Mees hakkab mõtlema. Kass, kes kõndis...
Teisipäev 26. veebruar Sadamateatris Vanemuise eelmise hooaja hinnatuim lavastus ja ühtlasi mehe, kes meeldib kõigile, debüütlavastus. Jutt käib Ott Sepa poolt Kiplingi muinasjutu ja Süvalepa muganduse ainetel remugandatud loost "Kass, kes kõndis omapead."
Värskendav ja üdini positiivne teatrielamus. Üritasin asja ühte lausesse panna :D Pärast nähtud etendust tundusid mõned asjad teisiti - selles mõttes, et kevad võikski justkui teisiti tulla :P Nagu juba öeldud O.S. tegi võimsa avalöögi, mida toetas Kristiina Mündi (mäletamist mööda kah Vanemuise avalöök, aga võin eksida) kunstnikutöö, Ivar Põllu muusikaline kujundus, Janek Savolaineni liikumine ja Martin Meelandi valgustöö. Osades Martin Kõiv, Ragne Pekarev, Markus Luik ja Laura Peterson. See oli üdini lastele tehtud etendus - kogu mäng oli läbimõeldud (läbimängitud) nii, et pisikesel vaatajal igav ei hakkaks. Sadamateatri ruumivõimalustest oli võetud viimast, kuigi ma tean, et black-boxil ei ole piire, nii et kindlasti ei olnud see ruumilahenduselt kõik, mida sellest majast võib ja saab välja võtta. Teise korrus rõdu oli loomakeste kena mänguplats, õigupoolest algas see metsakujutelm peale juba saali sisendes, kui pidi end läbi rohelise ja pehme narmaskardina saali murdma (õigem oleks küll öelda libistama). Roheline oli kogu etendus. See tähendab, et valgus - ükskõik, mis värvi ta reaalselt ka oli - tundus roheline, kostüümid tundusid rohelised, lugu oli roheline ning vaatajadki muutusid rohelisteks. Näitlejatest rääkimata. Kas või selles mõttes, et aeg-ajalt tekkis mulje, nagu vaataks rohelisi mehikesi (ja naisi) teiselt planeedilt, teisest reaalsusest, sest pärismaailmaga oli seal vähe pistmist. Ma ei alaväärista kogu seda kupatust, oh ei. Vastupidi, mulle tundus ebareaalsena, et lasteloo tegelased metsikust metsast metsiku mehe, naise ja metsloomade kujul suudavad rääkida nii tänapäevasel moel. Repliik "Mees hakkas mõtlema," on mu lemmik :D
Tahan märkida, et Ragne Pekarev oli esmakordselt sellisena, et ma teda uskusin. Mitte uskusin tema sõnu, vaid uskusin teda kui näitlejat. Teda oli põnev vaadata ja jälgida ning tema mängus polnud grammigi maneerilikkusest, mis muidu mulle tema nimega seostub (ahaa, räägin maneeridest näitleja puhul, kes hooajakese teatris olnud, ma olen ikka täielik ass). "Kassi" naisena olin hämmastunud, sest ta oli laval vaba ja loomulikult, tundus, et ta naudib mängu, tunneb end vabalt ning julgeb laval olla. Midagi sellist siis, mida ma Markus Luige puhul algusest peale olen tähele pannud (algus tähendab tema esimest osatäitmist, mida mina näinud olen). Ma ei taha pikalt heietada, aga Ragne rollisooritust lihtsalt peab nägema :) Markus Luik oli väga lahe ja elutruu koer, muide. Koduloom meie kodus on talle väga sarnane, eriti mis puudutab toiduga seotud stseene :) Martin Kõivu metsik mees oli mitte eriti metsik, vaid pigem pehme. Selline isa nagu Eesti lapsed ilmselt lapsepõlvest mäletavad. On pidevalt tööl (metsas) ja aeg-ajalt üritab oma jalga maha panna (tsiteerides "Sõpradest" Chandlerit). Laura Petersoni kass oli selle lavastuse puhul kõige kahvatum minu puhul, kuigi tegelikult pidanuks ilmselt tema olema peategelane. Noh, ta oli ju ka. Ta meenutas mulle 20. lennu diplomilavastuse "Burattino" rebast, keda kehastas Hele Kõre. Mingid sarnased allhoovused, aga võib-olla on need meile lapsepõlvest saadik sisse kodeeritud arusaamad rebasest ja kassist, mis pisut sarnasevõitu kipuvad olema. Tegelikult ei olnud minu nähtud etendusel kahvatuid või nõrku osatäitmisi, näitlejad toimetasid kui ansambel. Hea rühmatunnetus ilusti kujundatud ruumis kandis etendust algusest lõpuni. Võib-olla aitas kaasa jutustuse klassikaline vorm ja sisu, ilmselt ka valmisteose lühidus. Selles mõttes et kompaktse ja algusest lõpuni läbikomponeeritud etendust on lihtne nautida ning asja ajaline lühidus ei lasknud laskuda mingisse buugi-vuugi mõttetusse retoorikasse või kujundlikkusesse, vaid sundis end tempokalt mängima.
