2 raamatut
Postituse pealkirigi ütleb, et ma sain haiguse kiuste - või hoopis tänu sellele - kahe raamatu lugemisega hakkama. Mõlemad näevad välja nagu Milka šokolaad, mida ma just sõin (tõenäoliselt väike alateadvuse trikk, et poest just sellist värvi maiustuse ostsin).
Edith Wharton "Süütuse aeg"
on NY kõrgseltskonna silmakirjalikust elust kõnelev teos, kus peategelane Archer, kes noore ja vihasena arvab, et tema ei mugandu kunagi silmakirjalikkusega, ei hakka petma oma naist, hukka mõistma neid, kes üritavad oma elu lihtsalt ära elada. Muidugi on reaalne elu teistsugune, ükskõik, kui palju ta siis ka ei prooviks ja püüaks oma tõekspidamisi siiski järgida. Sekka ja kõrvale väga palju kirjeldust sellest, kuidas kõrgseltskonna päevad mööduvad, kui palju õigupoolest on võimalik tühja passida-pläkutada, hukka mõista ja kohut mõista ja samas ikkagi elada, pidades enda valikut õigeimaks, ennast vooruslikumaks. Üsna "Mõistus ja tunded" stiilis teos, aga mitte nii roosamanna, pigem üht ühsikonnakihti ja selle elulaadi lahkav ja laiali laotav. Mitte keeruline lugeda, aga keeruline mõista, kuna see pilt, mida NY koorekihist maalitakse, neid ühtlasi Euroopa "saatusekaaslastega" võrreldes on mõneti võõristav. Ei tea, kas see on ühiskonnakriitika, vist ikka on - huvitav, kuidas NL seda teost tõlgendati... Ilmselt ikka kapitalistide kohutav maailm. Tegevusaeg 1870. aastad, kirjutatud 1920. aastal ja kuulsaks filmiks saanud 1993. aastal. Põhiteema minu jaoks oli miskipärast naistega seotud - ehk siis mitte Archeri meeleheitlikud katsed kuidagi viisakalt ja õiglaselt hakkama saada, vaid hoopis kasinad võimalused, mis olid Ellenil, Mayl, Reginal ja paljudel teistel naistel.
"Kui seltskond arvab heaks avada oma uksed labastele naisterahvastele, pole kahju ehk eriti suur, kuigi ka kasu on kahtlasevõitu; ent kui juba hakatakse vähehaaval aktsepteerima kahtlase minevikuga ja räpaste rahadega mehi, siis on seltskonna lõplik lagunemine kindel - ja seda kõige lähemas tulevikus." (lk 207)
"/.../ hästi laotud seinas loeb iga telliskivi /.../" (212)
"Tema päevad olid täidetud, sündsalt sisustatud. Tema arvates ei võinud inimene rohkem nõudagi." (212)
*HINNE 6,75
Aleksandr Solženitsõn "Vähktõvekorpus"
oli lugemisel kuude kaupa. See oli raamat, mis läks alguses hästi kiiresti ja siis ühel hetkel tekkis mingi raskus, mis ei laskunud seda järjest ja ühe hingetõmbega lõpetada. Solšenitsõniga on ju nii, et teosed on kohutavalt tihedad, igat lauset tahaks kolm korda üle lugeda-mõelda, aga sel korral lisandus sellele midagi muud. K. ütles mulle kunagi ammu juba, et selle teose lugemine on tema tuttavatel väga vaevaliselt läinud. Alustasin teost enne, kui K. ütles, et ta väikevennal on vähk. Lõpetasin eile hommikul, olles lugenud K. kirja, et ilmselt on see ka ta isal... Ma ei usu, et raamat mõjutas mind suitsetamisest loobuma, aga kahjuks olen ma nüüd liigagi teadlik vähi erinevatest vormidest ja kohati tekitas see minus ärevust. Ühiskonnakriitika on põhja keeratud, metafoor juba pealkirjaski.
Ma tegelikult planeerisin sellest konkreetsest teosest pikemalt kirjutada, aga mõte ei taha kuidagi realiseeruda...
