Võta mind!
Eilne õhtu Sadamateatris. Töönädala lõpus suutäis Ravenhilli, Fannini, Greenborni ja Morganit ehk "Võta mind" Ingomar Vihmari taktikepi alt. Põnev kunstnikutöö (kostüümid ilmselt ka) Kristiina Mündilt, valgus Siim Allaselt. Koosseisus Margus Jaanovitš, Helena Merzin, Laura Peterson, Markus Luik ja Hilje Murel.
Kasutades trafaretset algust: 12 stseeni, milles kõigis kaks tegelast laval räägivad nagu ikka armastusest (mis see üksiolemine muud ole kui armastuse iha?), kusjuures stseenist kandub järgmisesse üks tegelane ja ikka ja jälle on laval mees ja naine (on ju trafaretne, kui armastusest kõneldes peetakse ikka esmalt silmas mehe ja naise vahelist armastust?!) Tegevuspaigad muutuvad, inimesed muutuvad, probleemid jäävad :P Stseenidest rääkides pean mainima, et esimese ajal mõtlesin, et olen väsinud ja ei näen valesti. Nimelt tundusid mulle tegelased mustvalged. Teise stseeni ajal olin juba katki hammustanud - nad pididki sellised olema. Kostüümid seega mustvalged, hallikad, hallikaskreemikad. Kõike muud kui värvilised. Kõik neis viitas sellele, kui igav-mõttetu ja keeruline kõik on. Või siis just, et ei ole keeruline: saab olla ainult must või valge... Viimases stseenis muutus maailm äkki värviliseks - statoilide, shellide ja teiste bensujaamade värvi oli kogu maailm. Kaasa arvatud vormipluusi kandev noormees ja temaga ülikõrgel häälel vestlust arendav proua, kes üritas enda erudeeritust ja ilmselt intelligentsust näidata statistikaga lahmimisega. Värviline maailm oli samasugune kui mustvalge, muide. Probleemid sellest ei muutunud. Mul just praegu tuli mõte, et 11 esimest stseeni oleksid olnud justkui vanast filmist pärit ja viimane siis värvitelerite võidukäigu demonstratsioon. Tjah, aga ma ei arenda seda edasi.
Mitmekihiline lavastus juba ülesehituselt nagu juba eelnevast võib näha. Näitlejad esitasid erinevaid karaktereid, lavamaailm pidi kiired transformatsioonid läbi tegema. Näitlejatööd oli vägevad: igaühel kehastada mitu tegelast, mitmekordne lavale ilmumine, mis kindlasti väsitas ja kulutas. Õnneks sattusime vaatama etendust, mille alustas ja lõpetas naispeaosalisena H. Merzin, nii et saan kenasti kiidulaulu ilusale Helenale jätkata, aga aja ja ruumi kokkuhoiu mõttes jätan selle tegemata. Küll aga märgin, et kilav statistikahull, keda ta kahes stseenis kehastas, tõstis mul ihukarvad püsti. Just nii võltsilt kõlavad mitmed inimesed, keda igapäevaselt näen ja kellega fraase vahetan. Loodetavasti ei kila ma ise niimoodi. Stseenis, kus ta Markus Luigega pimedas toas, mida valgustas külmkapist tulev külmvalge helk maisihelbeid ja piima manustas, oli ka õrn ja haavatav, pinge oli isegi dressipluusi varjatud selga sisse kodeeritud. Sama võib muide ka Laura Petersoni kohta öelda: tema graatsilisus on imetlusväärne. Lapselik siirus ja siis äkki vambilik kõrkus ja külmus (LP ja ilus Helena on väliselt erinevad, aga hoiakutes on üht-teist sarnast). Hilje Murel mängis stjuardessist litsakat naist, kes imelühikeses seelikus ja võrksukkades või siis hommikumantliga ringi aeles. Aus olles pean mainima, et see oli ilmselt üks parematest osatäitmistest, milles ma teda näinud olen. Üllatavalt hapra ja usutavana mõjus ta (mul nimelt reeglina on tema uskumisega