2 eelmisel aastal loetud teost

Alo Paju "Aare"

oli kingitus kolleegilt, kes arvab, et mul on olemas enam-vähem kõik Eestis ilmuvad raamatud ja siis ta valis midagi, mille kohta ta ei olnud halligi kuulnud. Ühesõnaga. Tegemist on äärmiselt kenade ja humoorikate Raul Kelleri illustratsioonidega raamatuga, mille sisusse laskuda on äärmiselt keeruline. Autor ise ütleb, et inimene, kes teose ostis, viskas raha maha. Inimene, kes teost loeb aega päriselt maha ei viska - kas või piltide tõttu - aga kahtlemata on tegemist ühe absurdsema teosega, mida ma viimastel aastatel lugenud olen. Sisuliselt on tegemist vist ulmega, romaaniks seda nimetada ei saa, küll aga jutustuseks, kusjuures teose algus on üsna loogiline ja veel kord mainid humoorikas. Ma naersin igatahes kakluse kirjelduse peale kõva häälega - pilt hakkas automaatselt silme ees ennast lahti kerima. Sisust: üks kummaline seltskond läks merereisile ja sattusid deliiriumi või siis mingisse muusse sarnasesse seisundisse. Ja käsitletaksegi seda, mis sellel reisil juhtub, kuidas aeg-ruum on täiesti paigast ära või siis endiselt, kuidas aeg-ruum deliiriumilaadses seisundis välja näeb. Ühesõnaga haige aju sünnitatud vingerpussid. Kuna ma ei ole suurem ulmesõber, vaid selle suhtes pigem ettevaatlikult meelestatud - kui just asi päris muinasjutuliseks ei kipu, siis jättis sisu mind pärast esialgsete naerupahvakute suhteliselt külmaks. Lugesin siiski lõpuni, kuigi sama hästi oleks võinud ka pooleli jätta, kuid Eesti kirjandust tuleb ju ikka tunda :P Tjah, aga pildid olid kenad, mõningas mõttes kompenseerisid sisutust.

Kui nüüd 10 palli skaalal hinnata - 10 maksimum, 5 rahuldav, 1 kesine - siis ilmselt paigutan kuskile 2,75 punkti juurde ja seda piltide tõttu.


Margit Kilumets Kersti Kreismann "Paljajalu kõrrepõllul"

oli kingitus proua emalt. Mul muide on temalt kingituseks saadud kogu Eesti Naise raamatute kollektsioon :P Tahestahtmata võrdlesin lugemise ajal Ita Everi ja Helgi Sallo raamatuga ning kaalukauss oli tugevasti viimati loetu suunas kreenis. Ilmselt on suur abi kolme hooaja jooksul ilmunud elulugudel, mis on kindlasti mõjutanud selle teose ülesehitust, esitusviisi ja mõttelaadi. Eeskujud ja kogemused on olemas ning kogu saadud pagasit sai targasti kasutada. Tegemist on hästi läbi komponeeritud teosega, milles pole midagi juhuslikku: iga pealkiri ja peatükk on hoolega läbi mõeldud, esitatud kirju on kaalutud ja veeretatud, mälestuskilde on hoolega sõrmede vahel voolitud, et nad siis õigel ajal õigesse kohta libistada. Ei saa üle ega ümber Mati Undi ja Juhan Viidingu suurest rollist, aga kuna nad on olulist rolli peategelase elus mänginud (!), siis on see arusaadav. Põnev lugemine, mis sunnib järele mõtlema ja vaagima. Kerstist kui näitlejast on selles raamatus minu meelest äärmiselt vähe juttu, pigem esitatakse Kerstit kui inimest. Muidugi, on olemas mõned katked lavakooli ajast, on paar sissepõiget teatriellu (heal ja halval ajal), aga näitleja avamiseks see teos pole loodud, ikkagi inimliku näo näitamine ja see nägu on ilus. Elulooraamat on nähtavalt raskesti sündinud, sellel on Kreismanni nägu ja tema puudutus, aga ikka selle klantspiltidel nähtava näitleja, mitte laval nähtava näitleja oma. Inimlikustamine on vist õige sõna selle kohta, ebamaisusest on tükike ära võetud, parnassilt justkui alla tuldud, aga ometi on efekt hoopis vastupidine.

10 palli skaalal 8,75.