Mis värk sellega on, et lapsed lärmavad: "Andke tunnistused kätte, meil on kiire," ja kui ma need siis kätte annan, ei taha nad lahkuda, vaid vaatavad ootaval pilgul mulle otsa ja ei lähe koju, linna või kuhu iganes, kus nad oma koolivaheaja esimest õhtut veedavad?

Veerandilõpp. Üks etapp saabki varsti läbi ja mul on selle ees tohutu hirm. Esimesel korral vist peabki olema ja siis tuleb juba rutiin? Tahaks seda värskust säilitada, värinaid kätes-jalgades, liblikaid kõhus. Õrnahingelised ikka ei sobi vist sellele tööle või sobivad? Mine tea. Võib-olla ma pole õrnahingeline? Nahk on küll juba tohutult paksenenud. Igasugune jänn enam närvi ei aja, aga jalavärsitus kõneldes on jäänud.

Hetkel ma armastan oma maailma. Ausalt. Eile said nutud nutetud, täna said asjad tehtud, mis siis, et ma põrguinglitele halvasti ütlesin.

Ma lähen koju. Empsi juurde. Ja natuke minu tupsu ja tita-tita tulevad ka. Muidugi ma armastan elu.