hulk probleeme). Margus Jaanovitšile olid uued püksid eraldatud ja see on ju ometi positiivne, onju :D Võib-olla tiivustatuna neist uutest pükstest ja soleerimisvõimalusest oli tema sooritus kõvasti üle tema tavalise keskmise mehikese tasemest (mul on tekkinud mulje, et viimaste aastate jooksul on ta kuidagi tolmuma hakanud ja ei sähvata eriti, mitte et tal eelnevalt oleks olnud väga suuri õnnestumisi, aga suuri siiski). Nüüd siis midagi, mis üllatas ja tuletas meelde, et MJ ei tohi maha kanda. Markus Luige Colin oli üks lahedamaid rolle! Ma ei oskagi ilmselt öelda, mis selles nii väga köitis, aga tema kohati nurgelised liigutused ja siis jälle ümaraks muutuv nägu, kobavad sammud, julguse kogumine, naiivsus kutsusid esile vajaduse teda kaitsta, kuigi ta oli nii kõva mees, et ise seda küll tunnistanud poleks. Karjatus "Persse, kui munn päev mul täna oli!" saab ilmselt loomulikuks osaks minu kõnepruugist :P
Lahe etendus oli. Katu ütles, et see meenutas talle "Jooksvaid kulusid," aga ma neil kahel erilist paralleeli ei tabanud. Ravenhill ja co on midagi hoopis erinevat sellest venelikkusest, mis kuludes lavale laiali laotus. Mündi ja Vihmari ruumis oli rasket briti probleemi, aga see toodi kergelt ja märkamatult vaatajani. Ahjaa. Alla 14-aastastele keelatud. Miks? Mitte üht stseeni, sõna, tegevust, mida nad poleks näinud või kuulnud varem. See selleks. Parem oleks pensionäridele keeld anda, sest neile tundus asi ikka suhteliselt ropp aeg-ajalt ja pärast 1. vaatust nägin päris mitut lahkujat.
Tjah. Tühjast peast panin palju kirja, naljakas, onju :P Muide, eestikeelne pealkiri tundub mulle kuidagi kummaline, aga see selleks.
/Repliigi mõttes: kui laps või täiskasvanu ei tea, et sa oled õps, siis suhtleb ta sinuga teisiti! Väga häiriv tähelepanek, muide./
Kasutades trafaretset algust: 12 stseeni, milles kõigis kaks tegelast laval räägivad nagu ikka armastusest (mis see üksiolemine muud ole kui armastuse iha?), kusjuures stseenist kandub järgmisesse üks tegelane ja ikka ja jälle on laval mees ja naine (on ju trafaretne, kui armastusest kõneldes peetakse ikka esmalt silmas mehe ja naise vahelist armastust?!) Tegevuspaigad muutuvad, inimesed muutuvad, probleemid jäävad :P Stseenidest rääkides pean mainima, et esimese ajal mõtlesin, et olen väsinud ja ei näen valesti. Nimelt tundusid mulle tegelased mustvalged. Teise stseeni ajal olin juba katki hammustanud - nad pididki sellised olema. Kostüümid seega mustvalged, hallikad, hallikaskreemikad. Kõike muud kui värvilised. Kõik neis viitas sellele, kui igav-mõttetu ja keeruline kõik on. Või siis just, et ei ole keeruline: saab olla ainult must või valge... Viimases stseenis muutus maailm äkki värviliseks - statoilide, shellide ja teiste bensujaamade värvi oli kogu maailm. Kaasa arvatud vormipluusi kandev noormees ja temaga ülikõrgel häälel vestlust arendav proua, kes üritas enda erudeeritust ja ilmselt intelligentsust näidata statistikaga lahmimisega. Värviline maailm oli samasugune kui mustvalge, muide. Probleemid sellest ei muutunud. Mul just praegu tuli mõte, et 11 esimest stseeni oleksid olnud justkui vanast filmist pärit ja viimane siis värvitelerite võidukäigu demonstratsioon. Tjah, aga ma ei arenda seda edasi.
