Juuli

Kolm päeva "Grey anatoomiat" võtab igaühe läbi. Ausalt. Kusjuures ma pole veel lõpetanud sellega. Loodetavasti kahest korrast aitab ja rohkem seda enam vaatama ei pea, sest nii palju verd, higi ja pisaraid on loomuvastane. Mhm.

Eelmise nädala kontosse jääb ka kahjuks veel päris lõpuni lugemata Pierre Bayardi "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud" ning Marvin Carlsoni "The Haunted Stage. The Theatre as Memory Machine". Mõlemad on olnud äärmiselt põnevad lugemised, aga kahjuks "GA" tegi sel korral raamatutele ära. Bayardi raamatust kavatsen ma pikki katkendeid tsiteerima hakata lapsukestele koolis, Carlsoni raamatu vahel on praegu (20 lehte enne lõppu (mitte ei viitsi ennast kokku võtta, et lõpuni lugeda)) 13 värvilist järjehoidjat igasuguste põnevate ja eeldatavasti väga vajalike kohtade juures. Ei hakka üksikasjadesse laskuma (kuidas ma saaksingi, kui kass peab mul silma peal ja üritab ekraanilt tähti lakkuda ja samal ajal mind trükkivatest näppudest hammustada?) Nii et jah, suvi, koos raamatutega. Eile öösel alustasin ka "Garpi maailma" lugemist. Mis suvi see on, kui pole korraga käsil seitset raamatut, onju?

Ja loomulikult kuulub kolme "GA" maratoni päeva hulka ka kaklemine pisikese kassiga, kes apparently on väike saatan: keset ööd veab voodist välja mu kaisukarud ja -jänesed, hammustab mind ninast, võtab voodis nii palju ruumi, et ma magan peaaegu õhus, järab puruks mu TMK-d ning kõige selle juures teeb mäu-mäu näoga, nagu oleks ma mingi kurjategija. Rääkimata naabri aia külastamisest, puu otsast mitte alla tulemisest, teleka otsas hängimisest ja mööbli lõhkumisest... Hea, et tal on koer, keda aeg-ajalt minu asemel kiusata :P

Maale, sest on juulikuu.

Elu on lill.