Lastetükkidega ilmselt on nii, et neid peaks lähema analüüsimise tarvis paar korda vaatama, kindlasti peaks ka mingi arvestatav pagas olema. Pelgast sagedase teatrikülastaja taustast jääb siin väheseks. Kuigi. Me kõik oleme kunagi lapsed olnud, nii et lapse maailma end tagasi mõelda ei peaks olema väga keeruline või võimatu. Kahjuks jääb kiire-kiire juures selleks üha vähem aega ning nii sünnivad poolkäkid, mida ette tuleb. "Kass, kes kõndis omapead" oli kõike muud kui pooltoores käkk. See oli elu, liikumist, rohelust ja lapselikult head maailma täis. Selline võiks olla tänane, homne ja iga järgnev päev. Täiskasvanutele suunatud etendusi tehes võiksid lavastajad end sinna maailma mõelda ning alles siis lavastama hakata. Võib-olla sünniks siis igal õhtul imesid, mis panevad vaatajad hinge kinni hoides näitleja sõnu ja liikumist ootama.
Otsad kokku. Väga lahe etendus, mida ma lapsevanematele kindlasti soovitan koos lapsega külastada. Kuigi. Nad teevad seda reklaamitagi, sest Vanemuise kodulehe andmetel on see pidevalt välja müüdud. Ja hea ongi. Hea teater väikestele lastele kasvatab vaatajaskonda ja loodetavasti häid tulevasi lavastajaid. Mulle meeldib, et mees hakkas mõtlema, aga kellele ei meeldiks O.S?
Värskendav ja üdini positiivne teatrielamus. Üritasin asja ühte lausesse panna :D Pärast nähtud etendust tundusid mõned asjad teisiti - selles mõttes, et kevad võikski justkui teisiti tulla :P Nagu juba öeldud O.S. tegi võimsa avalöögi, mida toetas Kristiina Mündi (mäletamist mööda kah Vanemuise avalöök, aga võin eksida) kunstnikutöö, Ivar Põllu muusikaline kujundus, Janek Savolaineni liikumine ja Martin Meelandi valgustöö. Osades Martin Kõiv, Ragne Pekarev, Markus Luik ja Laura Peterson. See oli üdini lastele tehtud etendus - kogu mäng oli läbimõeldud (läbimängitud) nii, et pisikesel vaatajal igav ei hakkaks. Sadamateatri ruumivõimalustest oli võetud viimast, kuigi ma tean, et black-boxil ei ole piire, nii et kindlasti ei olnud see ruumilahenduselt kõik, mida sellest majast võib ja saab välja võtta. Teise korrus rõdu oli loomakeste kena mänguplats, õigupoolest algas see metsakujutelm peale juba saali sisendes, kui pidi end läbi rohelise ja pehme narmaskardina saali murdma (õigem oleks küll öelda libistama). Roheline oli kogu etendus. See tähendab, et valgus - ükskõik, mis värvi ta reaalselt ka oli - tundus roheline, kostüümid tundusid rohelised, lugu oli roheline ning vaatajadki muutusid rohelisteks. Näitlejatest rääkimata. Kas või selles mõttes, et aeg-ajalt tekkis mulje, nagu vaataks rohelisi mehikesi (ja naisi) teiselt planeedilt, teisest reaalsusest, sest pärismaailmaga oli seal vähe pistmist. Ma ei alaväärista kogu seda kupatust, oh ei. Vastupidi, mulle tundus ebareaalsena, et lasteloo tegelased metsikust metsast metsiku mehe, naise ja metsloomade kujul suudavad rääkida nii tänapäevasel moel. Repliik "Mees hakkas mõtlema," on mu lemmik :D