Mitmekihiline lavastus juba ülesehituselt nagu juba eelnevast võib näha. Näitlejad esitasid erinevaid karaktereid, lavamaailm pidi kiired transformatsioonid läbi tegema. Näitlejatööd oli vägevad: igaühel kehastada mitu tegelast, mitmekordne lavale ilmumine, mis kindlasti väsitas ja kulutas. Õnneks sattusime vaatama etendust, mille alustas ja lõpetas naispeaosalisena H. Merzin, nii et saan kenasti kiidulaulu ilusale Helenale jätkata, aga aja ja ruumi kokkuhoiu mõttes jätan selle tegemata. Küll aga märgin, et kilav statistikahull, keda ta kahes stseenis kehastas, tõstis mul ihukarvad püsti. Just nii võltsilt kõlavad mitmed inimesed, keda igapäevaselt näen ja kellega fraase vahetan. Loodetavasti ei kila ma ise niimoodi. Stseenis, kus ta Markus Luigega pimedas toas, mida valgustas külmkapist tulev külmvalge helk maisihelbeid ja piima manustas, oli ka õrn ja haavatav, pinge oli isegi dressipluusi varjatud selga sisse kodeeritud. Sama võib muide ka Laura Petersoni kohta öelda: tema graatsilisus on imetlusväärne. Lapselik siirus ja siis äkki vambilik kõrkus ja külmus (LP ja ilus Helena on väliselt erinevad, aga hoiakutes on üht-teist sarnast). Hilje Murel mängis stjuardessist litsakat naist, kes imelühikeses seelikus ja võrksukkades või siis hommikumantliga ringi aeles. Aus olles pean mainima, et see oli ilmselt üks parematest osatäitmistest, milles ma teda näinud olen. Üllatavalt hapra ja usutavana mõjus ta (mul nimelt reeglina on tema uskumisega hulk probleeme). Margus Jaanovitšile olid uued püksid eraldatud ja see on ju ometi positiivne, onju :D Võib-olla tiivustatuna neist uutest pükstest ja soleerimisvõimalusest oli tema sooritus kõvasti üle tema tavalise keskmise mehikese tasemest (mul on tekkinud mulje, et viimaste aastate jooksul on ta kuidagi tolmuma hakanud ja ei sähvata eriti, mitte et tal eelnevalt oleks olnud väga suuri õnnestumisi, aga suuri siiski). Nüüd siis midagi, mis üllatas ja tuletas meelde, et MJ ei tohi maha kanda. Markus Luige Colin oli üks lahedamaid rolle! Ma ei oskagi ilmselt öelda, mis selles nii väga köitis, aga tema kohati nurgelised liigutused ja siis jälle ümaraks muutuv nägu, kobavad sammud, julguse kogumine, naiivsus kutsusid esile vajaduse teda kaitsta, kuigi ta oli nii kõva mees, et ise seda küll tunnistanud poleks. Karjatus "Persse, kui munn päev mul täna oli!" saab ilmselt loomulikuks osaks minu kõnepruugist :P
Lahe etendus oli. Katu ütles, et see meenutas talle "Jooksvaid kulusid," aga ma neil kahel erilist paralleeli ei tabanud. Ravenhill ja co on midagi hoopis erinevat sellest venelikkusest, mis kuludes lavale laiali laotus. Mündi ja Vihmari ruumis oli rasket briti probleemi, aga see toodi kergelt ja märkamatult vaatajani. Ahjaa. Alla 14-aastastele keelatud. Miks? Mitte üht stseeni, sõna, tegevust, mida nad poleks näinud või kuulnud varem. See selleks. Parem oleks pensionäridele keeld anda, sest neile tundus asi ikka suhteliselt ropp aeg-ajalt ja pärast 1. vaatust nägin päris mitut lahkujat.
Tjah. Tühjast peast panin palju kirja, naljakas, onju :P Muide, eestikeelne pealkiri tundub mulle kuidagi kummaline, aga see selleks.
/Repliigi mõttes: kui laps või täiskasvanu ei tea, et sa oled õps, siis suhtleb ta sinuga teisiti! Väga häiriv tähelepanek, muide./
Sildid: Mäng
Kirjutas Kriux kell 2:37 PM
