Kallid kaasteelised

Suurteos sai neelatud. Küll mitte veel läbi seeditud, aga vereringesse on see imbunud. Kohe niivõrd, et nägin täna päeval unes Jaan Krossi ja Ellen Niitu, kes Maximast süüa ostsid.

"Kallid kaasteelised II" oli see, millest end läbi närisin. Ma olen Krossi fänn olnud väga pikka aega - ilmselt sellest ajast, mille õke pidi põhikoolis lugema Krossi "Kolme katku vahel", mida ta vististi minu mäletamist mööda vihkas (aga minu mälu ütleb mulle, et ta vihkas enamikku neist raamatutest, mida tal kästi lugeda ning mina siis mingist protestist oma ninatarklikul ja tatiklikul moel "neelasin" need samuti alla ja targutasin alati, kui lahedad teosed need on. Tegelikult ta muidugi raamatuid ei vihanud, oh ei, meie peres ei vihka neid keegi ja kõik loevad jõudu mööda ka pärast kohustuslikke kooliaastaid ja üsna märkimisväärseid koguseid. Kõrvalepõikena olgu öeldud, et õke loeb praegu tita-tita kõrvalt iga päev raamatut kella järgi, sest vastasel juhul loeks ta liiga kaua ja oleks järgmisel päeval tita-titaga tegelemiseks väsinud). Selline krossilik kõrvalepõige tuli kohe ära :P

Krossi mälestusteraamatus on nii palju erinevaid tahke, nii palju nimesid, et sellest arusaamiseks peaksin seda ilmselt veel paar kolm korda lugema. Esmamulje aga on üdini positiivne: eraelulised seigad on muuseas glasuuritud ühiskonnas toimuvaga, pillavalt on ümeber käidud tuntud ja vähem tuntud nimede ja elulooliste andmetega. Mulle meeldib, kui elegantselt on kogu selle faktijadaga ümber käidud. Selles raamatus on Elleni kätt tunda tunduvalt rohkem kui eelmises, see ongi ellenniidulik raamat, ausalt. Kuigi mulle muidu reisiraamatud ei meeldi, olid Krossi ja Niidu reisid sellises esituses põnevad. Kõige põnevamad olid minu jaoks Kanada-Ameerika avastamine ja Saksamaa, pisut arusaamatuks jäi Ungari epopöa, aga see on ilmselt mu enese ignorantsusest: ma nimelt ei tea mitte midagi Ungarist, ungarlastastest (v.a et nad on meie hõimurahvas, kõige suurem pealegi, nende riik asub meiega sarnasel ristteel, aga nende olukord on meie omast paljuski erinev).

Selles raamatus on tegelikult mitu erinevad lugu, mis jooksevad kokku sinna, mida peab lõpuks nimetama - lõpuni Jaan Kross seda teost ei jõudnudki kirjutada - reisid, tõlkimine, kodu...

Oh. Ma ei saa keskenduda.