seal keskel: rebingut on piisavalt ning väike näiteseltskond rebib ennastki, et vaid etendada ja kehastada ning seda jõuliselt ja mõjuvalt.

Üks neist etendustest, kus publiku naer mind ei häirinud - mul absoluutselt ükskõik, millal ja mida nad naersid - mina leidsin oma. Muide, ma ei saanud saalis viibideski silme eest seda pilti, kuidas teatri aastaauhindade jagamise ajal Taavi Teplenkov võitis auhinna ja Tiit Sukk teda õnnitles, kusjuures oli arusaamatu, kas ta oli enda pärast kurb või sõbra pärast rõõmus (ma olen ikka tõeline eestlane, et inimliku kadeduse esimesena lausesse sean!).

Viire Valdma konduktorina oli äge! Ma ei ole teda eriti paljudes lavastustes näinud, aga mul oli suht hiljutine ere mälestus UNDi festivali DVDlt jäänud (ma ei tea, kusjuures miks, sest "suts" temaga on ju suhteliselt lühike). Eriti äge oli see, et ta lõpuni üht ja sama joonist kandis ning kordagi oma jäigast ja pisut - olgem ausad - napakast hoiakust kõrvale ei langenud. Oli pingul ja püüdlik, reageeringud Volli hullustele olid ehedad (maanaine, kes linna tulnud ja eesrindlaseks õpetatud, on varem hulle näinud küll, aga nüüd VORMIS ametnikuna ei sobi hullule lihtsalt kohmata, et ta oma pudrumulgu kinni paneks...)

Mari-Liis Lillel on väga peenikesed käsivarred. Ausalt. Skemaatilisevõitu ema roll jäi pealiskaudseks - nii ta ilmselt pidigi olema - naised, eriti Ellen, olid paremini viimistletud ja välja välja mängitud. Aga ikkagi mutilik hääl ja peenikesed käed.

Taavi Teplenkovi Lemmergase kohta tahaks nagu Viire Valdmagi kohta öelda, et äge oli, aga samas kehtib see ka ülejäänud näitlejate - Guido Kanguri ja Tiit Suka - kohta. Pisut ohmoon ja samas äärmiselt ettevaatlik, mis tõestab, et mõistust oli rohkemgi kui vaja. Tema ja ka Kanguri kohta kehtib selle lavastuse kontekstis kindlasti määratlus "ümberkehastuja". Põnev ja vaatajale ülimalt nauditav jälgida, kuidas hetkega sai ühest isikust teine ja seda mitte lihtsalt teatrimängu sildi all, vaid justkui päriselt. Jaburalt sai see kirja, aga mõte on selles, et Teplenkov ja Kangur kehastasid algul vaid aeg-ajalt rolle vahetades ja siis üha kiirenevas tempos seda tehes mitmeid Eesti teatriajaloo suurkujusid (neidsamu, kellest muidu ainult koolis kuuldud ja raamatust loetud). Vaatan kavalehte ja külm jutt jookseb läbi, sest nad - ma ei tea, kas karikeerides või vaid mõnd joont eriliselt markeerides - kehastasidki Lauterit, Karmi, Baumanit ja teisi. Kanguri puhul muutus koos häälega terve nägu! (Ma tegelikult ise ka ei usu, kui ma seda siia kirja panen, tundub punnitatuna, aga krt, nii see oli!)

Ja siis oli kõigi nende tegemisi dirigeerimas rongis Tiit Sukk Voldemarina (ma kogu aeg tahan öelda Voldemor(t)!). Niivõrd ei huvitagi mind hetkel, mida ta konkreetselt tegi, et lavale Panso tuua, vaid kuidas ta seda tegi. Hääl, jah, aga mis veel? Midagi... Midagi peab ju olema, et inimesed juba mitu aastat tormavad pileteid ostma ja vaatavad laval meest, keda nad - suures enamuses - keegi pole kunagi laval ja suure tõenäosusega ka mitte teles kunagi näinud. Nii et kuidas Sukk seda teeb? Kas see on üldse Sukk, kes seda teeb või on tema eest juba töö tehtud - teised, eelmainitud näitlejad, lavastaja Karusoo ja võimas masinavärk, mis end Eesti Draamateatriks, Eesti Muusikaakadeemia Kõrgemaks Lavakooliks ja abstraktsemalt Eesti teatriks nimetab?

