Raamat

Miks mitte lugeda noort Eesti kirjandust? Retooriline küsimus, mis vastust ei nõua ja sisaldab endas juba ette jaatust, et võtsin kätte ja lugesin Barthol lo Mejori (Pärtel Vissaku) "Popdadat".

Jube kummaline teos, aga nagu tüüp ise EPLis on öelnud, ta kirjutab pulgakommi imevatele patsidega teismelistele (keda minu arvates ei ole meie maal olemas või on kiimaste vanameeste unelmates või überkuulide tüüpide kandilistes ja kärarikastes kõnelustes). Noor ja vihane nagu kogu noor kirjandus (noorte kirjutatud noortele viimase paari aasta jooksul) ikka. Stiililt ja kompositsioonilt jne. Ma ei viitsi paljusõnaline olla, see raamatuke nimelt on seda, taotluslikult keeruline ja samas lihtsameelne, jälg ja jäljendus. Lugematute teiste lugude oma. Kerge.

Paar head kohta oli, paar naljakat kohta, paar leidlikku kohta, paar mõtlikku kohta. Paar näidet:
"Frei kutsus külla, aga kui kohale
jõudsin, oli ta ära läinud ja ukse
taga oli ainult naeratav baaripukk.
Jätsin ta uksele markeriga oma
visiitkaardi. Istusin õues maha." (lk 43)

"Üldse tundub, et keskmise sõitja arusaam sihtpunktist on liialt hägune ja pigem usaldatakse kahjuks teed ja gps-i kui maailma ja elu. Siiski oleme meie paigal kiiremini kui nemad liikudes. Meil on edumaa ja selge, mida on vaja teha, sel ajal kui nemad arvavad, et leiavad kunagi midagi "tõelist"." (lk 96)

On teravmeelne, on. Märkisin juba, et kerge, kuid samas äärmiselt mõjuv (teraapia).