Vapustav vihm

Ausalt. Ma üldse ei nurise, et jaan jälle vihmane oli. Mulle käib lihtsalt närvidele, et just siis, kui peaks suur suvi kätte jõudma ja maasikad magusaks-magusaks minema, hakkab õues ladistama. Ladistab nii, et tunnen siirast kadedust ettenägelike üle, kes on hankinud endale kummikud ja neid kannavad, nagu oleks see igapäevane asi. Vaatamisväärsused poolsaarel, mille nime olen juba unustanud, jäid nägemata, autoaknast silmasin paaril korral Näärikive, suitsupausi tegime mingi infotulba juures, kus oli miskit Bornhöhe kohta kirjas. Pärast südaööd - mitte sellel kõige valgemal ööl - üritasime aru saada, millal on rajatud Lihula linnus (olgu ääremärkusena öeldud, et ei saanud aru, infotahvel, kuigi eestikeelne, polnud mulle küll mõistetav). Oligi kõik. See-eest nägin lambaid (planty of those), kes määgisid ja möögisid tundide kaupa, jäneseid, koera, metssiga, kitse, lugematul hulgal rebasekutsikaid, kugistavat kajakat, Marko Matveret laulmas koos VLÜga, Spidot laulmas nootidest eriti välja tegemata.

Noh, sai käidud, nähtud, tehtud.

Ahjaa. Teatris käies ("Vargamäe kuningriik") olin ühes autos proua ja härrasmehega, kes rääkisid oma eelmiste Tammsaare lavastuste muljeid ja ma ei saanud oma suud kinni hoida. Esimest korda elus kuulsin, et keegi, kes pole TT (või sellega otsapidi seotud), pillub vasakule ja paremale Eesti teatri ajaloo loengutes kuuldud nimesid. Ma olin pahviks löödud. Siiani olen. Värsket preili magistrit nägin ka teatris, rääkimata peaministrist, kes pere ja turvameestega etendust nautis. Sellest kunagi hiljem. Nüüd ikka K.-ga suitsutama :D