See ongi selle lavastuse nipp!

Foto www.draamateater.ee

2 raamatut

Postituse pealkirigi ütleb, et ma sain haiguse kiuste - või hoopis tänu sellele - kahe raamatu lugemisega hakkama. Mõlemad näevad välja nagu Milka šokolaad, mida ma just sõin (tõenäoliselt väike alateadvuse trikk, et poest just sellist värvi maiustuse ostsin).

Edith Wharton "Süütuse aeg"

on NY kõrgseltskonna silmakirjalikust elust kõnelev teos, kus peategelane Archer, kes noore ja vihasena arvab, et tema ei mugandu kunagi silmakirjalikkusega, ei hakka petma oma naist, hukka mõistma neid, kes üritavad oma elu lihtsalt ära elada. Muidugi on reaalne elu teistsugune, ükskõik, kui palju ta siis ka ei prooviks ja püüaks oma tõekspidamisi siiski järgida. Sekka ja kõrvale väga palju kirjeldust sellest, kuidas kõrgseltskonna päevad mööduvad, kui palju õigupoolest on võimalik tühja passida-pläkutada, hukka mõista ja kohut mõista ja samas ikkagi elada, pidades enda valikut õigeimaks, ennast vooruslikumaks. Üsna "Mõistus ja tunded" stiilis teos, aga mitte nii roosamanna, pigem üht ühsikonnakihti ja selle elulaadi lahkav ja laiali laotav. Mitte keeruline lugeda, aga keeruline mõista, kuna see pilt, mida NY koorekihist maalitakse, neid ühtlasi Euroopa "saatusekaaslastega" võrreldes on mõneti võõristav. Ei tea, kas see on ühiskonnakriitika, vist ikka on - huvitav, kuidas NL seda teost tõlgendati... Ilmselt ikka kapitalistide kohutav maailm. Tegevusaeg 1870. aastad, kirjutatud 1920. aastal ja kuulsaks filmiks saanud 1993. aastal. Põhiteema minu jaoks oli miskipärast naistega seotud - ehk siis mitte Archeri meeleheitlikud katsed kuidagi viisakalt ja õiglaselt hakkama saada, vaid hoopis kasinad võimalused, mis olid Ellenil, Mayl, Reginal ja paljudel teistel naistel.

"Kui seltskond arvab heaks avada oma uksed labastele naisterahvastele, pole kahju ehk eriti suur, kuigi ka kasu on kahtlasevõitu; ent kui juba hakatakse vähehaaval aktsepteerima kahtlase minevikuga ja räpaste rahadega mehi, siis on seltskonna lõplik lagunemine kindel - ja seda kõige lähemas tulevikus." (lk 207)

"/.../ hästi laotud seinas loeb iga telliskivi /.../" (212)

"Tema päevad olid täidetud, sündsalt sisustatud. Tema arvates ei võinud inimene rohkem nõudagi." (212)

*HINNE 6,75

Aleksandr Solženitsõn "Vähktõvekorpus"

oli lugemisel kuude kaupa. See oli raamat, mis läks alguses hästi kiiresti ja siis ühel hetkel tekkis mingi raskus, mis ei laskunud seda järjest ja ühe hingetõmbega lõpetada. Solšenitsõniga on ju nii, et teosed on kohutavalt tihedad, igat lauset tahaks kolm korda üle lugeda-mõelda, aga sel korral lisandus sellele midagi muud. K. ütles mulle kunagi ammu juba, et selle teose lugemine on tema tuttavatel väga vaevaliselt läinud. Alustasin teost enne, kui K. ütles, et ta väikevennal on vähk. Lõpetasin eile hommikul, olles lugenud K. kirja, et ilmselt on see ka ta isal... Ma ei usu, et raamat mõjutas mind suitsetamisest loobuma, aga kahjuks olen ma nüüd liigagi teadlik vähi erinevatest vormidest ja kohati tekitas see minus ärevust. Ühiskonnakriitika on põhja keeratud, metafoor juba pealkirjaski.