Tahan märkida, et Ragne Pekarev oli esmakordselt sellisena, et ma teda uskusin. Mitte uskusin tema sõnu, vaid uskusin teda kui näitlejat. Teda oli põnev vaadata ja jälgida ning tema mängus polnud grammigi maneerilikkusest, mis muidu mulle tema nimega seostub (ahaa, räägin maneeridest näitleja puhul, kes hooajakese teatris olnud, ma olen ikka täielik ass). "Kassi" naisena olin hämmastunud, sest ta oli laval vaba ja loomulikult, tundus, et ta naudib mängu, tunneb end vabalt ning julgeb laval olla. Midagi sellist siis, mida ma Markus Luige puhul algusest peale olen tähele pannud (algus tähendab tema esimest osatäitmist, mida mina näinud olen). Ma ei taha pikalt heietada, aga Ragne rollisooritust lihtsalt peab nägema :) Markus Luik oli väga lahe ja elutruu koer, muide. Koduloom meie kodus on talle väga sarnane, eriti mis puudutab toiduga seotud stseene :) Martin Kõivu metsik mees oli mitte eriti metsik, vaid pigem pehme. Selline isa nagu Eesti lapsed ilmselt lapsepõlvest mäletavad. On pidevalt tööl (metsas) ja aeg-ajalt üritab oma jalga maha panna (tsiteerides "Sõpradest" Chandlerit). Laura Petersoni kass oli selle lavastuse puhul kõige kahvatum minu puhul, kuigi tegelikult pidanuks ilmselt tema olema peategelane. Noh, ta oli ju ka. Ta meenutas mulle 20. lennu diplomilavastuse "Burattino" rebast, keda kehastas Hele Kõre. Mingid sarnased allhoovused, aga võib-olla on need meile lapsepõlvest saadik sisse kodeeritud arusaamad rebasest ja kassist, mis pisut sarnasevõitu kipuvad olema. Tegelikult ei olnud minu nähtud etendusel kahvatuid või nõrku osatäitmisi, näitlejad toimetasid kui ansambel. Hea rühmatunnetus ilusti kujundatud ruumis kandis etendust algusest lõpuni. Võib-olla aitas kaasa jutustuse klassikaline vorm ja sisu, ilmselt ka valmisteose lühidus. Selles mõttes et kompaktse ja algusest lõpuni läbikomponeeritud etendust on lihtne nautida ning asja ajaline lühidus ei lasknud laskuda mingisse buugi-vuugi mõttetusse retoorikasse või kujundlikkusesse, vaid sundis end tempokalt mängima.
Lastetükkidega ilmselt on nii, et neid peaks lähema analüüsimise tarvis paar korda vaatama, kindlasti peaks ka mingi arvestatav pagas olema. Pelgast sagedase teatrikülastaja taustast jääb siin väheseks. Kuigi. Me kõik oleme kunagi lapsed olnud, nii et lapse maailma end tagasi mõelda ei peaks olema väga keeruline või võimatu. Kahjuks jääb kiire-kiire juures selleks üha vähem aega ning nii sünnivad poolkäkid, mida ette tuleb. "Kass, kes kõndis omapead" oli kõike muud kui pooltoores käkk. See oli elu, liikumist, rohelust ja lapselikult head maailma täis. Selline võiks olla tänane, homne ja iga järgnev päev. Täiskasvanutele suunatud etendusi tehes võiksid lavastajad end sinna maailma mõelda ning alles siis lavastama hakata. Võib-olla sünniks siis igal õhtul imesid, mis panevad vaatajad hinge kinni hoides näitleja sõnu ja liikumist ootama.
Otsad kokku. Väga lahe etendus, mida ma lapsevanematele kindlasti soovitan koos lapsega külastada. Kuigi. Nad teevad seda reklaamitagi, sest Vanemuise kodulehe andmetel on see pidevalt välja müüdud. Ja hea ongi. Hea teater väikestele lastele kasvatab vaatajaskonda ja loodetavasti häid tulevasi lavastajaid. Mulle meeldib, et mees hakkas mõtlema, aga kellele ei meeldiks O.S?
Sildid: Mäng
Kirjutas Kriux kell 11:28 PM