* HINNE 8,75
Edith Wharton "Süütuse aeg"
on NY kõrgseltskonna silmakirjalikust elust kõnelev teos, kus peategelane Archer, kes noore ja vihasena arvab, et tema ei mugandu kunagi silmakirjalikkusega, ei hakka petma oma naist, hukka mõistma neid, kes üritavad oma elu lihtsalt ära elada. Muidugi on reaalne elu teistsugune, ükskõik, kui palju ta siis ka ei prooviks ja püüaks oma tõekspidamisi siiski järgida. Sekka ja kõrvale väga palju kirjeldust sellest, kuidas kõrgseltskonna päevad mööduvad, kui palju õigupoolest on võimalik tühja passida-pläkutada, hukka mõista ja kohut mõista ja samas ikkagi elada, pidades enda valikut õigeimaks, ennast vooruslikumaks. Üsna "Mõistus ja tunded" stiilis teos, aga mitte nii roosamanna, pigem üht ühsikonnakihti ja selle elulaadi lahkav ja laiali laotav. Mitte keeruline lugeda, aga keeruline mõista, kuna see pilt, mida NY koorekihist maalitakse, neid ühtlasi Euroopa "saatusekaaslastega" võrreldes on mõneti võõristav. Ei tea, kas see on ühiskonnakriitika, vist ikka on - huvitav, kuidas NL seda teost tõlgendati... Ilmselt ikka kapitalistide kohutav maailm. Tegevusaeg 1870. aastad, kirjutatud 1920. aastal ja kuulsaks filmiks saanud 1993. aastal. Põhiteema minu jaoks oli miskipärast naistega seotud - ehk siis mitte Archeri meeleheitlikud katsed kuidagi viisakalt ja õiglaselt hakkama saada, vaid hoopis kasinad võimalused, mis olid Ellenil, Mayl, Reginal ja paljudel teistel naistel.
"Kui seltskond arvab heaks avada oma uksed labastele naisterahvastele, pole kahju ehk eriti suur, kuigi ka kasu on kahtlasevõitu; ent kui juba hakatakse vähehaaval aktsepteerima kahtlase minevikuga ja räpaste rahadega mehi, siis on seltskonna lõplik lagunemine kindel - ja seda kõige lähemas tulevikus." (lk 207)
"/.../ hästi laotud seinas loeb iga telliskivi /.../" (212)
"Tema päevad olid täidetud, sündsalt sisustatud. Tema arvates ei võinud inimene rohkem nõudagi." (212)
*HINNE 6,75
Aleksandr Solženitsõn "Vähktõvekorpus"
oli lugemisel kuude kaupa. See oli raamat, mis läks alguses hästi kiiresti ja siis ühel hetkel tekkis mingi raskus, mis ei laskunud seda järjest ja ühe hingetõmbega lõpetada. Solšenitsõniga on ju nii, et teosed on kohutavalt tihedad, igat lauset tahaks kolm korda üle lugeda-mõelda, aga sel korral lisandus sellele midagi muud. K. ütles mulle kunagi ammu juba, et selle teose lugemine on tema tuttavatel väga vaevaliselt läinud. Alustasin teost enne, kui K. ütles, et ta väikevennal on vähk. Lõpetasin eile hommikul, olles lugenud K. kirja, et ilmselt on see ka ta isal... Ma ei usu, et raamat mõjutas mind suitsetamisest loobuma, aga kahjuks olen ma nüüd liigagi teadlik vähi erinevatest vormidest ja kohati tekitas see minus ärevust. Ühiskonnakriitika on põhja keeratud, metafoor juba pealkirjaski.
Ma tegelikult planeerisin sellest konkreetsest teosest pikemalt kirjutada, aga mõte ei taha kuidagi realiseeruda...
* HINNE 8,75
Sildid: lugeja sünd
Kirjutas Kriux kell 8:18 PM
Kuna mul jällegi vähiga väga palju oma elus kokkupuudet pole olnud (mõlemad vanaisad küll...), aga selle raamatuga tekkis minul hoopis see armastusliin kuidagi oluliseks. See kuidas ta selle naise juurde lõpus läks ja mis kõik edasi sai...
Arvan ka, et seda raamatut on ilmselt targem lugeda noorelt...enne kui neid vähijuhtumeid liiga palju ümbrusesse tekib.
Kui ma õieti mäletan, siis mul läks see küll väga kiiresti ja praktiliselt paari lugemisega. Kuigi tekst oli tõesti, nagu Sa ütled..."mõnda lauset oleks tahtnud mitu korda üle lugeda".
Värskemad (kohe pärast lugemist) mälestused on siin: http://danzumees.blogspot.com/2007/09/aleksandr-solenitsn-vktvekorpus.html
Head mälestused ja sarnased mõneti, v.a. ehk see mõttemäng S. ja Linnateater :) Armastusteema "Vähktõvekorpuses" oli päris tugevalt sees, aga ma mõtlesin, et see kangelaslik enese mõlemast naisest ilma jätmine on lugemisseisundist - haige ja väsinud - tingituna pisaraid kiskuv. Tjah, ma nõustun: ilus lugu, kurb, aga ilus.