Ma tegelikult planeerisin sellest konkreetsest teosest pikemalt kirjutada, aga mõte ei taha kuidagi realiseeruda...

* HINNE 8,75

Vahekokkuvõte

Pikk uni oli reedel, ärkasin laupäeval 12.45 ja tundsin end überhalvasti, pea valutas, süda oli paha, nõrkus üleüldine. Arvasin, et ülemagamine, seega ronisin voodisse pärast tundi täristamist ja magasin edasi.

Umbes kella kolmeks oli mul selge, et asi on hoopis hullem, kui ma ette kujutasin ehk siis mul oli palavik üle 38 ja kurk läks iga sekundiga rohkem paiste. Alustasin kiirelt para-rohtudega palaviku alandamise protsessi ja sellega kaasnes muidugi mõista ka arutu magamine (loe: voodis visklemine).

Pühapäeva õhtuks oli palavik endiselt sama suur ja sellele oli lisandunud räme ja talumatu valu alaseljas ehk siis püsti tõusmine, istumine, astumine, kiiremad liigutused, aevastused, tassi tõstmine, pükste jalga panemine jmt tavalised ja igapäevased tegevuses tahtsid sõna otses mõttes ära tappa ja tõid vee silma. Liikumiskiirus oli nagu ühel väga aeglasel endaga mitte hakkama saaval tädil või onul või siis kõndimist õppival lapsel. Asusin lahingusse Ibukatega ja sain palaviku suhteliselt alla, aga see oli ka kõik.

Esmaspäeval käkerdasin tööle - hea otsus, et end liigutasin, aga halb otsus, et kodust välja läksin. Esimese tunni ajal istusin nelikümmend viis minutit ja mõtlesin, kuidas ma toolilt püsti saan, endal kurk paistes, hääl vaikne, käed värisesid ja pea muudest mõtetest tühi.

Sebisin endale arsti juurde aja tänaseks. See arst... See arst sundis mind tegema asju, mida ma tervest peast ei tee ja tegi kohe kiire, ent vastuvaidlemist mitte kannatava otsuse, et ma pean töölt koju jääma. Kirjutas mulle rohtusid, millega saab ühtlasi ravida ka suurenenud eesnääret ja tripperit.

Nii et suitsuisu mul küll praegu ei ole. Imelikul kombel ei talu ma ka kohvi praegu - viimase 4 päeva jooksul olen kaks korda püüdnud juua, aga mõlemal korral olen pärast paari lonksu loobunud.

Küll aga suurenes minu kogemustepagas eelmisel nädalavahetusel K. juures, kus uksest sisse astudes suubusin sigarisuitsusse ning järgmisel päeval oli kojusõidul samuti pidev kimumine teemaks. See tekitas ühelt poolt kurva tunde, et hais nii räme oli ja kõik riided pesemist vajasid (haa!), kurptus tuli hinge ka seetõttu, et suurt nälga ei tundnud ja samas tekitas see rõõmu. Hea, et süda pahaks ei läinud, kuigi natuke läikima võttis esialgu küll.

Muide, kõik on kuidagi teistsugune, kui ei suitseta. Kinnisidee faasist sain läbi, enam ei pea end millegagi kinni hoidma, kuid nüüd on mingid muud kõrvalised tegurid välja tulnud, millele ma varem tähelepanu ei pööranud (ilmselt panin iga kord suitsu ette, kui miskit toimus, sest vaevalt, et maailm nüüd nii teistsuguseks muutus, ikka ise...)

Ja kui sellest veel ei piisa, siis mul on näol kuradi herpes, mis suunurgast põse keskpaiga poole teed rajab.

Naera veel!