Palju toredaid sõnu
Kahtlemata on viimase aja enam kõneainet pakkunud teoseks Mihkel Raua rämeropp "Musta pori näkku." Arvestades autobiograafiaturu üleküllust ja minu hämmastavalt täpset sellega kursis olekut, ei ole muidugi üllatav, et ka selle pisikese alla neelasin. Kui seni sai loetud elulooraamatud jaotada laias laastus kaheks: pikale veninud Kroonika intervjuud ja komponeeritud üldistusele orienteeritud lood, siis see teos jääb kuskile sinna kahe vahele kõikuma. Pean kohe märkima, et minu esialgne vasikavaimustus on pisut jahtunud, kuid see ei tähenda, et tegu oleks halva raamatuga.
"Musta pori näkku" on lobeda (just nii) sulega kirjutatud sõnavool, mis kajastab enam-vähem kõike seda, mida teadvusvool on esile toonud. Ja natuke rohkemgi veel. Rohkem selles osas, et sisuliselt pole enamasti tegemist ropu või robustsevõitu mälestustega, aga see sõnavara, millega igapäevane joodikuelu on üles tähendatud, on keeleliselt eemaletõukavaks ja tülgastavaks muudetud. Ma ei pea end moraalijüngriks ja kasutan selle koha peal, kus on vaja midgi eriti veenvalt esile tuua, isegi roppusi - mida tugevamalt on vaja mõjuda või mõjutada, seda vägevamad sõnad - aga... Teate küll, ma ei leia, et tavaliselt teismelistele omistataud räigust on vaja igapäevasesse üle kanda. Keerulisevõitu avaldus. Ühesõnaga, ma leian, et stiilis "türa-ma-ei-või" avaldused on samamoodi vastikud 7. klassi laste kui ka keskealise härrasmehe sõnavaras. See selleks. Enda vastu lõpuni aus olles pean muidugi mainima, et lugemise ajal see stiil ei seganud, aga hiljem, kui pidin raamatust pisut tasakaalukamale ja ilmselt konservatiivsemale lugejale rääkima, pidin selle asja küll esile tooma. Ja vat siis hakkas närima. See, et kõik pole sulakuld. Raamatus on kaks stseeni, mis häirivad seni, nende räiguseni avameelne kirjeldus tekitab võdinaid ja mitte põnevuse, vaid vastikuse omi. Ilmselt on asi lihtsalt selles, et meesteraamatu naislugejana kipun ennast pigem viimastena samastama - kuigi eluloolises raamatus pole see tavaliselt teemaks. Raamatu alguse nostalgiline tonaalsus aga sobis mulle ülihästi, reisikirjeldused samuti.
Kirjenike maja elulugudele on see aga kena täiendus. Tahaks näha, kes selle maja asukates võtab lõpuks kätte ja avaldab antoloogia sellest, kes-mis-millal-kellega-kuidas-mis teenete eest seal elas ja oli. Ootan huviga, kuigi enne Raua raamatut olin endale andnud nõrgukese lubaduse: "Aitab elu- ja edulugudest!" Selleks korraks. Näis-näis, tõenäoliselt võtab raamatuturg enne jõule veel tuurid üles ja oodata on uusi-üllatavaid Kroonika paljastusi. Etapilood on muidugi põnevamad, sest seal koondtatakse tähelepanu vähestele sündmustele ning jutt pole ehk pealt näha nii pealiskaudne ja laiali valguv kui eelpool manitutes, aga nagu mainisin, see on pealispind.
Raua raamatu kohta kõik, seda enam, et kõikvõimalikud ajalehed, portaalid ja blogid on seda juttu kaks nädalat paksult täis olnud. Oli tore raamat ja K.-le ma enam ühtki Sinku-vinkut võlgu ei ole (jee!).
Patriootilise tegelinskina vaatasin teisipäeval "Detsembrikuumust" ja avastasin teist korda nädala jooksul, et ma pole õige patrioot. Jumal tänatud Tõnu Kargu, Indrek Tarandi, Mait Malmsteni ja Tambet Tuisu eest. Kuna olen selle ajaloosündmusega, mis filmi aluseks oli, pisut kursis (tänu ühele välis-Eesti härrasmehele!), siis tundus see romantilises soustis lugu liiga maasikavahune. Nagu "Tuulepealne maa". Kinost välja tulles saingi aru, et kui ma oleks ikka see tõeline patrioot, siis oleks mulle maasikavaht ja kreembrülee väga meeldinud. Pro patria ei veennud mind. Midagi muud peaks ka olema. Võiks ju?! Suured lood on lahedad, ma optimistina ootangi suurt lugu, aga "Detsembrikuumusest" ma seda ei leidnud. Maavillane värk oli. Eriti piinlik oli, et produtsent filmi esilinastusel isamaalisi inimesi kinno kutsus - miljon oli puudus... Minu 60 eeku igatahes on neil käes. Edu miljoni teenimisel!
