Kaks veel

Oma nädalases hulluses jätsin aruandluse põrguinglite edusammude kohta kirja panemata. Nimelt oli meitel kolmapäeval esimene eksam. Eksamitöö kohta: oli igasuguseid ülesandeid. Pisut tekitas judinaid esimene lugemisülesanne: juhendi järgi ilukirjandustekst. Autoriks Andrei Hvostov ja esitatud oli katke tema reisikirjast Berliini kohta. Raske oli. Arusaamatu ja raske. Ainult need lapsed, kes mäletasid, et reportaaž kuulub teabetekstide ehk teise ülesande alla, arvasid ära, et tegu on reisikirjaga. Sama ülesande juures oli naljakas hindamine ka veel (kuna ma esimest korda võtsin hindamisel lugemisülesanded enda peale, siis sain ma nüüd päris hästi aru, miks kallil kolleegil nendega alati nii kaua aega on läinud). Mis sest ikka. Igatahes näitasid esta õpsid jälle kõrgemat pilotaaži ning kõik lapsukesed sooritasid riikliku eksami positiivsele hindele (ma tegelikult ei ole meie fenomenist veel aru saanud, aga meil on alati nii). Seega on põrguinglitel ihaldatud tunnistuseni veel kaks lühikest sammu. Ma tean, et see teine samm on paljudel natuke liiga lühike, nii et järgmisel nädalal ootab mind ees paar pisemat närvivapustust, nutvad õpilased, murelikud kolleegid, vihased-solvunud-süüdistavad lapsevanemad. A selline on elu. Mulle meeldib koolis :)

Huvitav, kas reede õhtul kell 18.30 magama minna on sobiv? Mina igatahes hakkan sättima :D