Monkey

Täna ületasin ennast ja vaatasin puu otsast alla. Selles polekski midagi imelikku, kui see poleks just üks ajalooga puu olnud. Ja siis olin ma sunnitud läbima teekonna, mida eelmisel korral vältisin. Mis omakorda tähendas, et ma panin mingi 20 minutit nõrka, nii et istruktor soovitas jõnglastel mind lükata, terve kari pägalikke kogunes vaatama, kuidas ma sõna otseses mõttes rippusin nöörikese otsas ja keeldusin edasi minemast.

Nagu näha - istun arvuti taga - ma siiski läksin ja tegin selle asja ära. Jalalihased on rämedalt valusad. Adreka laks oli aga piisav, et olla väsinud, ent õnnelik. Rääkimata sellest, et mind tabas totaalne muretus.

Ei, hästi on. Õkel oli üleeile sünnipäev - mul on maailma parim õde! Loodan, et nädalavahetusel saan seda ühel või teisel viisil ka tähistada. Üks pisike osa kingitusest on ka muretsetud, puuduvate komponentide üle murran veel pead, aga ma arvan, et midagi ilusat ja head peab see olema :)

Ääremärkus: ma pean minema kas raamatupoodi või raamatukokku. Tahan lugeda midagi põnevat ja midagi sellist, mis ei kuulu kohustuslikku ega soovituslikku nimekirja. Mis toob mu "Kääbikuni". Nädalavahetusel lugesin, oli sama lineaarne lugu kui eelmisel korral ;)

"CSI kriminalistid." On esmaspäev (mitte aastasaja lõpp... mul nimelt kummitab see luulerida, eriti õõnsa häälega loetult, kusjuures).