Home, sweet home

Ehk siis pikk nädalavahetus on lõppenud ja olen kodus tagasi. Tervena. Nagu ka kõik teised. Vähemalt füüsiliselt küll, vaimsete kahjustuste kohta ei oska esialgu veel midagi öelda, see kõik seisab ees homme ja homsele järgnevatel päevadel, mis veel jäänud on.

Kus me siis käisimine? Käisime Svenssonite juures, vahepeatus nagu ikka Pekka ja sel korral ka Jukka juures. Seega kulus kole palju aega bussiga kruusimisele - minu arvates (teiste meelest oli sellega kõik ok). Nojah. Nägin oma kaelkirjaku ära. Kohe mitu tükki. Lisaks sellele hulka erinevaid haisvaid ja tokerjaid, aga ka parimas toitumuses ja irvitamistujus imetajaid. Kahjuks sattus minu teele ka toatäis roomajaid, nii et paanikahoog oli käega katsuda. Natuke kahju oli loomi vaadata, kuigi nende elutingimused pidid imiteerima - ja tegid seda üsna osavalt - nende loomulikku elukeskkonda. Mereelukad olid suhteliselt kenad, kuigi Willyde show vaatamine tekitas vastakaid tundeid ja arvamusi - ühelt poolt kena küll, aga teisalt... See sama loomuliku tegevuse mõte, eks. Teadusavastusi jälgisime ka ja see oli päris tore, imeks pandav, aga lapsukesed vist nautisid täiel rinnal. Laevaelu oli neil sel korral eriti lihtne, sest me absoluutselt ei sekkunud (üks asi välja arvatud) nende ellu. Nii et vabadust pidi neil ikka olema. Õnneks nad ei kasutanud seda kurjasti ära. Vähemalt meile tundus nii. Reisikorraldajast ja reisisaatjast ma ei hakka siin pikalt kõnelema, sest see on omaette ooper, või kirjanduslikumalt väljendades, siis saaks neist mõlemast romaani, seega on mul hea diloogia teema olemas. Kunagiseks. On ilmas inimesi "imelisi", on siinkohal kokkuvõte. Seltskond oli tore, suhted enam-vähem ja loodetavasti jututamine aitas meil üksteisest paremini aru saada. Parem mõistmine on ju hea soov, eks.

Sadamasse jõudes helistas juba K., kes teatas, et tuleb Tartusse. Oli rahulik õhtu sitarattaga, mis lõppes juba üsna varakult. Antud fakt aga ei muuda seda, et olen täna rämedalt väsinud ja teeksid ükskõik mida selle asemel, et mõelda ja tegutseda homsele mõeldes. Argipäev littis ja nüüd on suhteliselt sitahäda tunne peal. Tahaks helgust ja selgust, aga tulevik on tumedavõitu. Pean kõik asjad enda jaoks kahe nädalaga välja mõtlema, sest siis on võimalik midagi muuta, kui ma peaksin seda tõesti tahtma. Mugavam oleks muidugi asjad jätta, nagu nad on, aga kahjuks pole mu loomuses kannatamine ja perspektiivitu triiv ei kusagile. Siht silme ette ja minema, onju. Töö on lõppetamatu teema ja ükskõik, mis otsast ma seda asja vaatan, kahjuks või õnneks tuleb mul seda teha. Muutused ei pruugi tingimata negatiivsed olla, aga olen juba kord selline, kes üht asja tehes harjub sellega ning ei taha eriti oma mugavat rutiini muuta. Uus keskkond, inimesed ja suhted oleks päris keeruline alla neelata, aga võib-olla peab tundmatus kohas vette hüppama, et asjad liiguksid?! Julgustust see reis mulle päris kindlasti ei andnud. Millest on äärmiselt kahju. Heade inimestega on koos üht asja teha, aga teatud teemasid vältides tekib lõpuks kurku rõve tomp, mis tahab välja köhimist (või nutmist või naermist), sest see lämmatab ka head sõnad, halbadest rääkimata. Püüdlik-püüdlik-püüdlik.

Asun nüüd tööle, etteütlused ja kirjandid ootavad. Elu on, nagu ta on ja kui mul pole jaksu seda muuta, siis ma seda ei tee. Selle jaksu üle tulebki nüüd mõtteid mõlgutada. Julgus tuleb ka kokku võtta ja tegutseda nii, nagu ma alati olen tegutsenud ehk väga otse rääkima. Ümber nurga keerutamine ja (maha)vaikimine ei tee ühtki küsimust olematuks ja ei paku neile ka vastuseid, niisama ja lambist.

Sel aastal on kevad tulnud teisiti.