...

Viimaste päevade märksõnaks on koristamine. Reaalne ja mentaalne, st olen sahtleid-kappe-pabereid-lillepotte-riideid-raamatuid-vihikuid-pastakaid-tolmutorte-mõtteid ja muud taolist tõstnud ühest virnast teise, osa prügikasti lähetanud, osa asjadest hoole ja armastusega kokku voltinud ja... tagasi pannud samale kohale, kus need enne olid. Koristamine on endiselt väga lõdvestav tegevus, eriti naudin tulemust :) Kahju on korrastatud virnast mõnd asja võtta, sest siis tundub see taas korratuna. Mõtetega on see lugu, et neid võib suunata ühest kohast teise, aga kahjust pole mul Dumbeldore´i mõttesõela, kuhu osa neist hoiule panna, et neid perspektiivist hiljem uuesti vaadata. Nii et pean leppima oma peakese ja selles ette nähtud sahtlitega.

Suveetendused "Saun" ja "Ruja" nähtud. Esimene oli kräpp, teine ei olnud, oli Ojasoo-Semperi harjumuspäraselt viimistletud ja detailselt läbimõeldud mäng erinevate vahenditega, mida oli hea vaadata.

Anton Nigovi "Harjutused" lugemisel. Läheb kaua aega, sest iga lauset tahaks meelde jätta, triviaalselt: hea raamat. 7. klassi õpikut loen ka, aga see selleks.

Pole midagi uut siin vihma käes.