Vat nii "kultuurne" nädal oli. Lisaks loetud Christine Nöstlingeri noortekad "Greteke Sackmeier", "Gretekese Hansukese-mure", "Greteke, mu kullake"; lugemisel Margaret Atwoodi "Pime palgamõrvar".
"Muuuu" on ka (...), aga see on minu oma :P
"Musta pori näkku" on lobeda (just nii) sulega kirjutatud sõnavool, mis kajastab enam-vähem kõike seda, mida teadvusvool on esile toonud. Ja natuke rohkemgi veel. Rohkem selles osas, et sisuliselt pole enamasti tegemist ropu või robustsevõitu mälestustega, aga see sõnavara, millega igapäevane joodikuelu on üles tähendatud, on keeleliselt eemaletõukavaks ja tülgastavaks muudetud. Ma ei pea end moraalijüngriks ja kasutan selle koha peal, kus on vaja midgi eriti veenvalt esile tuua, isegi roppusi - mida tugevamalt on vaja mõjuda või mõjutada, seda vägevamad sõnad - aga... Teate küll, ma ei leia, et tavaliselt teismelistele omistataud räigust on vaja igapäevasesse üle kanda. Keerulisevõitu avaldus. Ühesõnaga, ma leian, et stiilis "türa-ma-ei-või" avaldused on samamoodi vastikud 7. klassi laste kui ka keskealise härrasmehe sõnavaras. See selleks. Enda vastu lõpuni aus olles pean muidugi mainima, et lugemise ajal see stiil ei seganud, aga hiljem, kui pidin raamatust pisut tasakaalukamale ja ilmselt konservatiivsemale lugejale rääkima, pidin selle asja küll esile tooma. Ja vat siis hakkas närima. See, et kõik pole sulakuld. Raamatus on kaks stseeni, mis häirivad seni, nende räiguseni avameelne kirjeldus tekitab võdinaid ja mitte põnevuse, vaid vastikuse omi. Ilmselt on asi lihtsalt selles, et meesteraamatu naislugejana kipun ennast pigem viimastena samastama - kuigi eluloolises raamatus pole see tavaliselt teemaks. Raamatu alguse nostalgiline tonaalsus aga sobis mulle ülihästi, reisikirjeldused samuti.
Kirjenike maja elulugudele on see aga kena täiendus. Tahaks näha, kes selle maja asukates võtab lõpuks kätte ja avaldab antoloogia sellest, kes-mis-millal-kellega-kuidas-mis teenete eest seal elas ja oli. Ootan huviga, kuigi enne Raua raamatut olin endale andnud nõrgukese lubaduse: "Aitab elu- ja edulugudest!" Selleks korraks. Näis-näis, tõenäoliselt võtab raamatuturg enne jõule veel tuurid üles ja oodata on uusi-üllatavaid Kroonika paljastusi. Etapilood on muidugi põnevamad, sest seal koondtatakse tähelepanu vähestele sündmustele ning jutt pole ehk pealt näha nii pealiskaudne ja laiali valguv kui eelpool manitutes, aga nagu mainisin, see on pealispind.
Raua raamatu kohta kõik, seda enam, et kõikvõimalikud ajalehed, portaalid ja blogid on seda juttu kaks nädalat paksult täis olnud. Oli tore raamat ja K.-le ma enam ühtki Sinku-vinkut võlgu ei ole (jee!).
Patriootilise tegelinskina vaatasin teisipäeval "Detsembrikuumust" ja avastasin teist korda nädala jooksul, et ma pole õige patrioot. Jumal tänatud Tõnu Kargu, Indrek Tarandi, Mait Malmsteni ja Tambet Tuisu eest. Kuna olen selle ajaloosündmusega, mis filmi aluseks oli, pisut kursis (tänu ühele välis-Eesti härrasmehele!), siis tundus see romantilises soustis lugu liiga maasikavahune. Nagu "Tuulepealne maa". Kinost välja tulles saingi aru, et kui ma oleks ikka see tõeline patrioot, siis oleks mulle maasikavaht ja kreembrülee väga meeldinud. Pro patria ei veennud mind. Midagi muud peaks ka olema. Võiks ju?! Suured lood on lahedad, ma optimistina ootangi suurt lugu, aga "Detsembrikuumusest" ma seda ei leidnud. Maavillane värk oli. Eriti piinlik oli, et produtsent filmi esilinastusel isamaalisi inimesi kinno kutsus - miljon oli puudus... Minu 60 eeku igatahes on neil käes. Edu miljoni teenimisel!
Vat nii "kultuurne" nädal oli. Lisaks loetud Christine Nöstlingeri noortekad "Greteke Sackmeier", "Gretekese Hansukese-mure", "Greteke, mu kullake"; lugemisel Margaret Atwoodi "Pime palgamõrvar".
"Muuuu" on ka (...), aga see on minu oma :P
Sildid: Kiiksud, lugeja sünd, Mäng
Kirjutas Kriux kell 8:28 PM
